Keegi tark kunagi ütles, et igal inimesel on kaks elu. Sinu teine elu algab siis, kui sa saad aru, et sul on vaid üks elu. Mulle küll meeldib pigem ütlus, et inimene sureb kaks korda. Esimest korda siis, kui ta lõpetab hingamise ja teist korda siis, kui tema nime viimast korda lausutakse . Aga see selleks.. Tegelikult tahtsin öelda, et sain lõpuks, 22-aastasena, aru, kui loll on endale meeldivaid asju edasi lükata. Kuid miskipärast olen just seda viimased ~pool aastat harrastanud.
Taipasin aga, et kui ma plaanin, mida ma kõike Ameerikas elades saavutada ja teha tahaks, siis miks ma ei tee seda siin, Eesti kontekstis?
Mul on tekkinud aja jooksul pikk nimekiri kohtadest ja asjadest, mida siin Tartus teha/külastada tahaksin ja ma olen otsustanud neid hakata ükshaaval ellu viima.
Kõige kaunimad nuudlid, mida kokanud olen
Üks tore koht on näiteks Tartus Skatetown! Seal on võimalik vanakooli neljarattaliste rulluiskudega saalis ringi diskotada. Uskuge või mitte, aga nendega on minu arust palju keerulisem sõita kui tavaliste rulluiskudega.
Aegajalt olen proovinud sõprade seltsis ka Miracle Fruiti - marja, mis ajab mõneks ajaks maitsemeeled sassi. Eriti on seda tunda hapude toitudega, mis maitsevad tagajärjena magusalt.. Tomatid näiteks maitsevad nagu tomatid suhkruga. Rikkamates kantides (New Yorkis) peetakse nendega ka maitsepidusid, ehk 10$ eest saad ühe marja ja ligipääsu hapule toidulauale. Seal tihtilugu juuakse ka pitsiga äädikat, aga olgem ausad, kõik need toidud tapaksid lõpuks hambad päris kähku ära.
Neid laime võikski sööma jääda
Nüüd tahaks veel loota, et lähiajal taas korra külmaks läheb, sest mulle õudsalt meeldiks Tartu laulukaare all uisutada! Ja muidugi ootab mind Supilinnas üks väike hubane kohvik, millele ma suvel ringi ekseldes juhuslikul kombel avastasin.
Muidugi, me ei ela keegi igavesti, kuid ma tahaks luua midagi, mis elab.
Ta ilmus minu tuppa nõnda igal öösel. Ta külastas mind igal ööl erineval kellaajal, mõnikord vahetult pärast südaööd ning äärmisel juhul ka hetk enne minu äratust. Kuid ta tuli alati pimedas - päikeseloojangu ning koidu vahel. Ma teadsin, et meie kohtumistel on põhjus, ta oli kas minu õnnistus või õppetund.
Tema välimust on keeruline kirjeldada, sest öös ei ole värve - need on asendunud emotsioonidega, ja tunnete kirjeldamiseks läheb vaja midagi enamat kui lihtsalt sõnu. Tema õlgadeni ulatuvad mustad juuksed olid nii sirged, et võisin veeta tunde enda sõrmi nende vahelt läbi libistades. Ta nahk oli hele ning pehme, nagu ta olekski kaetud siidiga. Kuid ta silmad olid tumedamad kui miski muu siin öises toas. Need silmad olid nii sügavad, et neisse vaadates tundsin, kuidas seal paiknev lõputu maailm mulle vastu vaatas. Olin kindel, et kuskil seal sügaval pimeduses on peidus lisaks tema salajastele pattudele ka minu omad - selleks peab lihtsalt teadma, kus ta neid hoiab. Kuid pilgud jäid pilkudeks ning puudutused puudutusteks, sest arm, mida öösel jagasime, hommikul enam ei eksisteerinud.
Ega tänanegi öö esmapilgul eriline ei tundunud. Ma olin teki all lamades juba pikalt oodanud, kui ta lõpuks minu kõrvale ilmus. Ta on hakanud mind ühe varem külastama, nagu ta teaks, et ma enam ammu öösiti korralikult uinuda ei suuda. Kõik teavad...
Ka täna ta tuli, sirutas minu poole enda helevalge käe ja kutsus mind kaasa. Kuid seekord vaatasid ta sügavmustad silmad mind erinevalt. Need vaatasid mind sama armunult, nagu mina olen teda alati vaadanud. Nagu oleks hoopis tema see, kes on minu tumehallidesse silmadesse lõksu jäänud ja nendest joovastust otsib. Justkui mina oleksin alati koos lahkumisest unistanud ja oodanud, et millal kahest saab üks.
Tänane öö oli eriline, sest ma võtsin ta käest. Tänana öö oli eriline, sest päike ei tõusnud meie jaoks enam kunagi.
Seekord lugu siis sellest, kuidas minu elu kipub minult pigem sõelaga võtma ning kulbiga andma. Eelnevalt meenub bakalaureus, kus ma ei pidanud kuigi palju pead murdma ning muretsema enda kõikvõimalike laborivalikute üle, kui juba tuligi Facebook'i kutse hakata nanoosakesi sünteesima ja taaskasutatavat pesupulbrit looma. Siiamaani on see võimalus mitmeid uksi avanud, kuid nüüd avanes müstilistel põhjustel üks huvitavamgi uks..
