Moving at the speed of time

Koolis on väga kiire ja keeruline ning kuigi meid on niigi vähe, siis paljud kukuvad veel semestril aineid läbi; olen mentoriks - aitan rebaseid; tegelen praktikumidega; jõuan veel 5x nädalas trenni; naudin kooselu jne. jne.


Kõige selle keskel jõudsin ka EMV-le kulturismis ning fitnessis. Kogemus missugune. Seal loositi ka igasugu asju välja. Mõtlesin, et pole pikemat aega midagi toredat võitnud (kui välja arvata Coffee In'i chai, mida ma enne sinna minekut nautisin ning samuti Sokisahtli 20€ kinkekaart, mille ma Kristiine Keskuse kaudu võitsin) - eelmine aasta siiski võitsin (ometigi enda teadmata) VIP-piletid eelmainitud võistlusele. Vestlesin Sigridiga teatrireas istudes, kui ta järsku mainis, et minu nime hüüti. Kuulasin ka isegi ning õhtujuht kordas: "Kas Holger Saare on siin?" Jooksin lavale ja ennäe - Telliskivi Koduklubi 10 korra kinkepilet väärtusega 49€! Muidugi minul sellega midagi peale maha müümise teha ei ole - on ju mul klubi ja leping olemas.

Kas Teie vahel ei kuula raadiost tulevaid popplaule ning mõtiskle, mis on nende sügavam sõnum? Okei, 90% nendest räägivad küll seksist, aga ülejäänud? Võtame näiteks Katy Perry loo "Firework."

"Do you ever feel like a plastic bag

Drifting through the wind, wanting to start again?

Do you ever feel, feel so paper thin

Like a house of cards, one blow from caving in?

Do you ever feel already buried deep?

Six feet under screams, but no one seems to hear a thing

Do you know tere's still a chance for you

'Cause there's a spark in you?"

Algus on ilmselge, see vihjab inimesele, kes tunneb ennast võõrana, kadununa punktis, kust ta ei oska enam edasi liikuda. Keegi, kes karjub sisemiselt, kuid kelle hüüded sumbuvad iseendasse.

"'Cause baby, you're a firework

Come on, show 'em what you're worth

Make 'em go, oh, oh, oh

As you shoot across the sky

Baby, you're a firework

Come on, let your colors burst

Make 'em go, oh, oh, oh

You're gonna leave 'em falling down"

Laul muutub sügavamaks. Mahasurutud inimest võrreldakse ilutulestikuga. Mõtleme, milline on ilutulestik. Temas tekitatakse algul säde, seejärel kulub tänu süütenöörile natukene aega, enne kui ta aktiveerub. Käib vilin, ilutulestik lendab õhku, plahvatab suure pauguga ning seejärel teda enam ei ole. Ilutulestik on vaid ühekordne lõbu, pärast mida ta hukkub.

Ärgem unustagem, et ta ütleb seda inimesele, kes on võõras, mahasurutud ja sisemiselt karjuv... Ohh ei! Kas tõesti vihjab Katy Perry koolitulistamisele? Ärgem ka unustagem, et tegu on ameeriklannaga. Miks tal sellise soovitusega laul on tehtud? "You're gonna leave 'em falling down" - sõnum on ju ilmselge. Kui sa oled eksinud ja kadunud ning keegi annab sulle põhjuse ehk süütab sinus vihase säriseva leegi, siis lahku suure pauguga, leave 'em falling down..

Ärge seda siiski tõsiselt võtke. Võib-olla need lood siiski ei ole selleks, et neist tähendust otsida. Sõnad võivad ka lihtsalt olla ja oleskleda, sest nad kõlavad hästi. Eesti keel on ka ilus, eks ole?






Mis on kõige kiirem aatomiosake?
Kui arvestada prootonit, elektroni ja neutronit, siis vahet ei ole - nad on vastavalt nii kiired, kui kiiresti sa nad liikuma suudad panna. Kõigiga on saavutatud ligikaudu valguskiirus.
Ometigi on veel aatomis gluoon - boson, ehk osake, mis vahendab välja. Gluoon on tugeva vastastikmõju (tuumajõu) kandja. Kuna teoreetiliselt loetakse gluoonit nullmassiga osakeseks, siis ta liigub valguskiirusel.
Ehk kõige kiiremad osakesed aatomis on hoopis bosonid - väljaosakesed.

Kõigile, kes homme kooli lähevad

Üks lehekene, teine lehekene,

mitte raamatust vaid puult.

Üks sõnakene, teine sõnakene,

mitte lehekeselt vaid suult,

see hingemattev kompliment:

"nii tähenduslik su eksistent."

