I've had enough of this double-life I've been trying to hide

Ma käin üpriski palju jõusaalis. Võib arvata, et ma käin seal lõõgastumas, vaimu välja puhkamas. Et surun paarsada korda kangi ja olen end välja elanud. Samas võib arvata, et ma olen selline mees, kes kogub iga surumisega viha ja jõudu ning samal õhtul valan rusikalöökidega selle kellegi nõrgema peale välja. Eriti nüüd, kus mul lühemad juuksed on, võib tõesti peale vaadates arvata, et ma olengi selline skinhead või hoopis sõjaväelane.

Ma veedan palju aega arvutis. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et olen lihtsalt sõltlane - et ma ei suuda facebookist või mängudest loobuda. Samas võib arvata, et ma olen hoopis muust sõltuvuses - et olen nümfomaan. Aga selle asemel, et minna tänavale süütuid tüdrukuid vägistama või prostituudile seksi eest maksma, selle asemel ma hoian ühiskonda enda eest kaitstuna ja rahuldan end tasuta netiporno vaatamisega.
Muidugi võib ka arvata, et ma veedan palju aega arvutis, sest seal olen ma elu eest peidus - et ma kardan reaalsust. Või, et ma ei oska sotsialiseeruda ja ainukesed sõbrad, kes mul on, on internetis, olgu nad siis päris või virtuaalsed inimesed.

Ma võtan kooli üpriski tõsiselt. Äkki sellepärast, et olen taibanud, et kodus pole midagi paremat teha ja nii roomangi iga päev kooli. Või äkki olen jälle see üksik hunt, kel pole õhtuti peale tuupimise midagi muud teha. Või äkki ma tahan endale head haridust, et saada meeldiva töökoha hea palgaga, et enda perekonda tulevikus ära toita. Või äkki ma lihtsalt kardan tulevikku ja ei taha elus läbi põruda. Võib-olla olen kõigest enda vaimusõltlane. Võib-olla on mul kõrgete ootustega vanemad ja kuna nad on mind seni elatanud ja toitnud, siis ma ei taha, et nad minus pettuks.

Mulle meeldib mööda tänavaid ringi joosta. Võib arvata, et ma kulutan enda energiat, et hiljem saaks rahulikumalt võtta. Või ma hindan enda tervist. Äkki ma lihtsalt loodan nii tuttavaid inimesi kohata. Võib-olla olen hoopis uhke ja tahan, et kõik näeksid, kuidas mina enda uhkete jooksutossudega ringi jooksen. Ehk mulle lihtsalt meeldib loodus.. või ehk mulle meeldib uusi vahetänavaid ja radu avastada. Äkki on mul lihtsalt internet kopa ette visanud ja ma otsin vaheldust. Võib-olla ma kogun joostes hoopis mõtteid. Võib-olla on see minu arusaam puhkehetkest. Fantaasiarikas kõrvalvaatleja võib mõelda, et ma valmistun ette, seks puhuks kui nafta peaks otsa saama ja me kõik peame hakkama jala ringi kõndima. Võib-olla ma äsja enne jooksma minemist nägin teleris filmi ühe invaliidist mehe elust, kes pidi terve elu ratastoolis veetma ja see inspireeris mind püsti tõusma ja nautima, et mulle on antud nii suurepärane kingitus nagu minu 2 jalga.



Milline neist mina olen?


Mine võta kinni..

