Silmad kinni on lahti mu sees

Olen inimene. Olen mälestustekoguja. Kogun sündmusi, nägusid ja nimesid. Kogun nad kohtadesse, ilma milleta ma ei mäletaks. Pargid, autod, kodud, rannad, koolid - kõik minu mälestustesahvrid. Olen mälestustekoguja. Pildid, videod ja kingid, igast mälestustest vähemalt kolm. Täis neid internet, laud, sein ja sahtlid. Olen mälestustekoguja. Aga minu peas.. ei ühtegi.


Olen inimene. Olen mõtleja. Mõte mõtte järel. Hägustunud piir minu enda ja kõigi muude mõtete vahel. Olen tsitaadikogu, olen idee. Originaalsuse etalon läbi maailma mõtete. Olen Sokrates, Platon, Nietzsche, Einstein, Meri, Descartes ja Hegel ühes. Olen see, mis iga mööduja peas. Olen vaid mõte.


Olen inimene. Olen emotsioon. Nägemine, haistmine ja kompamine. Olen naeratus võõrale, kallistus sõbrale, suudlus armule. Hommikune värskus, lõunane rõõm, õhtune rahulikkus, öine eufooria. Olen armastus, hoolivus, igatsus. Olen kadedus, viha, õelus. Olen kõige kurjem.


Olen inimene. Olen vaatleja. Läbipaistev klaas linnapildis. Ohver ohvri järgi. Arvukad stereotüübid, kulunud žestid ja liigutused, argised ütlused ning tühjus pilgus. Silmi vasakult paremale lohistades: ruttavad töötajad, erutatud šoppajad, enda kodu otsivad hinged ning ka need, kes on juba alla andnud. Olen seisev tuuleiil pargis, roheline värv murul. Ka mind vaadeldakse, aga keegi ei näe.

Olen inimene.

Sest ka mina tunnen.

Olen inimene.

Sest ka minul on valus.

Olen inimene.

Sest ma enam ei tea.

Head taotlevad inimesed on kõige rohkem kurja teinud.

    Käisin eile Kohila Gümnaasiumis nii mõnegi asjaga esinemas ning ühe loengu pidasin ka ülikooli kohta ja rääkisin kõne algul ka eriala valikust. Mingi osa sellest tahtsin ka siia kirjutada.
    Nimelt, ma usun, et mistahes eriala valik peaks olema selline, et endal oleks rõõm seda öelda. Mina suudan küll uhkusega öelda, et mina õpin füüsikat. Ja täitsa hästi kõlab. Samas sattusin ühele peole koos ühe võõra tüübiga, kes kohe üldse ei tahtnud öelda, mis eriala ta õpib. Ta andis küll vihjeid "hästi kasutu", "kõige mõttetum aine üldse" jne. Kuid pärast mõningaks pinnimist ta siiski lõpuks ütles, et õpib eesti ja soome-ugri keeleteadust. Noh, ei olnudki ju nii hull?
    Mida ma selle jutuga öelda tahan, on see, et kui isegi sina ei suuda enda erialast lugu pidada, kuidas peaksid seda tegema teised sinust, kui selle eriala eksperdist. Sest tõenäoliselt, niimoodi enda erialas kuigi kaugele jõuab ja kui jõuabki, siis mitte sugugi rõõmsate emotsioonidega. Sest eriala peaks siiski olema selline, mis valmistaks rõõmu nii endale, kui ka teistele sinu ümber.

Kui tugev on sõna mõju? Otseselt sõna mõju, mitte kõik see, mis sellega kaasneda võib. Kui mul on tõsiselt hea tuju ja ma loen kurba armuluulet, siis see sugugi ei tekita minus armuvalu, paremal juhul mõtlen vaid, et ilusalt laotud sõnad need. Samas, kui ise igatsuses loeksin sama luulet, siis loeksin ridu, seostaksin neid endaga ning tunneksin sees tugevaid emotsioone, võib-olla ka valu. Aga kas selle võib sõna arvele panna? Sest reaalsuses ei ole need sõnad sugugi need, mis neid emotsioone tekitavad, vaid see kõik tuleb minu enda seest. See kõik tuleb minu olukorrast, tundmustest, mida ma olen varem tundnud, mälestustest. Kui mul ei oleks ka neid, siis jätaks see luuletus mind külmaks.
Kui oled elurõõmus, siis sõimutekst ei muuda sinu sees midagi. Ja kui oled tuim, siis armastuskiri on vaid paar tähte, mis on teineteise kõrvale asetatud..



