Käisin vahepeal matustel.. Ma ei tea kunagi, mida ma matustel tundma peaksin. Kas ma peaksin olema kurb, et keegi on ära surnud ja ma ei näe teda kunagi? Või ma peaksin olema rõõmus, sest ilmselt on nad juba pikk aega ise ära surra tahtnud? Hauaplatsi juures seistes ning ka ise vahepeal kirstule mulda peale loopides tuli meelde, et viimane kord kui ma matustel käisin, maeti siis ka siia samasse surnuaia nurka. Silme ette tuli kohe pilt, milline ilm siis oli.. Õues oli niiske, kuid ei olnud külm, vihma sadas õrnalt.. Viiulimängija mängis vaikselt samal ajal kui hauda kinni kaeti.. Keegi hoidis viiulimängija kohal vihmavarju, et ta ikka korralikult mängida saaks..
See on ju igavik, hüperboloid!
Kui üks päev sõpradena maailma üle naerame,
teisel päeval peretuttav,
kolmandal vaenlane.
See on ju igatsus, hüperboloid!
Mõtlesin täna, et ma piiran vaheajal enda liigset kofeiini tarbimist, mis on saamas juba harjumuseks (sõltuvuseks?). Ehk siis lubasin, et üritan terve vaheajal jooksul mitte üle 4 tassi kohvi sisse kallata ning pärast vaheaega näeb, mis siis edasi saab. Algselt pidi olema see tegelikult 3 tassi, kuid siis ma ei arvestanud esimest nädalavahetust. Eelmistel koolinädalatel polnud mingi probleem iga päev vähemalt ühe tassi sisse kallata. Ehk siis nädalas läks kuskil üle 10 tassi, sest nädalavahetustel ma jõin kohvi üpriski vähe. Ning pealegi see rikub hambaid.
See on ju unistus, hüperboloid!
Särekanno suutis mind üllatada. Saatsin talle enda eneseanalüüsi ning ta vastas, et tal jäi suu lahti kui ta seda luges ning ütles, et see on väga põhjalik ning sügav analüüs. Ning ta oleks võinudki sellega piirduda, enamik õpetajaid piirdukski. Kuid ta suutis pakkuda midagi, mille järgi tänapäeva maailmas suur puudus on - ta suutis pakkuda konstruktiivset kriitikat. Lisaks kõigele muule, vastas ta, et kui ma selline edasi olen, siis võib mul tekkida isegi füüsilisi haigusi. Ning muidugi võin ma mingil hetkel järsku depressiooni langeda või plahvatada. Depressiooni langemise osas ma kahtlen, kuid see plahvatamise jutt võib küll tõde sisaldada . Viimasel ajal on küll vahepeal selline tunne, et plahvatan kellegi peale. Kuid ma olen siiamaani selle alla surunud, lootes, et see ei süvene enamgi.
See on ju hukatus, hüperboloid!
Ma olen pikka aega elanud pimeduses. Kuid mu silmad kohanesid sellega, pimedusest sai minu maailm. Pimedusest sai minu valgus.
See on ju vabadus, hüperboloid!
Sirvisin huvi pärast enda blogi andmeid ning avastasin, et inimesed satuvad ikka imelikke teid pidi siia. Keegi on googeldanud Eesti lippu pilti ning keegi teine on googeldanud "rohelennu". Aga kõige imelikum avastus on see, et keegi kelle server asub Saksamaal (võib-olla elab ise ka Saksamaal), on saksa google'isse toppinud sisse otsingu: "kes tupoi on". Proovisin ise ka huvi pärast seda googeldada ning tuleb välja, et minu blogi on tupoi number 3. Kõige suurem tupoi on mingi reidi kasutaja ning tupoi number kaks on soccernet.
See on ju paradiis, hüperboloid!
Homme, ehk 23. märtsil saab minu fotoprojektil, ehk sellel millest ma ennist rääkisin (kunagi juunis), täis aasta. Ehk siis ideaalis peaks mul olema homseks koos 365 pilti. Kuid nagu ma siis ka rääkisin on mul väga palju pilte vahele jäänud, sest ma olen kas unustanud või on siis mu fotokas kuskil eemal (nagu näiteks praegu on ta Portugalis). Praegu on mul koos 206 pilti, ehk siis ideaalist on puudu 159 pilti. Samas see pole väga hull kadu, sest oletades, et ma suudangi seda vähemalt 3 aastat teha. Siis ma saaks kolme aastaga kokku 618 pilti ning see teeb kuskil 1,5GB väärtuses pilte, mis on täitsa piisav, et see video kokku panna. Kuid kui ma suudan seda isegi kauem teha... siis näeb mis saab...
See on ju armastus, hüperboloid!
0 kommentaar(i):
Post a Comment