2 Grammi Egiptuseni

Peaks siia nagu midagi Egiptuse kohta kirjutama, aga samas ei viitsi ka.. Mingit reisikirjeldust ma küll siia toppima ei hakka, kuid kohusetunne ütleb, et midagi peaks lühidalt kritseldama ikka.
Põhitegevused seal olidki söömine, magamine (niivõrd-kuivõrd), joomine, päevitamine ning samal ajal mängides kaarte selle peale, kes läheb järgmise pepsi/õlle/kokteili/pizza järgi. Aga inimesed on seal väga suhtlusaldis (ning ka tüütavad). Peaaegu kõik egiptlased küsivad, et kuidas sul läheb, mis su nimi on ja kust sa pärit oled. Ning muidugi peale seda hakkavad sulle enda kaupa pähe määrima. Mõnikord kui ma vastasin, et ma olen pärit Estoniast, siis arvati, et see on kas mingi Inglismaa koht (ma ei tea, miks nad arvasid kogu aeg, et ma Inglismaalt pärit olen) või siis küsiti, mis asi see Estonia on. Ning kui ma vastasin, et see asub Venemaa kõrval, siis küsiti mult, et miks ma vene keelt siis ei räägi...


Ja ma lugesin esimest korda raamatu algusest-lõpuni niimoodi läbi, et ei pannud kordagi raamatut käest ära. Selleks raamatuks oli Diana Leesalu "2 Grammi Hämaruseni". Mitte, et see oleks nii hea raamat olnud, vaid viga on selles, et kui sa pead 5 tundi lennukis istuma, siis sa teed seal kõike, et igavust peletada. Kodus olles oleks ma vahepeal sada korda köögis käinud, arvutit tšekanud või siis järgmisele päevale lugemise lükanud. Kuid kuna ma lugesin selle Egiptusesse sõiduga läbi, siis tagasi sõites polnudki eriti midagi teha. Ning kuna lennu ajal arvutasin, et see on minu 14 lend, siis pole midagi imestada, et isegi õhkutõus või maandumine mingit erilist tunnet ei valmistanud.


Sain oma unenäo tsükli ka Egiptuses korda.. ehk siis ma nägin tavalisi unenägusid! Võib-olla kõlab imelikult, aga ma muidu nägin väga-väga harva tavalisi unenägusid. Aga nendega koos süvenes kuutõbisus. Mul oli nädala jooksul kolm sellist kuutõbisuse-momenti. Mul pole kunagi varem neid nii palju nii lühikese aja jooksul olnud.
Esimene kord nägin mingit musta laiku (keda ma arvasin Oliver olevat) minema konditsioneeri juurde, selle tööle panema ning siis ta läks enda voodisse tagasi. Aga kuna see konditsioneer puhus mulle näkku ning tegi lärmi, siis ma küsisin Oliverilt, et miks ta konditsioneeri tööle pani. Kuid Oliver magas ja ma äratasin ta oma jutuga üles ning ta vastas, et ta ei pannud konditsioneeri tööle, et lennuk tegi seda lärmi. Ma olin selle vastusega rahul, kuna ma sain aru jah, et konditsioneeri enam ei tööta ja ma sain rahulikult edasi magada.
Siis mingi teine öö ärkasin selle peale üles, et vetsus hakkas konditsioneer tööle. Kuna ma kuutõbisena arvasin, et kell on alles jumala vähe ja ta ilmselt veel ei magagi (tegelikult oli juba südaöö), siis ma hakkasin Oliveri enda jutuga tüütama, et miks vetsus konditsioneer tööle hakkas. Ma ei mäleta mis ta vastas, aga igastahes ma tõusin püsti ja läksin panin vetsu-ukse kinni. Enne seda ma vist läksin isegi vetsu sisse, vaatasin seal mõnda aega ringi (vahtisin lage vist). Tegelikult pole mul õrna aimugi, mida ma seal tegin. Igatahes panin ukse kinni ja läksin tagasi magama.
Ja siis järgmisel ööl juhtus ka kolmas kord. Tegin öösel silmad lahti ja nägin blondi venelast akna taga, ta vahtis mulle tükk aega otsa. Ausalt öeldes ma ei saanudki aru, kas ta seisis akna ees või oli ta õues akna taga. Igastahes ta seisis seal ja mul mängis peas muusika. Kohutav muusika. Selline hääl nagu mitu harja hõõruksid vastu betoonpõrandat ning keegi taoks veel puupulgaga vastu panne. Ning see muusika oli kohutavalt vali. Kuutõbisena ütlesin veel läbi une:"Mida vittu... Kuule mingi vend on akna taga." Ning kohe peale seda, kui olin seda öelnud, ärkasin ma enda jutu peale üles. Tore.. Vali muusika ning see vend kadusid ära, kuigi kõrvad veel valutasid sellest lärmist. Vend küsis, et kus ta on, et ta küll kedagi ei näe. Siis olles juba üleval vastasin ma: "Ahh, ei midagi, lihtsalt oli ünenägu." Ta igakjuhuks küsis üle ka, et kas ma olen kindel, äkki ongi keegi akna taga.