Kas inimesed näevad värve erimoodi?

     Väga hea küsimus, ma olen isegi selle üle pikalt mõtisklenud. Täiesti identselt ei nähta kohe kindlasti mitte, ma ei näe isegi enda parema ja vasaku silmaga samasuguseid värve. Aga kas minu sinine on siiski tema sinine? Äkki tema sinine on minu roosa? Nii suurt erinevust kohe kindlasti ei ole, meie kõigi silmad, närvid ja ka vastuvõtt ajus on ehitatud piisavalt analoogselt, et ka näha sarnaselt. Siin kohal muidugi värvipimedus ja muud sellised asjad välja jätta. Väikesed erinevused võivad olla, näiteks alati ei tehta kahel väga sarnasel toonil vahet, mis kõik tulevad mingitest väikestest silma või närvide isikuomadustest.



Muidugi, hästi huvitav teema on värvipimedus ja selle erivormid, sest erinevad värvipimeduse kombinatsioonid võivad vägagi huvitavaid pilte luua. Kaks pilti ma sellest ka siia panen, kirjutama ei hakka:

http://coloursofblood.wordpress.com/2013/03/28/veri-murk-ja-mina/  (varjatud postitus)

Damaged goods tend to hide in pretty packages

     Sattusin sel nädalavahetusel Kohilasse ja ka Raplasse. Nimelt käisin  Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud maavanema vastuvõtul. Üritus ise oli nagu ikka, pidulik: kontsert, kõned, klaaside kokkulöömine ja pidulaud. Ei midagi ülierilist, kuid siiski, väga tore oli seal käia, kasvõi fakti pärast, et mingil imekombel sain ma sinna kutse ning juba sellepärast tuleb kohale minna. Ei tea, kas mul veel üldse on võimalik lähiajal (või ka tulevikus) selliseid pidulikke kutseid saada..

     Mul oli hiljuti unetuseperiood, mis nüüdseks on õnneks möödunud. Ei midagi väga erilist, kuid mul pole kordagi varem seda juhtunud. Tüüpiline oli see, et rähklesin terve öö voodis kuni sain lõpuks 2-3 tundi und. Järgmine päev ja ka õhtu olin väsinud, üpriski kurnatud, läksin varem voodisse, aga ei. Ei midagi, hakkas jälle see lakke vahtimine ja ühelt küljelt teisele veeremine pihta. Lõpu poole see vähenes nii, et mõni öö sain magada, mõni ei saanud, kuni lõpuks täienisti haihtus.

     Ja enam ma ei näe keset ööd igasugu hallutsinatsioone, ei lendavaid, ei helendavaid, ei liikuvaid asju. Aga siiani näen inimesi, ainult inimesi. Mis ei ole sugugi nii põnev. Asjad on asjad, isegi siis, kui nad pole päris või nad lendavad läbi seinte, aga inimesed.. Ma näen enda tuttavaid ja see kõik tekitab nii teistsuguseid unenägusid. Aga kõige rohkem näen ma teda. Tema on teistest erinev, sest ta pole kunagi diivanil istunud või keset tuba püsti seisnud, tema on alati minu kõrvale voodisse tekkinud. Ja siis üritan mina ilma mingi tulemuseta teda tekiga katta, et tal jahe ei hakkaks..

Mõnikord ma ärkan keset ööd ilma mingisuguse põhjuseta

ja ma tunnen teda enda kõrval ja ma tunnen enda sees õnnelikust.

Ma pööran ümber ja näen teda selles süütus ja rahulikus uneseisundis.

Ma kuulan teda vaikselt hingamas, üritades teda mitte üles äratada.

Tunnen, et miski ei saa enam paremaks muutuda.

Ja siis ta haihtub ning kõik hea kaob koos temaga.

Lumi on tegelikult saastunud, miks ta meile näib siis valgena?

