Lühikene lugu sellest, kuidas ma sattusin jõulukontserdil klaverit mängima. Reedel oli muusikatund, kus õpetajat ei olnud kohal ja selle tunni ülesandeks püstitati välja mõelda, mida me esitame. Ühtegi asjaliku mõtet ei tulnud, aga klassiga või mingi grupi inimestega laulma ka ei tahtnud sinna ette minna, sest noh, see on igav. Ja siis kuidagi enne tunni lõppu tuli selline otsus, et mina pean klaverit seal mängima. Natukene imelik otsus oli, sest meil on vist klassis 3/4 tüdrukut, kes on muusikakooli ära lõpetanud. Aga samas Marianne mängis ka, ta on tubli. Vahepeal oli igast muid plaane, näiteks tantsimist, tõmblemist, laulmist ja klassiga ette minekut ka sinna sekka teha, aga initsiatiivi eriti polnud ja sinna paika see jäigi. Alles 3 tundi enne jõulunäidendit sai lõplikult paiga, mida ja kuidas me esitame.
Why can't you want me like the other girls do?
They stare at me while I stare at you.
Reedel, kui oli otsustatud, et mina pean mängima, otsustasin iga päev vähemalt ühe loo ära õppida ja teisipäeval need järjestusse panna ja üleminekuid teha. Enne reedet oli mul täiesti selge Für Elise ja I hate this part. Koju jõudes otsustasin, et esimeseks looks sobiks suurepärast pulmamarss. Õppisin selle selgeks ja siis järgnesid teised laulud. Ja siis saabus kolmapäev. Koolis oli räige väsimus, läksin koju ja heidsin veerand tunniks pikali, mis on minu puhul ebatavaline. Kraadisin end ~36,9 kraadi palavik, siuke keskmine. Sain endale üliägeda smokingi ja päkapiku mütsi ka, siis tuli aeg esineda. See hetk, mil Robert karjuma hakkas oli hindamatu. Teda vaadati hästi kurjade nägudega ja karjuti et jää vait. Mõni oleks tahtnud talle vist kallale ka minna. Ja siis tormasin ette, viskasin Marianne noodid ära, hiljem kuulsin, milliste nägudega mind vahiti. Segaste ja arusaamatute nägudega. Ning siis algas pulmamarss, pinge langus ja kõik said aru, et see oligi nii mõeldud ja hakkasid naerma =D
Ainuke viga oli see, et käed värisesid - hästi, hästi palju ja kohutavalt raske oli klaverit mängida. Ma ei tea, miks nad värisesid, mingit närvi mul küll sees ei olnud, mõtlesin, et läheb nii kuis läheb, aga ikka näpud värisesid 3 noodi raadiuses ja mul oli vahepeal raskusi nootidele pihta saamisega. Samas pole hullu, sest algul oligi plaanis, et ma peaksin halvemini mängima.
Ja pärast läksime klassi, ma tulin viimasena koos kommikotiga klassi ja kuna ma vaatasin, et kõik istuvad, siis võtan ise initsiatiivi enda kätte ja mängisin jõuluvana. Päris tore oli, mulle loeti luuletusi ja anekdoote. Ka järgmine hommik tuldi tehti mulle kalli, et kommipakki kätte saada, see oli ka äge.
Ning mult küsiti, kas ma mängisin kõiki lugusid, mida ma oskan. Aga vastus on ei. Kuigi ma ei oska eriti lugusid, kuna ma ei oska eriti klaverit mängida, siis on siiski üks lugu, mida ma ei mänginud. See on Tong Hua, mille video ka eelnevalt oli (vabandan halva kvaliteedi pärast, aga ingliskeelsete sõnadega polnud paremat). See on esimene lugu, mille ma ise ära õppisin. Aga kuna see on sümboolse väärtusega video, ei ole eriti tuntud ja ei sobinud konteksti, siis ma seda ei mänginud. Aitäh.
Inimesed olid loodud armastamiseks,
asjad olid loodud kasutamiseks.
Põhjus, miks maailm on kaoses,
on, et inimesi kasutatakse
ning asju armastatakse.
Ma leidsin ka lõpuks enda õpilaspileti üles, pärast 2 kuud ilma selleta elamist. See oli mu kaardipakkide-tossupaelade sahtlis (jah, mul on nende jaoks eraldi sahtel). Pokemoni mängukaartide vahel, mul pole õrna aimugi, kuidas see sinna sattus.
Pärast neljapäevast jõulupidu ja vaheaja algust sõitsin kodu poole ning sillal sõitsin ühest väikese poisist mööda, kes hääletas silla peal. Mõtlesin, et võiks ta peale võtta, õues on päris külm. Pöörasin ümber, võtsin ta peale. Rääkisin temaga, sain teada, et ta on bussist maha jäänud ning viskasin ta Salutagusele ära =)
Sa oled muidu selle õpilaspiletiga päris osav küll, jah :)
ReplyDeleteMul on lollid taskud ka, igasugu kaardid, mis tasku jäävad on vähemalt sada korda välja kukkunud =D
ReplyDeleteSa tegid kindlasti selle väikse poisi päeva paremaks :)
ReplyDelete