Unesegadus

Ja jälle ei tule mul und. Ma ei suuda enam korralikult, inimese kombel magada. Juba Sellest saati pole suutnud, aga keegi ei tea seda. Ja kuidas nad peaksidki? Ma isegi eitan seda, teesklen, et ma ei tea. Aga see ei aita. Teesklemine ei ole mind kunagi aidanud.. Võib-olla küll teisi, aga mitte mind. Ja kuidas saakski, kui ma kuskil sisimas siiski tean, et see on vale? Ja pealegi, maailmas on palju muid loomi ka, kes öösiti ei maga. Nagu kährikud ja sead ja mutid ja muud sellised. Aga ma ei ole ju kuidagi nende sarnane, ega ju? Ma olen mina ise, väikene ööloom, kes vere asemel imeb pimedusest hirmu. Ning ma otsustan teesklemisest alla anda, silmade kinni hoidmine ei tekita minus sugugi tunnet, et ma peaksin uinuma. Ja nii need avanevadki ja jällegi on mu tuba täis imelikke kujundeid ja hallutsinatsioone. Vähemalt ma loodan, et nad pole päris. Kõigest minu fantaasia vili...
Aga midagi siiski lööb minus kõhklema. Laua ääres seisab üks poiss ja ta on... Ta on kahtlaselt minu moodi. Äkki ta ongi mina? Või äkki olen mina tema?
Kas ma mõtlen üldse omi mõtteid? Kas ma olen ikka mina ise? Peaksin nagu olema ju, kes muu ma ikka olla saan. Kui ma oleks keegi teine, siis ma ei oleks ju mina. Aga sina.. Kas sina oled ka mina? Minu arust ei saa sa olla mina. Sest siis ei oleks mina enam mina, vaid ma oleksin mingi... mingi massitoodang. Kui mind oleks mitu, siis kõik need ei oleks ju "minad", mind on ainult üks, aga kuidas ma tean, milline neist mina olen? Kui ma niikuinii ei maga, siis ma võiks ju vabalt ka seal laua ääres praegu seista. Aga samas ma võin ju voodis ka lamada. Kui ma ei maga, siis vahet ei ole. Aga kuskil pean ma ju olema... Kus?!? Või äkki ei olegi ma kumbki? Ei voodis ega laua ääres. Äkki mind ei olegi olemas, äkki ma olen surnud, äkki mind pole olemas olnudki. Äkki, äkki, äkki - miks ma kunagi midagi kindlalt ei tea?
Oletame, lihtsalt oletame, et mina olen see, kes praegu voodis lamab. Siis ma tahaksin püsti tõusta, tahaks läbi pimeduse köögini kompida. Kui mina olekski see, kes voodis lamab, siis mul kõht ja kurk kiheleksid, tahaks midagi kerget näksida ja tassike vett juua. Aga oletame, lihtsalt oletame, et see ei ole mina. Et mina olen see, kes laua ääres seisab. Ma vaatan ringi, arusaamata, miks ma üldse siin olen. Miks ma püsti seisan? Kas ma jälle kõndisin unes? Aga mida ma tahan, kuhu ma minema, mida tegema peaks? Ma ei tea. Miks nii raske on olla Mina.


...


Kell sai 7.00 ning äratuskell hakkas helisema. Hetkega muutus terve tuba inimtühjaks, nagu polekski siin midagi toimunud. Ma ei teagi, kas minu äratus on päästekell või helin, mis iga hommikuga aina sügavamale minu ajju süübib, nii et ta mind lõpuks tappa võib. Sellest hoolimata tõusen püsti, panen riide ja hakkan köögi poole sammuma. Panen kohvi tilkuma ja loodan ainult ühte asja.. Et minu äratuskell uuesti ei helise, et ma uuesti enda silmi lahti ei peaks tegema ja ei taipaks, et ma esimese korraga ärkasin üles vaid oma unenäos. Ei, ma ei taha, et nii läheks. Sest ma olen liiga laisk, et enda unenäost üles tõusta, ma jäängi siia, ma ei taha eal lahkuda. Ma jäängi siia, igaveseks.

Kõige enam sarnanevad meiega meie fantaasiad

Kuna see on minu viimane aasta siin imekaunis toredas väikeses koolimajas, siis mõtlesin, et võtan osa kõigist võistlustest, mis mulle pakutakse ja mis mulle vähegi huvi pakuvad. Muidugi on kõik võistlused kogunenud jaanuari  kokku ja hetkel näeb minu võistluskalender välja umbes selline:

15.oktoober-10.märts; "Eesti ühiskonnaõpetuse 2012. aasta meistrivõistlus"
09.jaanuar-09 märts; Pranglimise eelvoor, märtsi lõpus maakonna finaal.
13.jaanuar; Füüsikaolümpiaad
20.jaanuar-märtsi lõpp(?)- "Junior Achievement Titan Europe Challenge"
21.jaanuar-Bioloogiaolümpiaad
28.jaanuar-Matemaatikaolümpiaad
4.veebruar-Keemiaolümpiaad.

Ehk siis tuleb päris tihe kuu, samas üritan ka natukene eksamiteks valmistuda. Kuigi ühest võistlusest ütlesin ma ära. Eesti keele ja perekonnaõpetuse õpetaja pakkusid Usundiõpetuse olümpiaadi ka ehk siis filosoofilist  esseed religioosetel teemadel, kuid kuna see peab olema üle tuhande sõna, siis ma arvan, et mul ei jätku energiat, aega ja piisavalt teoloogilisi teadmisi, siis ma ütlesin sellest ära. Muidugi esseele endale järgneks veel väga hea õnne korral olümpiaadi sarnane lõppvoor, mis eeldab 6 teoloogilise raamatu läbitöötamist pluss hulgaliselt veel teadmisi, siis see tundub mulle liig.