     Me näeme lund valgena, see tähendab, et ta peegeldab kõik talle langevad värvid tagasi. Me teame, et lumi ise (mis on praktiliselt jää) on läbipaistev ning valguskiired ei lähe kuigi läbi jää. Selle asemel need peegelduvad korduvalt jääkristallide vahel kuni nad lõpuks kuskilt välja saavad ning meie silmadesse jõuavad. Lumi teeb seda iga värviga, st. et ta ei neela ühtegi värvi. Kui lumi on kollase tänavavalgusti all, siis ta on kollane; rohelise laseriga lastes on ta roheline jne. Põhjus, miks ta on valge, ongi see, et päikeselt tuleb valge valgus (ka kuu peegeldus on päikesevalgus).

     Lume reostus on natukene teistsugune teema, ma mõni kuu tagasi uurisin seda päris põhjalikult ja sain päris palju huvitavaid asju teada. Õnneks meil siin lumi väga reostunud ei ole, kuigi ta sisaldab küll heitgaase, siis see lumevärvi otseselt ei muuda, vaid teeb ta tuhmimaks (peegeldab vähem valgust) ning põhjustab ta kiirema sulamise. Muidugi sisaldab lumi ka natukene liiva ja muid tolmuosakesi, kuid meil siiski väga vähesel määral.

Aga kui lumi on rohkem saastunud, siis ta ei pruugi alati olla valge. Kõige tihedamini on saastunud lumi kollasem (see pole see kollasus, mida talvel teeäärtel näete). Kui õhk on väga saastunud, siis võib alla sadada oranži, kollast, punast lund. Hiljuti juhtus seda Venemaal, Siberis. Ka Lõuna-Koreas sadas hiljuti taevast kollast lund, kuid seal olid põhjuseks liiv. Nimelt oli sinna lumme sattunud Hiina kõrbetest pärit liiv ja torm, mis kollaka värvuse põhjustasid.

Waiting for the time to run out

Pühendusega.

     Esimene semester sai edukalt läpitud: 43,5 EAP'd (ehk 1131 tundi tööd) ning keskmine kaalutud hinne 4,50. Järgmine semester tuleb ilmselt natukene kergem, kuna kõik ained, mida ma tahtsin võtta, kattuvad omavahel. Ja muidugi kevadel tulekski vist kergemalt võtta.

    Ma eile märkasin, et mul on siiamaani imelik enda blogist rääkida - ma justkui siiani ei oskaks endale teadvustada, et keegi seda loeb. Pealegi, siin on päris palju olnud selliseid teemasid, mida lihtsalt päriselus ei räägita ja ma ei usu, et ma neist ka niimoodi rääkida julgeks. Ning ma iga kord mõtlen ja imestan: "Mis sina mu blogi lugemisest saad?". Näiteks mõni õpetaja, kelle nime ma ei teagi, sest ta ei õpeta Kohilas või nii mõnedki inimesed, kes lihtsalt googeldavad nimesid.

    Ning eile ma alles taipasin, kui kaua ma tegelikult seda kõike kirjutanud olen. See blogi on juba 3 aasta ja 8 kuu vanune ja on see on selle ajaga palju muutunud. Mingitel perioodidel olen ma palju aktiivsem, samas teinekord ilmun siia vaid aeg-ajalt, et märku anda, et ma veel elus olen. Vahepeal kirjutan siia paratamatult igavamaid asju, kuigi enamasti siiski üritan asja ka enda jaoks põnevana hoida. Ma olen mänguline inimene, mulle meeldib mängida. See, et ma enamasti asju mänguliselt võtan on aidanud mind nii paljude asjadega edasi, kasvõi kooliga. Kool on vaid üks mäng.

Waiting for the time to run out

Kuidas söövitavad tugevad happed pinda, nahka jms?

    Väikese kõrvalpõikena ütlen, et see ei pea just tugev hape olema, et söövitada pinda. Seda võivad teha ka tugevad alused, erinevad alküülid, tugevad oksüdeerujad jne. Näiteks inglise keeles tähistatakse korrosiooni (roostetamine) ja söövitamist sama sõnaga - corrosion.  Kõik see söövitamine on tegelikult väga keerukas keemia, aga lihtsalt öeldes hape dehüdrateerub (kuivatab) nahka, mis lõhub nende struktuuri ja põhjustab ka valkude denaturatsiooni (valkude omaduste muutumist). Kõik see muudab naha selliseks, et ta oleks justkui ära sulanud osaliselt.
Sarnaselt on ka metalliga - H+ ioonid reageerivad metalliga vesilahuses, paberi puhul reageerivad nad tselluloosiga ja põhjustab selle lagunemist väiksemateks juppideks, mis lõhub paberi kiude. Ja nõnda on igal materjalil erinev reaktsioon, kuid enamasti on põhjuseks siiski H+ iooni reageerimine teatud ainega.

