Tere, mina siin jälle. Otsustasin, et ma teen täna siia kaks posti, kuna ma ilmselt ei tule siia mõnda aega jälle tagasi (Nagu ennem mainisin - suvel on koguaeg kiire). Samuti ma märkasin, et ma panen hästi palju komasid kõikjale, aga see on ilmselt sellepärast, et ma kirjutan nagu ma räägin ja kõikjal on side- ja küsisõnad ning nende ette käibki koma, aga see selleks. Mõtlesin, et räägin seekord asjadest üldisemalt ja natukene ka endast.

Hobidest nii palju, et mulle meeldib palju erinevaid asju teha, kuna ma väsin kiiresti asjadest ära. Vahepeal üritasin Shuffleit (Melbourne Shuffle) harjutada, aga sellega ma kaua ei tegelenud, aeg-ajalt käin ka rulluisutamas (triki omad), ma loobin ka kaarte (Pole saanud veel kuskil suures ruumis rekordit proovida), mängin klaverit (Kunagi väiksena käisin klaverit õppimas, aga unustasin ära, praegu oskan ainult poolikut lugu)

Ja ka hetkel on selline projekt käsil, et 23.märtsist alates tahtsin teha endast iga päev ühe pildi, siis video nendest kokku panna, et jälgida enda arengut vms. Aga sellega on selline lugu, et kuigi 3 kuud on möödunud olen ma ainult mingi 12 pilti teinud, kuna tavaliselt ma unustan ära, ei viitsi või siis keegi on jälle mu fotoka ära varastanud. (Laenanud.)

Ahjaa.. tuli meelde see ka, et mängin pokkerit (Texas Hold 'Em) ma ei tea küll, kui hästi, aga ma arvan et normaalselt. Vaikselt õpin oskuseid netist ja raamatutest juurde, kuigi tegelt tahaks juba kasiinodes ja turniiridel käia, aga kahjuks ei lasta nii noortel kasiinodesse ju. Samas ma kardan seda, et kui ma saan piisavalt vanaks, et sinna minna, siis tulevad jälle need raha probleemid, sest ma pean ju siis hakkama enda elu ja elamise eest ise maksma. Hetkel mängin rahaga ainult netis, väikese panustega, enamasti sellepärast, et igavust peletada või siis, et enda mängu arendada. Hetkel olen kuskil 1000 krooniga plussis ja kuna ma pole viitsinud lähiajal tõsiselt mängida ja mängin tõesti väikeste panustega, siis see arv ilmselt palju ei kõigu ka. Kui ma kunagi rikkamaks saan (Paarist miljonist piisaks) ja ma siis ikka pokkerit mängin, siis väga suur unistus oleks WSOP'il ära käia. Kes siis ei tea siis WSOP on World Series Of Poker ja No Limit Hold 'Emi peaürituse sissepääs maksab kuskil 100 000 eesti krooni. Muidugi on seal ka palju väiksemaid üritusi, mis maksavad 10 000 eesti krooni. Nii et kui ühe neist üritustest kinni paned ei pea sa mitu aastat tööl käima. Aga noh, see on pigem selline lapselik unistus.

Muusikast siis nii palju, et lemmik band on Dan Le Sac Vs. Scroobius pip, mitte et nende muusika mingi hea peomuusika oleks, aga kui sõnu kuulata, siis teist nende laadset ei leia. Nende laul "Magicians Assistant" toob ikka külmavärinad üle kere. Kuulan suht kõike, sõltuvalt tujust, rahulikust muusikast kuni Hardstyleni. Hetkel koos minu muutustega on hakanud rahulikumad lood meeldima, sellised nagu: "Moby - Porcelain","MGMT - Kids","MGMT - Time To Pretend" ja "Augustana - Boston". Viimane eriti sellepärast, et ma leian sõnadega seost.