Viimane kuutõbisus Eestis (kui väiksemad silmapetted ning illusioonid öösiti välja arvata) oli siis, kui saunas toimus mingi üritus ning viimane peoline lahkus kell 7. Kuna kell oli nii palju, siis ma ei tahtnud tuppa minna ning otsustasin minna sauna üles magama (Ma pole seal kunagi maganud). Läksin siis trepist ülesse ning heitsin magama.. Öösel tegin mingi aeg silmad lahti ja mida ma nägin... Seal oli mingi lühike mees ja hunnik naisi. Üks naine oli isegi minu kõrvale, selja taha, pikali heitnud. Ma ei tahtnud ümber pöörata ja talle otsa vaadata. Tundsin ennast üldse seal seltskonnas väga häbiväärselt. Inimesi oli liiga palju ja ma lihtsalt magasin nende keskel. Üks naine oli isegi sin-city effektiga (Selline monotoonsem..) Tõusin siis aeglaselt püsti, hoides tekki kogu aeg enda ümber, sest ma ei tahtnud ennast eriti paljastada. Inimesi oli tõesti mu ümber suht palju ja ma olin ju bokserite väel. Igastahes vingerdasin neist mööda ja ronisin trepist alla (kui sul tekk ümber on, siis on tõesti raske sealt alla tulla). Jõudsin siis alla ja läksin koos tekiga diivani peale magama. Hommikul üles tõustes, imestasin, et kuidas ma küll alla sattusin, ma jäin ju üleval magama. Kuid siis tuli kõik meelde... Kõige hullem selle asja juures on see, et ma näen kõike ja mul jääb see kõik meelde, kuid ma ei saa ennast kuidagi sel hetkel kontrollida. Vähemalt ma pole veel suutnud midagi lolli teha.


Ning kuna ma olen nädal aega eemal olnud, siis on väikene koolikoormus peal. Pean tegema lugemiskontrolli järgi ning sellele järgneb kohe üks teine lugemiskontroll. Siis on veel mata kontrolltöö vaja järgi teha, kuid see peaks lebo olema, sest võin vist isegi 3 saada, tsüklihinnet see ei tohiks mõjutada. Siis on vaja veel ajaloo arutulus vaja järgi teha, seda kommenteerida ma ei oska, kuid kõlab nõmedalt. Füüsikas tuleb ka kohe kontrolltöö ning mingi laboratoorne töö tuleb ära teha, need on ka nõmedad, aga nendega peaks enam-vähem hakkama saama. E-kooli järgi peab tegema karjääriõpetuses essee "Minu elu 10 aastat", see kõlab ka väga nõmedalt. Ning karjääriõpetuses peab tegema ka eneseanalüüsi. Ausalt öeldes ma ei tea, kuidas ma seda teen. Alguses mõtlesin, et võiks teha ikka korraliku, veidikene sügavama ning psühhiaatri tasemel analüüsi. Kuid, siis mõtlesin, et ehk hakkab õpetaja imeliku pilguga vaatama või tahab peale seda minuga "rääkida" ja küsida, miks ma sellise asja kokku kirjutasin. Niiet ma mõtlesin, et teen ikka siukse tavalise, kuhu lihtsalt topin enda pinnapealsed omadused, mingid oskused, vajadused ning isiksusetüübi. Viie peaks vist ikka kätte saama.


Samuti tuli mõte, et peaksin hakkama enda blogipostitusi tituleerima, et endal oleks lihtsalt kergem järge pidada ja nii on lihtsalt.. toredam.