Misantroop

Did You forget to take your meds?

"Urbaniseerunud poeet -

mõni ütleb filosoof.

Ideaalis äkki elurõõmus misantroop.

Istun ja vaatan, et mu sõnad siin paberil

on kui noodid, mida  mänginud olen enda eluklaveril.

Kontrollimata pedaale,

lasknud gaasil põhja minna.

Elu ise on mind kandnud siia inglitelinna."

There's been a lot on my mind lately. Well, there has always  been too many thoughts on my mind, I'm used to it. I'm used to overthinking. But this time it's different. These thoughts are heavier than the usual ones. These ones are too heavy for me too carry.
As I'm walking down the school corridor I can feel another of these thoughts pop up. This thought is too heavy for me too carry and my injured knee shatters under the pressure. I lost my balanced and bashed my head onto the floor. My head cracked the cold stone plate, but the plate fractured my skull in return. Passers by were looking at me, being terrified by the sight: the floor was full of blood and tiny brain bits. Somehow I could still stay ironic and grin at how funny my skull sounds when it cracks. Then I passed out, I fell into a dream-like state. I saw my life; all of it - the past, present and future. I thinked to myself: "Was it all worth it?"
And that's when I finally died. I couldn't survive a crash like this. I ran out of blood, my brain was blown to smithereens and there were pieces of my brain all over the floor.
I died... thanks to my overthinking..


Yeah, I know.. It sounds pretty raw... My english ain't that good. But I don't really care.

My heads in a mess.

And I'm stressed.

But I guess it's a test in the quest of happiness

and the rest of that mess.

Sober yet overdosed.

Meil on ükskõik mis tuleb, siis me teeb viib ära siit.

Meil on ükskõik mis tuleb - ootab ohvreid dünamiit.

Maailm lõpeb maikuus, siis kui otsa saanud on rumm.   

Maailm lõpeb maikuus, siis kui kõrtsis lõhkeb pomm. 

Siis majadest jääb tühjus vaid, mis mustendab me ees 

ja plahvatuste leegid meile valgustavad teed,  

ka sõjaväe on enda alla matnud tulevool - 

on liiga palju kurjust juba ammu igal pool. 

Sain lõpuks enda blogile mingi kujunduse ka. Pole just kõige ilusam, kuid ma jamasin pikka aega nende kujundustega ning selle sain õnneks suhteliselt kerge vaevaga tööle. Viga on lihtsalt selles, et blogspot ei toeta paljusid formaate ning minu kodeerimis oskusega on ka nii, nagu ta on, peaaegu nullilähedane. Alla poole kerides tundub küll veidi tühi ja üksluine, kuid ma ei viitsi siin rohkem mingi kujundusega nussida, käib küll praeguseks.

Here I am, once again.

I'm torn into pieces.

Can't deny it.

Can't pretend.

I'm barely hanging on.

http://coloursofblood.wordpress.com/2010/03/27/27-marts/ (Varjatud postitus)

The boy you lost to cocaine.

Hankisin terve oma viitsimise kokku ning hankisin vana blogikujunduse tagasi. Mul ei olnud selle eelmise ajutise kujunduse vastu midagi, kuid sellega oli liiga palju nussimist. Selle tööle saamisega oli kohutavalt jamamist, see oli vigu täis ning ei toetanud eriti muid lisamooduleid. Ning pealegi on enamik inglitiibadega asju liiga üles haibitud. Kuid õnneks sattusin puhtjuhuslikult enda vana kujunduse otsa ning praeguseks panin selle tagasi. Nüüd peab vaatama, mil on mul jälle initsiatiivi kujundust muutma hakata. Kauaks ilmselt praegune ei jää.


http://coloursofblood.wordpress.com/2010/03/25/25-26-marts/ (varjatud postitus)

Pretending happiness.

Mõtlesin, et piirata enda kohvi tarbimist on mõttetu. Muidugi ma pean sellest lubadusest kinni, kui ma juba selle püstitasin, kuid ma ei näe sellel erilist mõtet. Sest pealegi, ega see kohv väga kahjulik ei ole. Võrreldes enamuste teiste asjadega, siis need on palju rohkem kahjulikumad ning kohv võib teatud tingimustes kasulik ka olla. Sama hästi võiks juba enda alko tarbimist piirata, kuid see oleks juba idiootsus.