/// Kustutasin päris palju teksti ära... ///

Tervist siis jälle! Ma enam ei saa siia nii tihti kirjutada, kuna on suvi ju. Ja on koguaeg kiire, sest on midagi vaja teha, kuigi tavaliselt need tegevused ei ole eriti tähtsad, vaid siuksed pisikesemad asjad nagu näiteks töö ja väljas 24/7 hängimine. Tegelikult mulle ei meeldi suvi üldse. Selles suhtes on tore, et puhata saab ja värki, aga lihtsalt siinne seltskond ei sobi minu huvidega kokku. Kõik kogu aeg kas joovad, ujuvad (Mulle ei meeldi ujumine, kuigi aeg-ajalt on tore ennast kasta) või siis mängivad võrku vms. mänge (Mulle ei meeldi meeskondlikud mängud, eriti sellised, kus kõik pidevalt vinguvad ja nutavad). Tegelt viga on lihtsalt selles, et suvel on nii palju vaba aega ja peab lihtsalt midagi tegema sellega. Kui suvel ei oleks nii palav, siis ma heameelega käiksin ühe kuu veel koolis (Ma olen märganud, et ma olen viimasel ajal selliseks nohikuks hakanud, kellele õppida meeldib, aga põhjus on lihtsalt selles, et kui ma füüsikuks tahan saada, siis ma peangi palju õppima.)

http://coloursofblood.wordpress.com/2009/09/29/30-juuni/ (varjatud tekst, mis vahepeal ära võetud.)

Nagu te praeguseks juba aru olete saanud, siis ma ei räägi siin blogis eriti sellest, mis üritused vahepeal on toimunud, aga vahepeal ikka võib. Igastahes vahepeal lõpetasin põhikooli (Tegelt juba ammu, aga ma pole seda vahepeal seda miskipärast kirjutanud), siis toimus meie klassi lõpuläbu. Siis käisime paar päeva tagasi ka Peterburgis, arhitektuur jms asjad olid väga toredad, aga mind tabas sellel reisil selline valgustushetk. Ma pole varem kunagi tundnud, et ma areneksin paari päevaga nii kiiresti, ma tunnen end peale seda uue inimesena. Teistele võis tunduda, et ma lihtsalt emotsen, aga tegelikult see polnud niimoodi - ma ei olnud üldse kurb. Mu pea oli tulvil mõtteid, aga samas ma ei mõelnud midagi. Mu keha olid täis tundeid, aga samas ma ei tundnud midagi. Ma ei saanud aru, mis minuga toimus, ma olin mingil määral segaduses, nii palju tundeid ja mõtteid käis minust läbi või ma ei tundnud ega mõelnud mitte midagi, kumbki neist on õige. Oleks mul vaid siis läpakas või pliiats ja paber kaasas olnud (Läpakas oleks parem olnud) oleks ma saanud tõelise blogi kirjutada, mul oli lihtsalt nii palju midagi kirjutada. Ma kujutan ette, et ma oleks terve tagasisõidu tee lihtsalt kirjutanud absoluutselt kõigest, mis mu peast läbi käis. Ma ei kujuta ettegi mitu A4 ma oleks suutnud kirjutada, aga kuna mul ei olnud läpakat, siis ma lihtsalt istusin terve tee ja mõtlesin. Lihtsalt mõtlesin ja olin vait mitu tundi, ühtegi sõna ütlemata. Kõrvaklapid kõrvas teesklesin vahepeal, et kuulan muusikat või magan, aga tegelikult ma lihtsalt mõtlesin ja arutlesin endamisi.

Ma nüüd vaatan, et see post on piisavalt pikk tulnud ja ma ei hakka siin rohkem seletama, kuigi vahepeal tekib soov siin nii paljudest asjadest rääkida, aga tavaliselt ma unustan need teemad ära või siis ma olen need juba nii läbi mõelnud, et mul pole enam mõtet neist kirjutada.