Aga see Ühiskonnaõpetuse võistlus on küll väga tore, see on neti põhine ja segu majandusest ja ühiskonnaõpetusest. Ühiskonna pool läheb mul väga hästi, aga majandus vajab natukene arendamist. Ma kõigun seal tavaliselt 10. koha ümber, mis on küll rahuldav, aga raha ma selle eest ei saa. Terve võistluse aja on juhtinud üksainuke inimene, kes on ka Tartu Ülikooli majandustudeng.
Bioloogiaolümpiaadi võtsin niisama - huvi pärast. Selle teeb lihtsaks asjaolu, et see on valikvastustega. Ma ei usu, et ma selle jaoks ka kuidagi ettevalmistama hakkan.

Füüsikas ma pole eriti kunagi valemite päheõppija olnud, aga huvi pärast kirjutasin välja 10. ja 11. klassi valemid, mida mul vaja võib kunagi minna. Välja jätsin need valemid, mida ma pidasin elementaarseks (enamiku mehaanika valemitest) ning lugesin üle ja selgus, et 10. ja 11. klassi õpilane kasutab umbes 59 valemit.
Ning keemiaolümpiaad.. Kui õpetaja mulle sellest rääkima tuli, siis ta lausa säras, ma pole kunagi teda nii õnnelikuna näinud. Lõi käsi kokku, plaksutas ja hõiskas. Järgmine päev tõi mulle ka lisamaterjali ning säras õnnest ja naeratas suurelt. Kuigi ma ise ei tea, mis ma sinna ronin. Ma pole seda kunagi eriti osanud + ma pole sellega aasta otsa kokku puutunud + võrreldes teiste klassidega on 12. klassi ülesanded kohe kõvasti raskemad, ma ei tea miks, kuigi meil ju enam keemiat ei ole.

Ja kõige selle kõrval tahaks veel suuta 4 korda nädalas trennis käia.
Ja kõige selle kiuste, tahaks veel suuta inimeseks jääda.

Segadus metsas

Linnud rohus roomavad,

                                                                            madu pilvil käib,

puud ringi hooravad,

Terve mets segi läind.

Hirvel enda jäätmekäitlus,

Hiirel meeldib ulguda,

Rebasel püsti näituse

esitleb oma urgu ta.

Ööbiku juures tantsuõhtu,

oh, häda! Ei saa keegi üles,

kuna gorilla puges põhku,

veab pärdik kõiki enda süles.

Kaugelt sind ka näen:

hullumeelsuse seas,

seenekorvikene käes,

mu kingitud pärg sul peas.

Segaduse keskel tantsid,

kui sina oleks selle põhjus.

Nüüd, kus sul andeks andsin,

veedame koos tänase õhtu.

Hinga välja

Eile käisin Tartus endale korterit otsimas - vaatasime kahte korterit. Natukene küll ehk vara, aga see eest on teisi ostjaid vähem. Muidugi oleks võimalik ka üürnikuks hakata, aga niipalju, kui mina olen aru saanud, siis see tuleks sama kallis, ainult selle erinevusega, et korter ei ole minu oma ja mind võidaks välja lüüa. Vaatasime kahte korterit, millest teine oli lausa super ning rõdult oli ideaalne vaade. Natukene parandamist vajas, aga mitte midagi ebaloomulikku. Tartusse sõites ma magasin ning tagasi sõites mõtlesin, et kui linnast välja jõuame siis hakkan "Mees, kes teadis ussisõnu" jälle lugema. Aga täpselt siis, kui linnast välja jõudsime pisteti mind rooli. Ning see on just selline auto, millega sõita on nõme, aga kõrval istuda on väga mõnus.