Et teha meeleolu meeldivaks,

siis enda mälu ma värskendaks

ja räägiks kõigest õigest

ehk enda lapsepõlvest.

Üldiselt olin lihasööja,

see sinine väravalööja,

kes tänaval väravaposti lõi,

ilma väravata säravat posti,

mis valgustas tänavat,

ei olnudki hoopis värav,

mida lõin.

Teravalt teretades möödakäijat,

sugugi ta ei röökinud,

kuigi ta nägi minu lööki,

vaid minust mööda ta käis,

möödakäija.

Ja vaid silmapilk näis,

kui tänav ja möödakäija,

olid pimedust täis,

enam ei olnud sära,

ühe jalalöögiga lõin ära,

elektri väravapostis,

ilma väravata ja särata.

Nüüd, kuis kasvanud suureks,

ei viibuta jalaga,

kuigi seal on mu juured,

Ning kui seis kunagi nii jama,

et juues kõrrega vedelat kama,

ma haigla voodis pikali laman,

siis lubada julgen ka ma, 

et neid lugusid võin jutustada.

Sest kõlavad paremini suult,

kui lehekeselt, lehekeselt,

mida kandmas vaid tuul.

Uus algus

Suvel olen hakanud palju unenägusid nägema - pole ka ime, muul ajal lihtsalt ei jätku ressursse magamiseks. Enam pole kuigi ebatavaline see, et hommikul mäletan kahte või lausa kolme unenägu. Muudsugu imenippe teen seevastu vähem. Viimati tõusin Saksamaal telgis ööbides südaööl püsti, kompisin telgi lage ning kui teised üritasid mulle selgitada, et me oleme telgis, kostsin mina rahus: "Ma ei saa aru". Hakkasin vaikselt tagasi pikali lamama, kus ma olin tasakesi segaduses ning ka hirmul, üritas ka ise ennast rahustada ning magama sundida. Muidugi seda kõike läbi unesegase oleku. Tüüpiline mina.




25. august ning olen juba kolmandat päeva Tartus, kuigi koolini on veel nädal. Minu kirjutuslaud on kasvanud 2 korda pikemaks, televiisorialuse kohale tekkinud kapp, mis asendab ka televiisorialuse funktsiooni. Aknaid on siiani veel kolm, kuid pehme diivan on kadunud ning asendunud hoopis nelja tumbaga. Vana külmkapp asendunud uuega ning ootab enda uut omaniku korteri koridoris (ärge palun seda ära ärandage). Ning paljugi muud on muutumas või muutunud. Seda kõike põhjusel, mida ma oleksin võinud ka juba pikka aega tagasi siin teatada . H&S ei tähenda enam sugugi Holger & Saare, vaid Holger Saare & Sigrid. Head ajad on ootamas. Me kolisime kokku. Mina ja Tema. Meie.

Sindi

Eile õhtul, samal ajal kui mina Vene kultuurikeskuses nautisin Jan Uuspõllu mõtteid vanaisaks olemisest ning elu lõppemisest, lahkus meie hulgast minu koer, Sindi - täisnimega Volfrad Adel'Sindi. Eks tal oli ka omajagu aega antud, 14 aastat, mis on inglise kokkerspanjeli kohta täitsa palju. Kahjuks mina tema magama panekut ega matuseid ei näinud, kuigi oleks tõesti tahtnud kohal olla. Kuulsin kõigest sellest alles järgmine päev.

Siis otsustas mind üles äratada

Tema vanuse järgi määramise aja, mil tulime siia majja elama ning ka selle, mil mu vend esimesse klassi läks. Alles hiljuti sai näiteks selle järgi arutatud, et Sindi on 14, ahhaa, järelikult Oliveril lõpes ülikoolis teine aasta. Naljakas süsteem, aga toimiv.

Ajas varandust kokku

Siis olime mõlemad veel pisikesed

Tegelikult ütlesid arstid talle juba mitmeid aastaid tagasi, et ta ilmselt sureb. Nimelt arst, kes teda tollal opereeris, tegi vägagi lohaka töö. Ta ei lõpetanud operatsiooni korralikult, ta isegi ei puhastanud nii, nagu peaks olema elementaarne, kohustuslik. Sindi hakkas seest mädanema, teised loomaarstid väitsid, et ta ei pruugi ellu jääda ning arst, kes teda opereeris, kaotas pärast seda ka enda töö.