Lõppu ka üks väike 'asi', mis tekkis sellest, kui mul kell 3 öösel järsku uni ära kadus ning tagasi ei tahtnud tulla, aga selle asemel sain hoopis 5-minutilise loominguvajaduse:

Põlvili mudas,

nägu verine,

selg punetamas,

tallad lõhkised,

piisad tilkumas haavadele,

mil valge lipp käes,

sest sügiseses kadalipus,

kodupaigast eemal,

mälestuste rüpes

surra

ei taha keegi.

But I'm stupid and still don't know if this is what I'm looking for.

    Ma olen Tartuga täiesti ära harjunud, mulle meeldib siin, ma armastan seda linna. Kohilas olles on isegi kuidagi võõras olla, nagu ma oleksin külaline iseenda kodus, iseenda toas. Aga jah, Tartus olen ma õnnelik, siin on nii palju asju, mida ma tegelikult igatsesin juba gümnaasiumis. Võib-olla ma olen tõesti natukene ära võõrandunud eelnevast elust, mulle on seda ka öeldud. Näiteks ma pole siia ühtegi enda endist klassivenda/klassiõde külla kutsunud, aga uued sõbrad on siin lugematuid kordi käinud. Ja mind siiamaani rõõmustab mõte, et ma käin ülikoolis, Tartu Ülikoolis.
    Ma mäletan veel enda esimest praktikumi - Kõrgem Matemaatika. Ma olin siis sellise energeetilisema õppejõu praktikumis ja ta tõesti 'seletas' esimese tunniga terve selle materjali ära, mis oli alles järgmise 2-3 loengu teema. Ja siis ma lihtsalt vahtisin seda tahvlit ja naeratus tuli suule, õppisime imaginaararve ja ma mõtlesin endamisi, et see on päris raske - see panigi mind naeratama ja ma oskasin nüüd negatiivsetest arvudest ruutjuurt võtta... Muidugi hiljem kohanesin ja see kõik ei ole sugugi raske, aga mulle meeldib ikka aegajalt nii teha, et loengu ajal ma justkui 'tsoonin' ennast välja ja vahin kõike seda, justkui ma oleksin alles gümnaasiumi esimestes klassides. Ja siis ma jälgin neid kahte tahvlit, mis on algusest lõpuni täis kirjutatud igasugu sümboleid ja tähti, millest ma pooli isegi ei mõista. Ma taipasin, et matemaatika on lõbus siis, kui sain teada, et 'd' tähte, mis seisab tuletise operaatorina saab vähemalt kolmel erineval viisil tähistada ja kõik 'd' tähed tähendavad erinevaid tuletisi. Ohh, ülikool.

Ma polegi enne tähele pannud,

kui halb

on ehitada oma elu

kellegi teise vundamendile

    Eile käisin ka Sillaotsa põhikoolis Teadusbussiga esinemas. Selline armas väike koolike sõbralike õpetajate ja õpilastega. Rääkisin sellest, kuidas tekib äikesemürin, kuidas lennuk lendab, kuidas kosmoses navigeeritakse ning ka soojuspaisumisest ja muust. Muidugi ka tegin katseid ja lasin mitmeid asju õhku - teaduse nimel muidugi. Esinemine läks vägagi hästi, kindlasti tahaks varsti jälle mingisse teise kooli minna.





Kuidas tekivad osooniaugud?
    Looduslikult tekivad need Päikesest tulevate ultraviolettkiirte toimel. Inimtegurite poolt põhjustatid osooniaukude põhjustamises süüdistatakse ennekõike freoone, mis on väga püsivad gaasilised ühendid. Freoone leidub eelkõige aerosoolides, konditsioneerides ja külmkappides. Freoon reageerib osooniga ja tekib hapniku ning hapniku radikaal (lihtsalt O), vähendades nõnda osoonikihti.

Miks kuusel okkad küljest ei kuku?