Avastasin, et Scroobius Pip'il on uus album tulnud välja... nädal aega tagasi. Pole küll väga suur vahe, kuid siiski, tõi suure ärevustunde sisse. Youtube'st ma muidugi neid lugusid ei raatsinud kuulama hakata. Tegin väikse googelduse ning viie minuti pärast oligi terve album minu arvutis. Panin esimese loo mängima ning juba alguses tekkis "mida v*ttu" reaktsioon.. Nad olid loosse DnB'd sisse pannud.. Pole ammu midagi nii head kuulnud. Muidugi see polnud ainuke hea lugu, kõik lood olid absoluutselt võrratud. Ma poleks midagi vähimat osanud oodatagi. Nüüd ma ei pea terve aasta muretsema selle pärast, et mõnikord ei ole midagi kuulata. Kuigi mõned lood on palju kommertslikumast muutunud.. Samas on see mõistetav, sest nemad tahavad ka muidugi raha teenida. Praegu järjest kuulan kõiki nende lugusid korduvalt läbi, üritades sõnadest ka keerulistemates kohtades aru saada, sest vahepeal kui tuleb mingi 100 sõna sekundis, siis on suht keeruline jälgida. Räigelt tahaks ka paremaid tsitaate siia tsiteerida, kuid kahjuks on kõik need laulud nii head, et hea meelega tsiteeriks absoluutselt iga laulu kõik sõnad siia.


Kirjutades kirjandit "Minu elu 10 aasta pärast", sain mõelda natukene enda tuleviku peale. Ehk siis mõtlesin selle peale, et kui ma lähen bakalaureuseastmes füüsika õppima, siis mis eriala ma peaksin magistrina õppima. Ma tean, et oleks täisidiootsus see praegu ära otsustada, kuid mingigi ettekujutus võiks siiski olla. Esimene mõte oli minna õppima teoreetilist füüsikat, eriti kvantfüüsikat. See oleks minu jaoks ilmselt kõige huvitavam eriala, sest kvant- ja relatiivsusteooria füüsikud ei olegi niivõrd puhtad füüsikud, vaid rohkem ka filosoofid. Kuulsin sellega seoses ka uudist, et füüsikud olid lõpuks suutnud ametlikult ära tõestada, et inimesed on olemas. Filosoofidel on selle võrra jälle vähem tööd.
Teine eriala, mida tahaks ka õppima minna on materjalitehnoloogia eriala, eriti nanostruktuure tahaks uurida. Selle erialaga oleks ka kergem tööd hankida, kuid samas on see natukene vähem huvitavam kui kvantfüüsika. Isegi Eestis peaks mingi nanotehnoloogia uurimise keskus olema, kuid Eestis on kahjuks nõme töötada. Nanotehnoloogiaga on kõige huvitavam see, et see maailm on nii väike, et meie maailma seaduseid seal ei eksisteeri. Seal on kõik loogikavastane. Hea meelega tooks mingi näite ka. Kui võtta mingi suvalisest materjalist plaat ning võtta väike puur ja puurida näiteks 99% sellest plaadist pisikesi auke täis, siis sellest ei ole isegi aru saada, sellest plaadist ei näeks ikkagi läbi. Kunagi kui ma kuulsin ka seda sama juttu, ainult veidi pikema seletusega, siis mul oli küll selline "WTF" tunne.


Fuck-fuck me on GHB. Harder than the sound of my 303 - Selliste sõnadega laule on miskipärast mõnikord nii hea kuulata. Samamoodi nagu "Project Well", kus ongi lihtsalt võetud kuskil pornofilmist mingi oigamine ning siis pandud biit taha. Samamoodi nagu "SMF - Hahaha", ainult, et sel on oigamise asemel mingi kajakas.

"Türa, kus tahaks vahest ropendada,
et lakkuge vittu või imege kara.
 Ei väida, et roppsuu teeb mehest mehe
absoluutselt ei propageeri ma ropendust
nagu pornosaidi pop-up munnipikendust
niiet perse kaudu suhu, nikuhaige sego
nussi ja tussi ja putsi, faking prego." - Pole minu sõnad, ma ei ropenda. Aga Toe Tag ropendab.. Ja ma elan ennast lihtsalt teiste kaudu välja.