Rõõmsameelset taustmuusikat ka!
Mul oli Skype intervjuu North-Carolina State University (NCSU) vastuvõtukomitee direktoriga ning ta tegi mulle paar vägagi ootamatut pakkumist, mille peale ma tol hetkel midagi kosta ei osanud, sest ma isegi ei teadnud, et sellised võimalused reaalsed on.
Esiteks ta pakkus mulle võimalust enda magistrikraad omandada hoopis ühe aastaga, mis tegi mind äärmiselt õnnelikuks, sest noh, üks aasta elust säästetud ning jällegi võimalus ühe aasta võrra varem kuskile maanduda ning õnnelikku paikset elu alustada.
Aga teine pakkumine.. Ta ütles mulle, et ülikool on nõus ka minu doktoriõppe kinni maksma - täies ulatuses! Kas te teate palju Ameerikas tehtav doktorikraad väärt on? Miljoneid! Ja seda nii rahalises kui ka kõikvõimalikes muudes mõtetes. Õppemaks, elamine, söök, olmekulutused, konverentsidele reisikulud, kõik-kõik.
Potentsiaalse ülikooli esine
Ühikate valik on suur...
Lausa harjumatult suur
NCSU-le kuuluva teaduslinnaku (campuse) pindala on 850 hektarit - see on näiteks enam kui 15 korda suurem kui TTÜ linnak! Olen rääkinud mitmete teadjamate inimestega nii Eestis kui ka USA-s ja olen saanud selgeks, et sellised pakkumised on kõike muud kui harilikud. Kui ma varem veel mõtlesin enda doktoriõpet Eestiga siduda, siis selle aasta algusest on mu tulevikuplaanid muutunud. Ma enam ei leia, et mul oleks siin midagi, mis mind nii tugevasti siia paika seoks. Aga sellest mõni teine kord natukene pikemalt, sest doktoriõpe on üks jõle keeruline asi ning ma sattusin vahepeal veel ühele toredale seiklusele.
Mul oli erakordne võimalus külastada Tallinna Rotary klubis ning seal ka esineda! Rotary on "ühiskonna teenimisele pühendunud rahvusvaheline organisatsioon". Tallinna klubi asutati juba 1930. aastal, mil charter-presidendiks oli Johan Laidoner ja asepresidendiks Konstantin Päts. Ausalt öeldes olin algul natukene ärevil, et mis minusugusel tudengihakatisel nii tähtsate ärimeestega rääkida on, kuid kohale jõudes oli atmosfäär ja seltskond nii meeldiv, et kui ma kunagi edukaks peaks saama (loota ju võib), siis kaaluksin hea meelega selle klubiga liitumist ja panustaksin samuti innukalt nende maailmaparandamise plaanidesse =)
ehk minu teekond Eesti meistrivõistlusteni kulturismis ning sellest välja.
2015. aasta EMV toimus 31. oktoobril (graafikul päev 0) ning minu ettevalmistus selleks algas täpselt 3 kuud enne võistluseid, mis on üpriski standardne periood. Graafikul vertikaalsed jooned tähistavadki kuude muutuseid ning viimane, paksem joon, on 2016. aasta algus.
Graafikult rohelist joont jälgides on näha, et plaan oli lihtne, langetasin iga nädal enda kaloraaži täpselt saja kalori võrra. Plaan pidas vett seni kuni pidin Belgiasse tööle minema, neid sikk-sakke on keeruline mitte märgata. Siin kohal igaksjuhuks mainin ka, et osad päevase kaloraažid on spekulatiivsed - ei ole võimalik välismaal või pidudel olles lihtsalt toitumist jälgida, kuid kogemust on mul ilmselt piisavalt, et usun, et ka need ennustused on üpris täpsed.
Mulle selle graafiku juures õudsalt meeldib see, et asjad peavad paika - kalorid ja kaal on üks-üheses vastavuses ehk kui muutub üks, siis liigub teine ka samas suunas.
Samuti on tore see kõige madalam kaalupunkt, mis tähistabki võistluspäeva kaalu, kuna aga kaalukategooria oli -75 kg, siis on näha, et mul oli varu veel palju. Sellest tulenes ka seekordne 5. koht, kuna võistlejaid oli väga vähe (kes ikka viitsib juba suvel kaalu langetama hakata), siis lükati kõik kaalukategooriad kokku ning kui ma juba enda kategoorias kerge olen, siis mis ma raskemates veel peale hakkan.
Pärast võistluseid hakkasin tasapisi kaloraaži tõstma, et mitte toiduga hulluks minna. Paratamatult kaob mul dieediperioodi lõpuks täiskõhutunne ära ning mul poleks mingit probleemi meeletutes koguses toitu korraga sisse süüa ja hiljem kõhuvaluga kuskil palatis lõpetada. Kui kõrgema kaloraažini jõudsin, siis lubasin endale igasugu erinevaid ahvatlevaid kohupiimakreeme ja jogurteid, mis vahepeal olid poelettidele jõudnud ja millest ma iga kord ilastades mööda kõndisin. Naljakas on muidugi see, et kui dieedi ajal oli isu meeletu, siis nüüd ei paku need jogurtid ja soojad saiakesed mulle mingit huvi.
