Pead ise mõistma, kui tahad, et sind mõistetaks.

Vahepeal kui ma unetuna oma voodis lamasin, juhtus midagi väga kummalist. Vaatasin enda tooli ning märkasin, et sinna peale on troon tekkinud. See oli selline terava ning kõrge tipuga ja kaunistatud troon - ehk siis nagu paavsitroon, tiaara oleks siis vist pigem õigem nimetus. Igastahes, see tiaara tõusis õhku ning lendas aeglaselt minu pea kohalt üle ja minu selja taha - palmi kohale. Nii et ma pidin ennast natukene istuli ajama ja keerama, et selle lendu jälgida. Imelik on see, et kõik asjad, mis on järsku öösel minu toas tekkinud ja lendu tõusnud, on alati täpselt sinna palmi kohale lennanud ja sinna heljuma jäänud. Aga veel imelikum oli see, et seekord ma olin täiesti üleval. Tavaliselt ma tõusen mingi hetk üles ja avastan, et miski või keegi on tuppa juurde tekkinud ja tegutseb. Kuid see kord ma pöörasin lihtsalt külge (või tegin silmad lahti, täpselt ei mäleta.) ning järsku oli see tiaara seal ning tõusis lendu. Midagi on järelikult valesti, kui ma juba ärkvel olles neid asju näen. Kuid kuna nad päevavalgusest eemal hoiavad, siis pole mul nende vastu midagi. Ongi vähemalt öösel midagi teha.


Tühjendasin just enda kukepildiga tassi täie kohvi ning mõtlesin samal ajal inimestele, kes seda kanepiga sarnastavad. Uimastid ja ergutid on küll antonüümid ehk siis erinevad teineteisest ainult oma resultaadi poolest. Kuid samas ma ei tea, kas tasub neid ühte patta panna. Muidugi on ka neid, kes oma teguderohkematel päevadel tarbivad kohvi ja melanhoolsematel või filosoofilistel päevadel suitsetavad kanepit. Nii imelikult, kui see ka ei kõlaks, siis mõlemad tõstavad inimese produktiivsust, vähemalt teatud inimestel. Muidugi on ka neid, kellel on saanud ühe või teise tarbimine tavaks, mida tehakes rutiinselt. Muidugi meie kultuur pärsib uimastite kasutamist, kuid see eest ergutid - nikotiini ja kofeiini pruugitakse roppumoodi. Tänavapildis vaadatuna on see täiesti mõistetav. Lähed kasvõi linna, otsid üles meie kultuuri keskuse, koha, kus inimesed on sellised, nagu nad loomult on ning koht, kus nad saavad seda välja näidata. Väga hästi sobiks selleks kohaks näiteks Selver - koht, kus inimesed enda vajadustele jahti peavad. Seal on selgesti näha, miks uimastid keelatud on. Inimesed on näost tuimad ning nende silmad vahivad tühjusesse. Paistab nagu nad oleks niigi nagu robotid ja piisavalt kivis. Kuid samas, kui minna "tänavapildist" välja ning suunduda individualismini, siis tulemus on enamasti teistsugune. Mõttetöö areneb ning inimene tunneb ennast elavana. See on muidugi ainult nii, kui jätta välja kivipead, kes pead vastu betoonseina pekstes ennast ära tapavad. Aga sellest ma ei taha rääkida. Tegelikult point, kuhu ma selle jutuga jõuda tahan on see, et minnes tagasi minu kukepildiga tassi juurde, siis see oli juba peaaegu tühjaks saanud (kohvitassidel on alati harjumus kiiresti tühjaks saada, ma ei tea, kuhu see kohv kogu aeg kaob). Igatahes, kuna kohvi kõrvale polnud küpsist võtta (majas pole üldse süüa. Märkus iseendale: mine varsti Veski sööma!), siis mul tuli meelde üks kord, kui ma sõin kohvi kõrvale ühte šokolaadi-kreemi kommi, mis sobis kohviga kokku otsekui valatud. Siis mul tuli mõte minna oma kohvisahtli juurde, mis on, kuna ma ei söö eriti komme, juunikuust saati komme täis (märkus iseendale: jaga neid komme rohkem teistele). Võtsin siis kaks raffaellot ning viskasin need kohvi sisse. Ning täpselt nagu ma kahtlustasin - mingit silmmärgatavat difusiooni ei toimunud. Lükkasin kukepildiga tassi korraks kõrvale, lootes, et ehk on kohv piisavalt happeline, et koore mingilgi määral lahti sulatad. Ning kuna tassis oli kohvi suhteliselt vähe, siis mõtlesin, et ehk see kreem, mis raffaello sees on, muudab selle magusamaks ning kreemjamaks. Kuid kui ma natukese aja pärast piilusin kohvitassi nagu teadlane piilub molekulidesse, lootes leida sealt midagi seninägematut, siis ma avastasin, et järsku vaatas mulle vastu 4 raffaello pallikest ning nende ümber ulpisid ainult nende kookostehelbed. Mu loogika ütles mulle, et vaevalt mu kohv on suuteline asju kloonima (kes teab, äkki mu loogika eksib?) ning, et rohkem teada saada, jõin ma tassi ühe suure lonksuga tühjaks (kusjuures, ei olnud mingit kreemjamat maiku juures), jättes need raffaellod sinna sisse. Ning neid uurides sain enam-vähem aimu, mis ainetest ning kuidas nad valmistatud on. Mul oli tassi sees järgi 4 poolikut raffaellot. Neli korraliku seesttühja poolringi. Ehk siis raffaello koor on valmistatud kahest poolringist, mis mõlemad on täiuslikult sirged ning seejärel need liimitakse kokku. Muidugi need, mis mul tassipõhja jäid, kallasin ma välja, kuna need olid maitsetud ja lödised. Seejärel loputasin ma tassi ära, et järgmine kord oleks tore kohe puhta ning särava kukepildiga koos kohvi juua.

Nüüd ma järsku avastasin, et ma olen täiesti üksi kodus ja keegi ei jõua niipea veel koju. Järelikult saan teha seda, mida teevad paljud, kui nad üksi kodus on. Keerata muusika nii põhja kui võimalik ja minna maja peale ringi tšillima!