:// Blogi kujundus läks katki, hetkel parandan seda, kuid vana ilmselt taastada ei saa. Või tegelikult kui piisavalt pingutaksin, siis saaks, kuid mul puudub hetkel initsiatiiv.

Eelmängus võib teha ju sohki ka.

Puhun suitsu kella sisse ja tapan nii passiivselt aega.



Käisin vahepeal matustel.. Ma ei tea kunagi, mida ma matustel tundma peaksin. Kas ma peaksin olema kurb, et keegi on ära surnud ja ma ei näe teda kunagi? Või ma peaksin olema rõõmus, sest ilmselt on nad juba pikk aega ise ära surra tahtnud? Hauaplatsi juures seistes ning ka ise vahepeal kirstule mulda peale loopides tuli meelde, et viimane kord kui ma matustel käisin, maeti siis ka siia samasse surnuaia nurka. Silme ette tuli kohe pilt, milline ilm siis oli.. Õues oli niiske, kuid ei olnud külm, vihma sadas õrnalt.. Viiulimängija mängis vaikselt samal ajal kui hauda kinni kaeti.. Keegi hoidis viiulimängija kohal vihmavarju, et ta ikka korralikult mängida saaks..


See on ju igavik, hüperboloid!

Kui üks päev sõpradena maailma üle naerame,

teisel päeval peretuttav,

kolmandal vaenlane.

See on ju igatsus, hüperboloid!


Mõtlesin täna, et ma piiran vaheajal enda liigset kofeiini tarbimist, mis on saamas juba harjumuseks (sõltuvuseks?). Ehk siis lubasin, et üritan terve vaheajal jooksul mitte üle 4 tassi kohvi sisse kallata ning pärast vaheaega näeb, mis siis edasi saab. Algselt pidi olema see tegelikult 3 tassi, kuid siis ma ei arvestanud esimest nädalavahetust. Eelmistel koolinädalatel polnud mingi probleem iga päev vähemalt ühe tassi sisse kallata. Ehk siis nädalas läks kuskil üle 10 tassi, sest nädalavahetustel ma jõin kohvi üpriski vähe. Ning pealegi see rikub hambaid.


See on ju unistus, hüperboloid!


Särekanno suutis mind üllatada. Saatsin talle enda eneseanalüüsi ning ta vastas, et tal jäi suu lahti kui ta seda luges ning ütles, et see on väga põhjalik ning sügav analüüs. Ning ta oleks võinudki sellega piirduda, enamik õpetajaid piirdukski. Kuid ta suutis pakkuda midagi, mille järgi tänapäeva maailmas suur puudus on - ta suutis pakkuda konstruktiivset kriitikat. Lisaks kõigele muule, vastas ta, et kui ma selline edasi olen, siis võib mul tekkida isegi füüsilisi haigusi. Ning muidugi võin ma mingil hetkel järsku depressiooni langeda või plahvatada. Depressiooni langemise osas ma kahtlen, kuid see plahvatamise jutt võib küll tõde sisaldada . Viimasel ajal on küll vahepeal selline tunne, et plahvatan kellegi peale. Kuid ma olen siiamaani selle alla surunud, lootes, et see ei süvene enamgi.


See on ju hukatus, hüperboloid!


Ma olen pikka aega elanud pimeduses. Kuid mu silmad kohanesid sellega, pimedusest sai minu maailm. Pimedusest sai minu valgus.


See on ju vabadus, hüperboloid!


Sirvisin huvi pärast enda blogi andmeid ning avastasin, et inimesed satuvad ikka imelikke teid pidi siia. Keegi on googeldanud Eesti lippu pilti ning keegi teine on googeldanud "rohelennu". Aga kõige imelikum avastus on see, et keegi kelle server asub Saksamaal (võib-olla elab ise ka Saksamaal), on saksa google'isse toppinud sisse otsingu: "kes tupoi on". Proovisin ise ka huvi pärast seda googeldada ning tuleb välja, et minu blogi on tupoi number 3. Kõige suurem tupoi on mingi reidi kasutaja ning tupoi number kaks on soccernet.


See on ju paradiis, hüperboloid!