Ta armastas lund

Valvab

Muidugi ta pidas vastu, tema iseloomuga ei olnud tal muud valikutki. Ta oli ustav, väga ustav. Ta ei saanud ju veel lahkuda, ta pidi meid valvama, meie eest hoolt kandma. See oli tõesti mitmeid aastaid tagasi. Aga viimastel nädalatel ei olnud see enam nii kerge: tal oli käpa peal kasvaja, suur kasvaja ning peatselt oli ka suurem osa tema kehast kasvajatega kaetud. Kuigi õues ta käitus nagu kutsikas, kes jooksis ja haukus ja saba liputas, siis ta väsis kiiresti ära, hingeldas ja toas olles vaid magas. Ta pidas meie nimel tõesti kaua vastu, kuid lõpuks oli humaansem ta magama panna, sest viimasel päeval hakkas tal valus. Tõesti valus.

Tõeline poliitkoer

Lausa lendab

Ta maeti meie sauna kõrvale, tema jaoks tehti väike haud. Väike hubane haud, mida katavad nüüd küünlad. See on küll paratamatus ning teadaolev tõsiasi, et kodulooma võttes ta mingi aeg lahkub teie pere juurest. Kuid üritage seda väikelapsele selgeks teha. Üritage...

Puhka rahus

Eesti-Läti-Leedu-...

Eesti-Läti-Leedu-Poola-Saksamaa-Austria-Tšehhi ja veel mõnikümmend piiriületust ning 4890 kilomeetrit autosõitu ehk minu selle suve reis. Selle kilometraaži sisse kuulub palju istumist, öiseid teid, majutuse otsimist - ukselt uksele käimist, nii saksa kui ka inglise keelt, losse, palju mägesid ning tuulikuid, 39 kraadi kuuma, veepark, valuutade ümberarvestamine ning otseloomulikult ka hunnik vaatamisväärsuseid ja kohaliku toidu söömine.

Berliini võidusammas

Starbucks

Meie Neuschwansteini lossis

Gangsta shit

Neuschwansteini loss eemalt

No comment

Brandenburgi väravad

Tõeline ummik

Silmapilk

Saksa-Austria piir

Mina olen üldiselt see inimene, kes harjub välise keskkonnaga kiiresti ära. Üsna kiiresti tundus see täiesti tavaline, et alguses proovin saksa keeles rääkida ja kui sellega läbi ei murra, siis võib ju inglise keele appi võtta. Põhilised fraasid jäid juba täitsa külge ning sellest poolest aastast, mil ma saksa keelt õppisin, oli tohutult kasu. Muidugi oli naljakas olukord, kui käisime ukselt uksele ja otsisime väikeses külas kodumajutust. Olles selle lõpuks leidnud ning lahke naisega ka natukene vestelnud küsis ta, kas oleme Itaaliast. Vastasime küll ei, kuid hiljem, kui ta midagi küsis, vastasin siiski "Si".

Miks ei saa aatomituuma osakesi destilleerida ?
   Ma ei ole kindel, kas ma küsimuseset õigesti aru saan, sest destilleerimine ise on ju hoopis protsess, mida aatomituuma osakestega teha ei saa. Aga kui võtta seda osakeste eraldamisena, siis on ju see raadioaktiivsetel aatomitel täiesti võimalik. Samuti ka siis, kui anda piisavalt energiat, mis ületaks nende vahelise tugeva jõu, siis võivad prootonid ja neutronid täiesti eralduda.

Muidugi ma hoopis kardan, et sain küsimusest valesti aru, aga vastamata ka ei tahtnud jätta. Võiksite täpsustada :)

Mida sa suudad ette kujutada oleneb sellest mida sa tead

Tegin enda autole täna ühe tuuningu, ehk keegi märkab, mis muutunud on:

Ei, see pole see, et auto on tolmusemaks läinud. Hoopis, ma sain enda vahtralehest lahti! Nüüd pole enam seda hirmu, et peaksin eksameid uuesti tegema või, et ma ei või maanteel üle 90 km/h sõita. Ja nüüd ma näen üldse autoroolis vanem ja targem ning vähem kollanokalikum välja, samuti teenin ka rohkem respecti kaasjuhtidelt. Kõik võidavad.