"when paper meets the ink
over thinking is the chink in my armour
that's just what i do.
And I've always been that way,
forever questioning each day"

See tsitaat on siis võetud laulust "Dan Le Sac Vs. Scroobius Pip - Look For The Woman". Igastahes, kui te märganud ei ole, siis on mul päris palju tsitaate, ma peaaegu iga nädal vahetan enda MSN'i nime ja panen sinna uue tsitaadi, mõnikord vahetan väga tihti, mõnikord harvem sõltuvalt tsitaadist. Enamus enda tsitaatidest (Kuskil 75%) on võetud lauludest, siis osad (Kuskil 15%) mõtlen ise välja ja ülejäänud (Kuskil 10%) kopeerin kuskilt maha.

Jõudsin just natukene aega tagasi jaanipäeva peolt tagasi, kuigi ma pole magada saanud ja mul on tõsine uni, arvan ma siiski, et midagi saan ikka kirjutatud.

Alguses lootsin, et tuleb räigelt vinge pidu, ja noh.. tegelt tuligi

Kuid pärast, kui kõik nokkis olid (Mina olin ka joogine, kuid pole minu süü, et mulle alkohol niimoodi mõistusele ei hakka) oli mul võimalus üksinda käia pikka ranna äärt ja asjadele järele möelda, kuna ma tõesti ei viitsinud nende täieliku lolli juttu kuulata ja vaikselt nende kõrval seista, kuna ma ei oska midagi nii lolli nende jutule juurde öelda. Kahjuks ma ei saanud selle ~tunni ajase jalutamise ajal midagi teada, aga samas teise nurga alt vaadates sain absoluutselt kõik teada.

Ma avastasin seda ka, et ma olen liiga palju pisivalesid inimestele rääkinud. Eriti enda sõpradele ja endale. Ma ei tea, kust see tuleb, et ma nii tihti valetan. Mõndadest valedest saan aru, kui neid tõesti on vaja, aga kahjuks on tulevad mul enamus valed ilma põhjuseta ja need tulevad lihtsalt jutu keskel välja, ilma mõtlemata. Kuigi ma üritan võimalikult palju neid pisivalesid tagasi hoida, aga noh, vähemalt ma ei räägi suuri valesid.

Seda mõtlesin ka, et tahaks Kohilast lahkuda, minna kuskile kaugemale linna. Mul on sellest kohast nii kopp ees. Mul on kopp ees siinsest kohast, siinsest inimestest ja sellest, kuidas enamus siin nii lollilt käituvad. Aga ma pean siin veel 3 aastat passima ja gümnaasiumi lõpetama. Ma oleks võinud enda paberid teise kooli viia, sest seal oleks palju põnevam elu ja paremas gümnaasiumis saaks ka parema hariduse. Aga teiselt poolt peab hakkama tihedalt Kohila ja selle uue kooli vahelt sõitma ning on võimalus, et kui ma seal uued tuttavad leian, siis on nende elustiil hoopis teistsugune ja hinded hakkavad tõusmise asemesel halvemaks minema.

Siia viimase paragrahvi alla sobiks üks tsitaat laulust "Augustana - Boston"

"She said I think I'll go to Boston...
I think I'll start a new life,
I think I'll start it over, where no one knows my name,
I'll get out of California, I'm tired of the weather,
I think I'll get a lover and fly em out to Spain...
I think I'll go to Boston,
I think that I'm just tired
I think I need a new town, to leave this all behind...
I think I need a sunrise, I'm tired of the sunset,
I hear it's nice in the Summer, some snow would be nice... oh yeah,
Boston... where no one knows my name"

Mul on samasugune tunne lähiajal olnud.

Blogi uuendus

Üritan blogi võimalikult ilusaks teha, et ikka hea meel oleks siia tulla ja midagi kirjutada. Tavalised templated, mis kõigil on viskasid kopa ette. Hetkel on selline valge, kuigi see tundub kuidagi tühi. Ma olen terve hunniku template läbi sirvinud, aga kõik on mingid emod või armastusega seotud. Ega kõik blogi pidajad emod ei ole ju... Või on?