Täna lõunal läksime jälle Tartusse, kuna selgus, et kui eilset korterit tahame, siis peame homme hommikul ära ütlema. Otsustasime siis veel ühte korterit vaadata enne otsustamist. See oli 3 toaline, ehk siis väga suur tudengielukoha kohta, aga väga odav. Samas me võtame seda ostu ka investeeringuna, et tulevikus kallimalt maha müüa. Korter oli väga tore, ruumi oli küllaga ning toad olid enamvähem korras. Ning kõik need 3 maja asusid üpriski lähedusse ja mis kõige tähtsam - Füüsikainstituut asus vaid 200m, ehk jalutuskäigu kaugusel. Aga mis pärast nördimust valmistas oli see, et pärast pikka otsingut ja uurimist selgus, et minu tunnid ei toimugi Füüsikainstituudis, vaid kesklinnas! Fakk! Peab uuesti otsima hakkama ning kesklinnas on korterid kallimad ka, kohe hulgi....
Täna Tartusse sõites tahtsin jälle raamatut lugeda, aga kuna oli pime, siis võtsin LED lambi kaasa, kuid kuna see pimestas juhti, siis sinnapika see jäigi. Tagasi minnes istusin taha ja üritasin seal lugeda. Polegi varem niimoodi lambiga lugenud, päris äge oli.
Ning muidu iseenesest mul Tartus käigu vastu ei ole midagi, aga iga kord üle 4 tunni sinna sõita kisub päris tüütuks. Kui see juba praegu kopa ette viskab, mis siis tulevikus...

Vahepeal tulid interneti üles füüsikavõistluse "Kajaka" (naljakas nimi, ma tean) tulemused, ja selgus, et ma saavutasin 10. koha, mille üle ma olen väga uhke. Ma hakkasin nüüd mõistma, mida mingid hobiga tegelejad mõtlevad, kui ütlevad, et "ma tahaks, et ma oleksin sellega varem tegelema hakanud." Isegi direktori oli kunagi kuskil kellegile öelnud selle kohta, et: "Esimene maakas edetabelis." Mis on iseeneset päris täpne lause, sest kõigis neis võistlustes on edetabelites ainult ühed ja samad suuremad linnade koolid. Antud võistlusest võttis osa näiteks 89 Tallinna Reaalkooli õpilast, 35 Pärnu Koidula Gümnaasiumi, 34 Nõo reaalgümnaasiumi, 34 Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilast jne. Ning mina üksinda Raplamaalt nende keskel...

Mutatis mutandis

Muutes seda, mida on vaja muuta.

Isegi praegu ei taha ma enda kõrvale tüdruk, kes oleks seal vaid iluetalonina. Ma tahaks kedagi, kes oleks tulevikus lastele hea ema. Kedagi, kelle kõrval saaks magama jääda, hommikul üles tõusta, voodist välja hiilida, kohvi teha ja hiljem koos temaga seda juua, vahetpole, kumba kodus me hetkel oleksime. Keegi, kes  ei oleks minu kodus külaline, vaid nagu enda kodus. Et tema ja minu pere oleks "meie pere". Et oleks midagi "meie", mitte "minu". Tema hobid ja maitsed ei peagi minu omadega kattuma, peasi, et meil oleks koos tore. Mul ei ole kunagi midagi sellist on, vahepeal kardan, et ma ei saagi endale kunagi midagi sellist. Samas ma ei ole ka selline, kes võtaks endale esimese vaba ettejuhtuva. Praeguse vaba olemise üle ma ei kurda, aga mul on juba selline tobe iseloom, et ma muretsen tuleviku pärast ette, kuigi samas tean, et üksijäämise hirm on nii levinud.. silly me.


Viimasel ajal olen ma hakanud mõtlema, et äkki ma peaksin mõndade asjade seisukohalt avalikult (ehk siin blogis) vähem enda mõtteid avaldama. Mulle on isegi paar etteheidet tehtud, aga need pole nii tõsiselt võetavad olnud. Samas ma ei tahaks siia mingeid sisutühje poste ka tekitada, kuigi ma neid on siin just juba tosin. Ning sisutühjade all ma mõtlen neid, kus ma vaid enda päevast räägin. Ma suudan kuidagi nii vastuoluline olla. Päriselt ma vist selline ei ole, aga mine tea. Kui ma hakkan päriselt ka rääkima midagi vastuolulist, siis pange mulle üks hea kindlakäeline bitch-slap. Aga ärge unustage siis ära põhjendada ka, äkki ma panen bitch-slapi vastu muidu.

Mul käivad aeg-ajalt külmavärinad üle keha. Nii jahe ja tühi on. Mind ümbritseb vaimne nõrkus, loodetavasti lühiajaline. Kuradi talv, kuradi pimedus, kuradi vaheaeg, kuradi kool.


Aah, ma ei oska enam midagi normaalset kirjutada. Muidugi kell on ka alles ebareaalselt vähe.