     Huvitav lisafakt on see, et okkad on ju ka ametlikult lehed (lihtsalt spiraalse kujuga, erinevalt lapikust lehest), kuskilt on meelde jäänud, et vahepeal ju õpetatakse, et on lehed ja on okkad justkui erineva liigiga oleks tegemist. Aga okkad kukuvad ikka küljest, lihtsalt mitte talvel kõik korraga, vaid vaheldumisi. Aga põhjus, miks nad talvel maha ei kuku on see, et nad on kaetud vahakihiga, mis takistab nende gaasivahetust ehk nad ei kaota enda okaste kaudu vett ja seetõttu ei ole neil ka mõtet neist loobuda, et hiljem tagasi kasvatama hakata.

How can anything be worth anything if it's gonna last forever?

   Kas teie arust ei ole see kummaline, kui poemüüja küsib kassas õunu läbi lüües "Mis õunasort see on?". Kas müüjad just ei peaks neid sorte palju täpsemini teadma kui ostja. Sest klient jälgib ju pigem kilohinda, mitte nime, olgu ta kasvõi John või Claudia, kui hind on odav, siis ta korvi ka läheb. Aga mis takistab mind kõige odavama õunasordi nime meelde jätmast ja seda kassas mainimast, et paar eurosenti odavamalt läbi saada? Süümepiinad? Ma ei usu.. Kuna ma eriti terav nimede meeldejätja just ei ole, siis ma pigem tunnen end kahtlaselt siis, kui ma mingi inimese nime ära unustan, õunanimed on selle kõrval ju väike probleem.
   Ahjaa! Mind takistab see, et ma niikuinii ostan kõige odavamaid õunu. Kuna ma eriline õunagurmaan ei ole, siis minule tundub põhjendamatu see kolmekordne hinnavahe õunte vahel, mis on kõik ju sama (õuna!) maitsega.
   Ma olen seda õunade ostmist jälgima hakanud ja see on päris huvitav, kuidas keegi veel kallimat õunasorti sinna sisse pole toksinud. Ükskord toksiti küll vale sort sisse, mis oli huvitaval kombel veel odavam, kui minu kõige odavamad õunad, ei tea, kust leti alt siis neid müüakse?
   Selleks hoolimata võiks ju ettevaatlik olla, sest ma olen kindel, et ka kassiirid teavad, et enamikel inimestel pole õrna aimugi, mis nende õunade, pirnide või porgandite nimed on.



 Minu katuseaknad on lumesaju ajal päris paksult lumega kaetud, nii, et nendest ei näe väljagi. Ja muidugi see sulab ja libiseb katuselt suure kilina-kolinaga alla ning mina, vaesekene, ehmun iga kord ja hüppan imelikku kaitsepositsiooni, justkui tahaks kohe-kohe selle lumehangega kaklema hakata.

   Ma mingi hetk taipasin, miks mul on paljud asjad tunduvalt raskemad ja mõistmatumad, kui nad peaksid olema. Süüvisin endasse ja leidsin, et ma siiani arvan ja usun, et absoluutne tõde on olemas. Ma alateadlikult eeldan, et see, mis ma kuulen, näen ja tunnen, on tõde. Et see ongi nii, ei midagi varjatut, ei midagi peidetut ja  see ka jääb nii. Aga ebatäiuslikus maailmas ei saa olla ju täiuslikkust. Maailmas, kus kõik muutub, ei saa olla midagi muutumatut.
   Ma tõesti pikka aega mõtlesin, et kui keegi mainib mulle enda lemmikfilme ja muusikažanreid, siis need on tema lemmikud ka homme. Aga tegelikkuses niimoodi ei ole, ega saagi olla, homme on tal uued lemmikfilmid, uued lemmikud žanrid. Me oleme ju kõigest inimesed, me ei tea isegi, mis meile meeldib. Sama käib ju ka käitumise, saladuste ja kõige muu kohta. Ma eeldasin, et kui keegi kasutab kindlat stiili ja sõnavara minuga rääkides, siis ta kasutab ka seda teistega, mitte ei muutu vahepeal inglist deemoniks. Aga muidugi jälle, kõigest minu lootused ja minu väikene maailmakene, mida ma samm-sammu haaval ühendan reaalse maailmaga.