Seejärel jõuame graafikuga uude aastasse, kus on näha väga järsku toidukoguste ja kehakaalu langust - need on põhjustatud endise elukaaslasega lahkuminekust ning sellega kaasnevast enesetundest, mis sundis mind mõnda aega ainult vedelat toitu sööma (smuutisid, kakaod jms.). Samas on ka selgelt näha sellele järgnevat järk-järgulist taastumist. Kindlasti on igal kõikumisel graafikul enda lugu rääkida, näiteks on üpriski kerge üles leida ka jõuluõhtu ja sellele järgnev söögijääkide hävitamine.
Tehtud vormiga jäin ise rahule, seekord katsetasin teistmoodi tehnikat - intermittent fastingut ehk sisuliselt proovisin 'toitumisaknaid' jälgida. Minu puhul tähendas see, et päevas ~15 tundi 'paastusin' ja 9 tundi sõin ehk lihtsalt jätsin hommikusöögi ja varajase lõunasöögi ära ning õhtul pärast 23 enamasti ei söönud. Ja mulle see sobis meeletult, enam ei olnud ka loengutes tunne, et kui pole tund aega söönud, siis ei suuda tähele panna ja ainult vahin kella ning mõtlen, et 'pool tundi veel, siis saan süüa...' Detailidesse süvenemata arvan, et põhjuseks on minu (üpriski tervisliku toitumisega kaasnev) kõrge insuliinitundlikus, mis põhjustas hommikuti pärast sööki hoopis veresuhkru languse. Nüüd suutsin aga täiesti rõõmsameelselt koolipäeva söömiseta üle elada ja ka rohkem tähele panna. Lõpp hea, kõik hea.
Olin sunnitud eelmine nädal enda esimesed isevõetud loomad - rotid Lible ja Genka - ära andma. Maja on harjumatult puhas ja vaikne, automaatne reaktsioon on ikka alles, et käin neid aeg-ajalt vannitoas "kontrollimas". Kahjuks ei jõudnud neid lihtsalt enam üksi ülal pidada ning leidsin, et nii argade loomade puhul oleks äärmiselt ebaõiglane, kui ma nad ise suureks kasvataksin ja alles siis nad ära annaksin, sest neil puuduks seejärel suutlikus ümber harjuda.
Ometigi oli mul video- ja pildimaterjali lühikese aja kohta nii palju tekkinud, et otsustasin selle väikeseks videoks kokku võtta. Nautige!
Tundub, et magistriõppe esimene semester sai üpris edukalt läbitud:
Midagi pole parata, A'd ikka motiveerivad mind. Kui ma B või C'ga ka rahul oleksin, siis tunnen, et võiksin ju jätta mõned esmapilgul vastikuna tunduvad materjalid õppimata. Seega üritan järgmisel semestril veel sama joont hoida.
Üks asi, mis mulle Tartus kohutavalt meeldib, mida ma Kohilast ei leidnud, on eeskujude olemasolu. Nii hea on vaadata saavutusrohket inimest ja mõelda, et mida ta tegi, et ta sinna jõudis ning samuti ka seda, et kuidas ise nii kaugele jõuda. Seejärel möödub mõni aeg ning sa avastad, et ta ei olnudki nii täiuslik ja kõiketeadev, vaid hoopis tavaline inimene koos enda eksimuste ja mõningate väärarvamustega. See on hea, see on väga hea, see tähendab, et sa oled jõudnud tema tasemeni - et sa ei vaata enam ülalt alla vaid silmast silma.
Analoogne väide käib ka ju vanemate kohta. Mõnel juhul öeldakse, et lapsed on siis suureks kasvanud kui nende vanemad ei ole enam supermanid, kellelt saab vastused kõikidele küsimustele ja probleemidele. Ajapikku märkad, et kõik otsivad vastuseid, küsimusi või juhendamist. Ning kui piisavalt targaks suudad kasvada, siis lõpuks oled hoopis sina see, kes enda vanemaid juhendab.
Teised eeskujud, keda ma isegi miskipärast rohkem olen kohanud, on need inimesed, kelle moodi sa olla ei taha. Kurvalt palju on inimesi, kelle näost või käitumisest on selgelt näha, et nad on kuskil, kus nad ei taha olla, teevad midagi, mida nad teha ei taha ja elavad elu, mis erineb nende unistustest. Siin ongi see koht, kus tuleb mõelda, et mida nad valesti tegid. Või siis tegelikult on enamasti küsimus, et mida nad tegemata jätsid. Mugavustsoon on kitsas ala, mida laiendada on keeruline ning äärmiselt raske on loobuda tuttavatest asjadest.
Paljud inimesed surevad 25 aastaselt, kuid nad maetakse alles 50 aastat hiljem.