Unesegadus

Ja jälle ei tule mul und. Ma ei suuda enam korralikult, inimese kombel magada. Juba Sellest saati pole suutnud, aga keegi ei tea seda. Ja kuidas nad peaksidki? Ma isegi eitan seda, teesklen, et ma ei tea. Aga see ei aita. Teesklemine ei ole mind kunagi aidanud.. Võib-olla küll teisi, aga mitte mind. Ja kuidas saakski, kui ma kuskil sisimas siiski tean, et see on vale? Ja pealegi, maailmas on palju muid loomi ka, kes öösiti ei maga. Nagu kährikud ja sead ja mutid ja muud sellised. Aga ma ei ole ju kuidagi nende sarnane, ega ju? Ma olen mina ise, väikene ööloom, kes vere asemel imeb pimedusest hirmu. Ning ma otsustan teesklemisest alla anda, silmade kinni hoidmine ei tekita minus sugugi tunnet, et ma peaksin uinuma. Ja nii need avanevadki ja jällegi on mu tuba täis imelikke kujundeid ja hallutsinatsioone. Vähemalt ma loodan, et nad pole päris. Kõigest minu fantaasia vili...
Aga midagi siiski lööb minus kõhklema. Laua ääres seisab üks poiss ja ta on... Ta on kahtlaselt minu moodi. Äkki ta ongi mina? Või äkki olen mina tema?
Kas ma mõtlen üldse omi mõtteid? Kas ma olen ikka mina ise? Peaksin nagu olema ju, kes muu ma ikka olla saan. Kui ma oleks keegi teine, siis ma ei oleks ju mina. Aga sina.. Kas sina oled ka mina? Minu arust ei saa sa olla mina. Sest siis ei oleks mina enam mina, vaid ma oleksin mingi... mingi massitoodang. Kui mind oleks mitu, siis kõik need ei oleks ju "minad", mind on ainult üks, aga kuidas ma tean, milline neist mina olen? Kui ma niikuinii ei maga, siis ma võiks ju vabalt ka seal laua ääres praegu seista. Aga samas ma võin ju voodis ka lamada. Kui ma ei maga, siis vahet ei ole. Aga kuskil pean ma ju olema... Kus?!? Või äkki ei olegi ma kumbki? Ei voodis ega laua ääres. Äkki mind ei olegi olemas, äkki ma olen surnud, äkki mind pole olemas olnudki. Äkki, äkki, äkki - miks ma kunagi midagi kindlalt ei tea?
Oletame, lihtsalt oletame, et mina olen see, kes praegu voodis lamab. Siis ma tahaksin püsti tõusta, tahaks läbi pimeduse köögini kompida. Kui mina olekski see, kes voodis lamab, siis mul kõht ja kurk kiheleksid, tahaks midagi kerget näksida ja tassike vett juua. Aga oletame, lihtsalt oletame, et see ei ole mina. Et mina olen see, kes laua ääres seisab. Ma vaatan ringi, arusaamata, miks ma üldse siin olen. Miks ma püsti seisan? Kas ma jälle kõndisin unes? Aga mida ma tahan, kuhu ma minema, mida tegema peaks? Ma ei tea. Miks nii raske on olla Mina.


...


Kell sai 7.00 ning äratuskell hakkas helisema. Hetkega muutus terve tuba inimtühjaks, nagu polekski siin midagi toimunud. Ma ei teagi, kas minu äratus on päästekell või helin, mis iga hommikuga aina sügavamale minu ajju süübib, nii et ta mind lõpuks tappa võib. Sellest hoolimata tõusen püsti, panen riide ja hakkan köögi poole sammuma. Panen kohvi tilkuma ja loodan ainult ühte asja.. Et minu äratuskell uuesti ei helise, et ma uuesti enda silmi lahti ei peaks tegema ja ei taipaks, et ma esimese korraga ärkasin üles vaid oma unenäos. Ei, ma ei taha, et nii läheks. Sest ma olen liiga laisk, et enda unenäost üles tõusta, ma jäängi siia, ma ei taha eal lahkuda. Ma jäängi siia, igaveseks.