Puhtus on korrumpeerunud,
eksistents hajutunud.
Ei kohta enam musta ja valget.
Kõik ähmanenud on halliks -
lõpmatuks, küllastumatuks halliks.
Kuid siiski, midagi paistab ikka valgena:
lumehanged akna taga.
Lumivalged lumistunud lumehanged.
Vähemalt seni,
kuniks toimub kokkupõrge inimtehnikaga.
Ka siis, need lumivalged lumistunud lumehanged,
ähmanevad halliks -
lõpmatuks, küllastumatuks halliks.
Mu kukepildiga tassi sees olev kohv on jälle haihtunud, otsekui see oleks mustkunstniku võlutrikk. Ning sellega kadus ka minu inspiratsioon.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 kommentaar(i):
Post a Comment