"Iga inimene peaks kas või kordki elus tegema midagi enda pärast, lihtsalt iseenda meeleheaks, ükskõik, on see siis masturbeerimine või enesetapp."


Miks jää ei sula vedelas ammoniaagis?
   Vabandust, mingi reklaam tuli ette ja ma lihtsalt ei märganud, egas ma siis meelega :)  Tegelikult ma sellepärast ainult postituse tegingi, südametunnistus hakkas tööle ja otsustasin, et ma ei ootagi nädalat, nagu mul algselt plaanis oli.
   Vastus on tegelikult lihtne - see sõltub. Kõige suurem temperatuur, mille juures ammoniaak veel vedel on, on °C. Kui temperatuur on piisavalt madal ja/või ammoniaagi osakaal on piisavalt väike, siis jää ei sula seetõttu, et keskkonna temperatuur on nii madal, et ammoniaak ei suuda vee sulamistemperatuuri nii madalale nihutada. Näiteks 25% ammoniaagi kontsentratsiooni juures °C, samas kui ammoniaak on vedel kuni temperatuurini -77°C.
   Teine põhjus, ehk miks jää alati ei sula isegi kõrgemate temperatuuride juures on see, et ammoniaak hakkab aurustuma. Ja mida on aurustumiseks vaja? Eks ikka tohutult palju energiat! Ja justnimelt, ta võtab selle energia jääkuubikult ja nõnda jahutab teda aina rohkem maha. Just nagu suvelgi, kui just tuled ujumast ning külm tuuleiil sõidab sinust üle. Mitte, et see tuul ise nii väga külm oleks, vaid ta aitab sinu nahapinnal olevatel veepiisakestel aurustuda. Ja kus nad saavad energia? Eks ikka sinu soojusest! Just nagu ammoniaak varastab seda jääkuubikult.

Suu laulab, süda muretseb

Mulle on hakatud viitama, et ma olen enda viimastes postitustes palju kirjavigu teinud, ma olen isegi seda täheldanud. Vaevalt, et pärast lõpukirjandi lõppu see kirjaoskus nii kiiresti kaduma hakkab, pigem on 2 muud võimalust: ma olen kas muutunud filoloogiliselt laisaks või on süüdi see, et iga kord kui ma siia jõuan olen ma kõigest muust juba väsinud. Igatahes vabandan, kui tõesti paar tähte on puudu, ülearu või siis kaashäälikud on omavahel segamini.



Mõni teravam pliiats ehk mäletab, kuidas ma üle-eelmises kirjatükis kurtsin selle üle, kuidas ma võitsin 2 VIP piletit ja ma isegi ei teadnud seda enne kui hilja. Nüüd avastasin midagi, mis on veel hullem. Nimelt võitsin ma terve karbitäie batoone! Ja mitte lihtsalt batoone, vaid valgubatoone! Need, kes vähegi toitumisest midagi teavad, tunnevad ilmselt mida minagi tunnen. Valgubatoonid on nagu ilma järelmõjuta SOS pillid, jumalate nektar ise. Kindlasti mõtlete: "Suur asi! Mine osta endale need paar šokolaadi risttahukat!". Aga asi ei ole nii kerge, asi ei ole kunagi nii kerge! Nimelt, üksainus batoon maksab ~3,5€ ja terves karbis on neid hunnikuga. Me räägime sadadest kroonidest siin, sadu kroone väärt batoonihunnikust! Muidugi avastasin sellegi liiga hilja ning enam ma neid kätte ei saa.



Kui ma august lõpus kurtsin, et kaalun vaid 68 kg, siis sügisega on tõesti asi hakanud edenema ning praegu ma olen juba 75 kg! Muidugi ei tähenda see seda, et mul õllekoht veel ette oleks tulnud, pigem ma arvan, et mu keha on hakanud miskipärast rohkem vett siduma.

