Puhas füüsika.

"I tried to be perfect, but nothing was worth it."

Vaatan enda ees olevat monitori, tunnen, kuidas otsekui üks miljon kolmsada kümme tuhat seitsesada kakskümmend tibatillukest pirni saavad väikese elektrilaine. Seejärel muundub elektrienergia valguseks, läheb monitor klaasi sisse, mille tagajärjel murdub laua poole, klaasist välja tulles murdub tagasi oma esialgsesse langemisnurka. Tunnen, kuidas ta läbi tiheda õhu liikudes aeglustub. Seejärel tungivad nähtamatud kiired läbi minu silma, murduvad minnes läbi läätse ning koonduvad nägemisnärvile. Kiir muundub elektriks, liigub mööda närve keskusesse - ajju. Aju ütleb seal, et see pilt on vale ning photoshopi abiga pöörab ta pildi ümber. Seejärel saadab mulle justkui MSN-is sõnumi ning ütleb, et see, mida ma näen on monitor.
Vaatan enda klaviatuuri. Ta pole ka midagi muud kui ainult molekulide hunnik, mis teineteisest tugevasti kinni hoiavad. Liigutan enda pilgu järgmise asjani, mis laua peal on. Ka see koosneb ainult molekulidest. Molekulid moodustavad toitaineid, mis omakorda moodustavad selle ühe suure toiduaine, mille kohta aju mulle ütleb, et inimkeeli nimetatakse seda toiduainet banaaniks. Aju ütleb ka, et kui ma selle ära söön, siis mu keha täitub nende samuste toitainetega ning ma saan rõõmsama meeleseisundi. Kuid mis asi on meeleseisund? Kas see pole mitte minu enda ettekujutlus? See samune elekter minu ajus, mis ütleb, et kui seda teed, siis on sul mõnus. Kuid samas, inimene nagu mina, kes oskab enesele hästi valetada, saaks ju põhimõtteliselt muuta siis iga asja mõnusamaks. Samas võid sa ennast veenda, et see mida sa näed ei olegi banaan või et sa ei saa selle söömisest mingit mõnu. Kuid see oleks mõttetu, sest siis sa ei sööks enam banaani ning peaksid substitutiooni leidma. Sama moodi, endale valetades, võid muuta tervet enda maailma. Kõik on suhteline. Kõik sõltub sellest, mida see roosa molekulide hunnik su kolju sees ütleb.

Samas ükskõik, kuhu sa ka ei vaataks, sa ikka näed molekule. Sa lausa tunned kuidas sa õhumolekule endale tänu kopsude suurendamisele ning seejärel rõhu vähendamisele sisse tõmbad. Kuid, kui ma lähen peegli juurde ja vaatan enda eksistentsile otsa. Vaatan endale nii sügavale silma kui võimalik. Vaatan enda hingele otsa. Siis mida ma peaksin nägema? Molekule? Miks ma ei suuda siis molekule näha? Ma näen lõpmatust. Lõpmatust, mille sisse on täitsa võimalik ära uppuda. Ma näen lõpmatuseni informatsiooni. Silmadest on võimalik absoluutselt kõike välja lugeda, kui inimesed vaid julgeksid sügavalt silma sisse vaadata. Silmades on nii palju informatsiooni, et see on lausa tühjus. Silmades on hingetühjus. Silmades saab välja lugeda tühjust. Kõik see kolossaalne kogus informatsioongi ütlebki vaid, et inimene on tühi. Ka tühjus võib midagi sisaldada.

Viimase lausega tuli meelde üks kaua kuuldud ütlemine, kelle loojat ma kahjuks nimetada ei suuda: "Kõige rohkem informatsiooni peitub selles, milles inimene eelistab mitte rääkida." Seda ma kommenteerima ei hakka, see on üheseltmõistetav.


Võib-olla on mu uudishimu liiga suur, võib-olla küsin endalt liiga palju küsimusi. Ma arvan, et enamus inimesi ei kotti, et miks on taevas sinine või miks on vesi märg või miks on puud ümmargused. Samas kui mina pärin alatasa endalt selliseid asju. Ning ma ei ütleks, et see oleks enda piinamine küsimustega, sest siiamaani olen kõigile nendele küsimustele vastuse leidnud.

Järelikult peab hakkama raskemaid asju küsima.


Miks vaatad silmadest mööda? Mida sa häbened?