Öeldakse, et üks koht saab olla vaid nii hea, kui sealsed inimesed. Ning selles suhtes hakkab Kohila minule elukaugeks jääma. Ma ei kohta siin enam eriti endavanuseid, tuttavaid inimesi. Isegi siinne külmkapp ei tundu minu külmkapina, toit seal on pigem minu vanemate mitte meie kõigi oma, mida ma saaksin vabalt valida ja süüa. Vähemalt sisimas on selline tunne.
Tunnen, et olen jõudnud just sinna vahepealsesse eluperioodi. Just sinna, kus endavanuseid ei kohta enam kodulinnades, kõik on laiali - välismaal, ajateenistuses, ülikoolis, tööl. Ükskõik, kus mujal, aga mitte kodus. Ei, mitte siin. Paar korda suve jooksul küll olen kellegagi juhtumisi kokku jooksnud, aga isegi puhkeajal olen võõrsil rohkem kui siin. Käisin alles hiljuti Haapsalus ning ühe korra suve jooksul jõudsin isegi mere äärde. Õnneks pruunistun kiiresti ning mingit muret mul sellega seoses ei ole. Eile jõudsin ka Arukülast koju ning juba selle nädala lõpus lähen mõneks ajaks Kesk-Euroopasse. Palju mul siis tõesti kodus olekuks aega on? Kui reisilt tagasi jõuan siis on juba aeg Tartusse kolima hakata ning seal asju sättima. Töö juba paistab.

Luiged

Tulevikus on mul siin ilmselt nii häid, kui ka halbu uudiseid rääkida. Aga kõik tuleb omal ajal.

Haapsalus karjääri ääres lebades suutsin ka enda küünarliigest vigastada. Nüüd olen nii naljakas seisus, et trennis saan küll käia, aga ei saa teha kõike seda, mis vähegi nõuab küünarnuki liigutamist. See tähendab, et ma leiutan igasugu naljakaid liigutusi ja meetodeid, et ma täiesti koduhaigeks ei jääks.


Mis juhtuks siis, kui õhk muutuks tahkeks?
   Päris raske küsimus, sellele vastamine nõuab üpriski lendlevat fantaasiat. Oletame, et õhk muutukski järsku, normaalse temperatuuri ja rõhu juures tahkeks - kui atmosfäär saavutaks päriselt nende tahkumiseks vajalikud olekud, siis me oleksime juba ammu enne seda surnud.
 Atmosfääris oleva õhumass on kokku 5x10¹⁸  kilogrammi, ehk 5 järel tuleb veel 18 nulli ning maa pindala on 5,1*10¹⁴  ruutmeetrit, siis iga ruutmeetri peale langeks ligikaudu 10 tonni tahket õhku. Mis pole sugugi vähe, arvestades, et kõrgemad osakesed kukuvad 120 km kõrguselt, siis nad saavutavad selle pika languse jooksul päris võimsa kiiruse. Ehk kui võtta, et minu tuba on ligikaudu 20 ruutmeetrit, siis see on sama nagu minu toa peale langeks avakosmosest ligikaudu 125 minu autot.
  Kui nad juba tahked on, siis kõrvalise asjana mainin, et lämmastik ja vesinik reageeriksid omavahel ning moodustaksid ammoniaagi, kuid see ei mängi kogu küsimusese suurt rolli.
  Oletame, et kõik elaksid eelneva kukkumise üle ning jätkaksid tavategevustega. Mis oleks muidugi raske, sest maakiht oleks kaetud tahke õhuga. Lisaks kõik elusolendid, mis tarbivad hapniku sureks koheselt ära, sest tahkena me seda omastada ei suuda ja vaevalt, et me ka tahket süsihappegaasi välja hingata suudame. Nii, nüüd lilled. Vaevalt, et nemadki tahket CO2-te tarbida suudavad või veel enam sealt kuhjast seda üles leida. Muidugi nad ka sünteesivad enda sees tahket hapniku, nende sisemus peagi täituks sellega ning nad lõhkeksid.

Ehk kokkuvõtlikult oleks asi päris julm. Maakera oleks paksult kaetud, peaaegu kõik oleks surnud. Tõenäoliselt ainsad, kes ellu jääksid oleksid anaeroobid (hapnikuta keskkonnas elavad organismid) ehk igasugu bakterid - kääritajad, piimhappebakter ja muud.

Kindlasti jäi midagi ka välja, aga esimese fantaasialennuga olid need mõtted, mis pähe tulid.

Not taking an honest look

Nüüd on lõplikult ülikooli tulemused teada, kõik sellega seonduv palju kindlam ning sügisest hakkan taas stipendiumi saama ("Tasuta" raha!). Kuna ma tunnen, et ma omandan tahvli peale kirjutatud materjali paremini kui paberilipiku peale, siis ma õppisin nii mitmedki ained just sealt. Näiteks 'Soojusõpetuses' pidi eksamisse tulema üks ülesanne valemi tuletamise peale, ehk näidata, kust ja kuidas mingi valem või seos tekib:

Väga tore igatahes. Naljakas on see, et see minu eksamisse ei jõudnudki.