Ilmselt kauaks selliseks valgeks blogi ei jää, üritan parema leida.

Tegelt ma olen tihti tahtnud endale blogi teha, tahtsin vahepeal isegi mänge ja filme arvustama hakata. Aga kartsin, et mul tulevad kogu aeg 1-2 lauselised postid, mis on mõttetust täis. Muidugi ma ei tahtnud teha blogi sellepärast, et tahaks räigelt arvustada midagi või et ma palju filme vaadaksin, vaid pigem ikka enda kirjutamishuvi rahuldamiseks.Aga eelmist posti vaadates tuli lõpuks ikka päris pikk tekst kokku. Kuigi jah, ei tea palju seal mõttetust on.

Igastahes esimene post jamh...

Tegin selle blogi siis enda jaoks. See on nagu minu isiklik pihi.net, ainult natukene normaalsem.

Tahtsin lihtsalt kohta, kuhu saaks mõtted kirja panna. Varem mõtlesin lihtsalt mõtted ära ja pidin need alla neelama, aga see tüütas ära. Ma tean kui palju blogisi on juba olemas. Erinevaid blogisi on palju rohkem, kui nende lugejaid. Aga ma ei teinud seda blogi lugejate jaoks, tegin selle enda jaoks. Et kunagi vanemana lugeda neid poste ja mõelda, milline jobu või milline geenius ma küll olin.

Ja kui te isegi satute seda blogi lugema, siis ma soovitan, et ärge lugege. Minge otsige mõni teine blogi. Vahepeal on uskumatu, kui palju tarku inimesi on olemas ja kindlasti on neilgi blogid. Minge otsige nende blogid ülesse, saate targemaks. Ma pole eriti osav sõnaseadja, eriti blogi kirjutades, niiet on võimalus, et te jääte seda lugedes lollimaks. Peaks vist isegi hoiatussildi üles panema.

Ah jaa... seda ka, et tahaks saada füüsikuks. Aga jama on see, et stipendiumit ma ilmselt ei saa, kuigi see pole kõige suurem mure. Aga suurem mure on see, et füüsika on nii lai ala ja bakalaurusekraadiga saab ainult baashariduse kätte ja sellega tööd ei saa. Siis ma pean valima mingi täpsema ala ja kokku õppima 5 aastat, et saada seal magistrikraadi sisse. Muidugi võin veel 4 aastat doktorikraadi jaoks õppida, aga see on juba väga tülikas, võib-olla saan doktorikraadi, siis kui 40 ringis olen. Aga ikkagi, kui ma olen 5 aastat õppinud ja magistrikraadi kätte saanud, siis ma kardan ikka, et ma ei leia kuskilt tööd. Elaks ma kuskil Sveitšis, Norras, Soomes või Suurbritannias oleks asi palju lihtsam, kuna Eestis ei ole ühtegi suurasutust, mis palkaks hulgaliselt füüsikuid. Päris kurb oleks, kui sa oled õppinud 5 aastat füüsikat ja siis saad ikka ainult Macdonaldsisse teenindajaks tööle. Natukene kardan ka seda, et ma ei saa füüsikuna hakkama. Matemaatika pärast ma ei muretse üldse, inglise keel on ka heal tasemel, füüsika on ka päris hea, kuigi mitte väga hea veel, aga seda on mul veel plaanis palju arendada. Kõige rohkem muretsen ma keemia ja heade ideede pärast. Kuna kõik füüsikut leiutavad ju koguaeg midagi. Siis oleks kerge, kui mul öeldaks kogu aeg ette, mida ma otsima/uurima pean, aga tavaliselt peavad füüsikud ise midagi välja mõtlema. Kuigi ma 100% kindel selle kohta ei ole, ma pole kunagi saanud ühe füüsikuga rääkida, kuigi väga tahaks. Igastahes elu unistus oleks saada füüsikuna töö.