Ülikoolis läheb veel hästi, hinded on head, seltskond on hea, ümbrus on hea, kõik on hea. Ainult, et peagi-peagi saabub ka see kurikuulus sessi periood, siis saan selle no-life aja ka ära kogeda. Ning eile taipasin, et ma olen siin veel põikpäisem kui gümnaasiumis. Füüsikatöös sain 14,5/15 punkti, teadsin, et oskan paremini, läksin järeltööle ja sain enda soovitud 15/15 kätte. Kõrgema matemaatika töös sain 75% tulemuseks ja see tekitas minus kohutava pettumuse. Hiljem küll mõtlesin, et gümnaasiumis tähendaks see hinnet 4, aga siin tähendab see seda, et mul langeb lõpuhinne automaatselt ühe hinde võrra alla. Kui see oleks raske töö olnud, siis oleks kõik okei olnud, aga ülesanded olid lihtsavõitu, kuid üks neist oli lihtsalt kohutavalt ebatäpselt sõnastatud. Ja muidugi ma ootan ka järgmist semestrit - siis hakkab ju stippi saama!

Kui kõik see välja jäta, siis viimasel ajal on mul enesetunne täpselt nii nagu pealkirjas seisab.


Miks jäätukk, kui see saunalavale viia, aurab?
    Ma vabandan, et ma selle siia jälle topin, aga sellele küsimusele leidub palju täpsem seletus kui seda oli eelmine. Muidugi ega eelmine ka vale ei olnud, ka see siiski kehtib, aga leian, et uus kirjeldus põhjendab seda ehk täpsemini. Jäin lihtsalt eelmine kord küsimuse juurde liiga kinni ja üritasin mõelda, miks see jäätükk aurama peaks, mõtlemata, et jäätüki ümber on ka ju midagi!

   Igastahes, põhjendus siis selline: jäätüki ümber on õhk külmem ja õhus olev veeaur, mis tema ümber satub kondenseerub veepiiskadeks ja seetõttu me seda ka näeme. Analoogiks oleks ehk külma ilmaga õu. Me hingame alati veeauru, kuid näeme seda ainult talvel, sest väljahingatav veeaur kondenseerub piiskadeks ning seetõttu näeme enda hingõhku. Vot!

Miks kollast värvi riideid kandes muudab see värv inimese visuaalselt suuremaks, aga samas rohelist värvi riided muudavad visuaalselt väiksemaks?
    Kahjuks ma olen selles küsimuses üpriski ebakompetentne (Y-kromosoom takistab) ja sestap ei ole mul õrna aimugi, kas see on nii või mitte, seega ma lihtsalt loodan, et see nii ongi ja põhjendangi sedasi. Küsisin nõu sõbrannalt ja uurisin ka lisamaterjali, sõbranna muidugi ütles, et kui ma tema öeldu siia kirja paneks, siis see jätaks minust vägagi gei mulje - muidugi rääkis ta igasugustest lõigetest, riidematerjalidest ning terminitest, milleni mina ei küündi.

   Kui igasugused ornamendid ja lõiked välja jätta, siis laias laastus on nii, et tumedamad muudavad inimese peenikesemaks ja heledamad riided laiemaks. Kui on mõeldud sellist "keskmist" kollast ja "keskmist" rohelist, siis ilmselgelt on kollane heledam. Kõige levinum põhjus, miks kollane teeb inimese suuremaks on see, et see tõmbab rohkem tähelepanu kui roheline - inimese silm instinktiivselt märkab heledamaid värve. Silm automaatselt peatub sellel, samas, kui tumedamast värvist hüppaks ta ehk üle. Isiklikult arvan ka seda, et kuna ka meie nahk on heledamapoolne, siis kollane riie justkui sulandab kui meie nahaga kokku ning alateadlikult aju väidabki, et see kollane riie on tema keha osa, ehk kehale lisandub riiete suurus veel juurde.
   Teine isiklik arvamus on see, et heledamad värvid on ähmasemad. Meie silm ei suuda heledate värvide ääri nii selgelt eristada, nagu ta teeb seda tumedate värvidega. Näiteks rohelise t-särgiga on väga hästi juba kaugelt näha, kust lõpeb särk ja algab käsi, kollase särgiga see nii ei ole.
   Ja kolmas ning kõige viimane põhjus on see, et kollaste riietega on varje palju paremini näha. Kui mingi suurem kehaosa tekitab varju, siis seda varju on kollase peal märksa paremini näha ning nõnda märgataksegi "väljaulatavamaid" kehaosi, samas kui tumedamat kandes (must on isegi parem kui roheline), ei ole neid varje ka näha ja nõnda jäävad ka suuremad kehaosad märkamata.