Nüüd olen ka lõplikult Kohilasse jõudnud, mis tähendab, et lisaks kodustele töödele ja kõigele muule saan hakata jällegi tihedamalt trennis käima. Seni käisin vaid kuni 3 korda nädalas, mida loetakse pigem hoidvaks, mitte arendavaks trenniks. Nüüd üritan seda arvu 4-5 korra peale tõsta.
Aga sellest hoolimata, olen märganud, et ka selle perioodi jooksul olen üpriski palju arenenud. See võib suuresti olla põhjustatud sellest, et sellest saati, kui Tartu kolisin, olen saanud rohkem ise otsustada, mida söön ja joon. Ei ole rohkem hüüdeid, et "Holger, toit on valmis!". Laadisin mingil hetkel ka Facebooki vormipildi üles, aga kuna ma sealt võtsin selle maha, siis ma laadin ka siia ühe pildi üles (põhjusega, et vana läks kaotsi), et oleks ikka kuhugi tagasi tulla ning arengut võrrelda.
Nimelt ma selle pildiga tähistasin ka osaliselt seda, et kui Augustis/Septembris tagasi Tartu trenni lähen, siis saab minust Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi (TÜASK) saavutussportlane. See tähendab seda, et ma saan paremad tingimused treenimiseks ning kui võistlema hakkan, siis võistlen TÜASK-i nime all. Prognoositavalt juhtub see järgmisel kevadel (aprillis). Eks me oota tulevikku...

See on küll laiemalt levinud mure, aga ka mina tunnen, et minu spordialale vaadatakse liialt tihti viltu peale ja arvatakse sellest palju vähemat, kui see tegelikult on. Kulturism on palju enamat, kui lihaste pumpamine. See on spordiala, mis nõuab juba amatöörtasemel nii täpset toitumist ning samuti ka nõnda palju teadmisi füsioloogiast. Ilma selleta poleks mul õrna aimugi erinevatest vitamiinidest, mineralidest ja nende mõjudest. Samuti ka igasugu faktidest nagu näiteks, mis on hargnenud ahelaga aminohapped, mida mõjutab kortisool jne. jne. Ehk mõtlesin isegi mingi aeg kõrvalainena füsioloogia võtta, mis on küll väga mahukas aine, aga samas seda kõike läheks kulturismis vaja.


Samuti alates tänasest hakkasin poseerimist harjutama, mis on tõsiselt raske asi. Kevadeks ma seda küll heal tasemel selgeks ei saa, aga vähemalt saan mingi advekaatse baasi alla. Avastasin, et lisaks sellele, et ma poose ei oska, ei suuda ma neid üle 20 sekundi veel korralikult hoidagi, hakkan hingeldama ning lihased kipuvad värisema. Naeruväärne oleks loota kevadeks saada asend täiuslikuks, see on midagi, mida harjutatakse elu aeg ja ikka on asju, mida lihvida. Edu mulle ja loodan kevadeni kiiret arengut!

Not taking a honest look at myself is my god given right

Miks maakera ei tiirle ümber Päikese teistpidi?


Maa ja ka teiste Päikesesüsteemi planeetide tiirlemissuund määrati juba Päikesesüsteemi tekke hetkel. See toimus väidetavalt ligikaudu 4.6 miljardit aastat tagasi, molekulaarpilve gravitatsioonilise kollapsi tulemusena - see on suure hunniku molekulide kokkulangemine iseenda raskuse all. Kuna teatud ruumi osas oli osakeste kontsentratsioon suurem, siis seal oli ka gravitatsioon tugevam ning osakesed ajapikku tõmbusid sinnapoole ning selle 'puntra' mass aina kasvas ja kasvas kuni seda oli piisavalt, et algselt Päike moodustada, mida ümbritses ülejäänust molekulidest koosnev ketas ning juba terve see süsteem pöörles ühes suunas. Põhjuseks on impulsimoment, kuna juba algsed osakesed olid pidevas pöörlemises (samamoodi nagu ei saa visata tennisepalli, ilma, et see ka pöörlema hakkaks). Kuna kogu Päikesesüsteem moodustus ühest pilvest, siis tiirlevad kõik siinsed planeedid ühtpidi (ka Päike pöörleb samas suunas), see kõik impulsimomendi jäävuseseaduse tõttu - antud pöörlemine ei muutu aja jooksul.

Aga see suund, millel me tiirleme on üpriski juhuslik. Oleksid sealsed osakesed teistmoodi interakteerunud, võinuks me ka teistpidi tiirelda. Väikene gif Päikesesüsteemi moodustumise algfaasist:

Võib-olla on tarvilik link kopeerida ja uues aknas avada