Homme, ehk 23. märtsil saab minu fotoprojektil, ehk sellel millest ma ennist rääkisin (kunagi juunis), täis aasta.  Ehk siis ideaalis peaks mul olema homseks koos 365 pilti. Kuid nagu ma siis ka rääkisin on mul väga palju pilte vahele jäänud, sest ma olen kas unustanud või on siis mu fotokas kuskil eemal (nagu näiteks praegu on ta Portugalis). Praegu on mul koos 206 pilti, ehk siis ideaalist on puudu 159 pilti. Samas see pole väga hull kadu, sest oletades, et ma suudangi seda vähemalt 3 aastat teha. Siis ma saaks kolme aastaga kokku 618 pilti ning see teeb kuskil 1,5GB väärtuses pilte, mis on täitsa piisav, et see video kokku panna. Kuid kui ma suudan seda isegi kauem teha... siis näeb mis saab...


See on ju armastus, hüperboloid! 

Mida sa tahad?

Te võite mind ju näha - kuid see ei tähenda, et ma päriselt eksisteeriksin. Äkki mind ei olegi tegelikult olemas? Ma olen vaim. Ma olen hing. Ma olen nähtamatu olend. Kõik on suhteline... Okei, läheb liiga sürriks vist juba...


I'm trading this life for magic beans.


Öösel voodis lamades hakkasin mõtlema enda uneajale. Enda arust magan ma koolipäevadel enam-vähem normaalselt, kuigi hommikuti olen ikka unine. Siis tuli meelde see, et keskmise minu vanuse inimese uni peaks olema 9 tundi. Kuid keskmisel koolipäeval magan ma umbes 6,5 tundi. Parematel koolipäevadel 7-8 tundi ning halvematel kuskil 5 tundi. Kuid 9 tundi saan ma magada ainult siis, kui ma haige olen või mul midagi muud viga on. Ma ei suuda kunagi õigeks ajaks end voodisse ajada.

Mida sa tahad?

Kas tahad olla parim parimast?

Kõike kõigile ei jätku ja me peame valima.

Mida sa tahad?

Kas raha, jõudu ja võimu?

Või vaikust, õhku, mõistust, õiglust?

Mida sa tahad?

Kas et keegi sinu kaudu,

korjaks numbreid ja kuuleks sedelite krudinat?

Mida sa tahad?

Kas linnamüra või linnulaulu?

Või eluaeg teha seda, mis sind tegelikult huvitab?

Mida sa tahad?

Kas tahad stiili või riimi?

Vihata või julgust, et paluda andestust?

Olla sees või väljaspool kriibitud piiri?

Tahad enda, või üldsusega sarnast arvamust?

Mida sa tahad?

Olla õel ja trotslik?

Lõputult pinges, stressis ja tühja kiruda?

Või leida rahu, mida alateadlikult oled otsinud?

Ja mõista, miks see varem pole juhtunud sinuga.

Mida sa tahad?

Kas seista või liikuda?

Kas iha ja kirge või lõputult armastust?

Käia kindlat teed või maailma äärel kiikuda?

Kas tahad kindlust, püsivust või vabadust?

Mida sa tahad?

Kas rääkida või suhelda?

Kas sõpru, tuttavaid või kuskile kuuluda?

Kas ise otsustada või et sind keegi juhendaks?

Või tahad lihtsalt iseenda häält kuulata?

Mida sa tahad?

Kas joosta ringiratast ajas?

Või südamerahu, mida on ilmtingimata vaja?

Kas tahad vaenlasi või võidelda kõigega?

Mida sa tahad?

Küsi, äkki keegi abistab?

Mõned asjad ongi üksi liiga rasked kanda.

See mida tahad, selle pead ise välja valima

aga enne kui võtad, pead ise midagi vastu andma.

Kukepildiga tass.

Puhtus on korrumpeerunud,
eksistents hajutunud.
Ei kohta enam musta ja valget.
Kõik ähmanenud on halliks -
lõpmatuks, küllastumatuks halliks.
Kuid siiski, midagi paistab ikka valgena:
lumehanged akna taga.
Lumivalged lumistunud lumehanged.
Vähemalt seni,
kuniks toimub kokkupõrge inimtehnikaga.
Ka siis, need lumivalged lumistunud lumehanged,
ähmanevad halliks -
lõpmatuks, küllastumatuks halliks.



Mu kukepildiga tassi sees olev kohv on jälle haihtunud, otsekui see oleks mustkunstniku võlutrikk. Ning sellega kadus ka minu inspiratsioon.