Muutes seda, mida on vaja muuta.
Isegi praegu ei taha ma enda kõrvale tüdruk, kes oleks seal vaid iluetalonina. Ma tahaks kedagi, kes oleks tulevikus lastele hea ema. Kedagi, kelle kõrval saaks magama jääda, hommikul üles tõusta, voodist välja hiilida, kohvi teha ja hiljem koos temaga seda juua, vahetpole, kumba kodus me hetkel oleksime. Keegi, kes ei oleks minu kodus külaline, vaid nagu enda kodus. Et tema ja minu pere oleks "meie pere". Et oleks midagi "meie", mitte "minu". Tema hobid ja maitsed ei peagi minu omadega kattuma, peasi, et meil oleks koos tore. Mul ei ole kunagi midagi sellist on, vahepeal kardan, et ma ei saagi endale kunagi midagi sellist. Samas ma ei ole ka selline, kes võtaks endale esimese vaba ettejuhtuva. Praeguse vaba olemise üle ma ei kurda, aga mul on juba selline tobe iseloom, et ma muretsen tuleviku pärast ette, kuigi samas tean, et üksijäämise hirm on nii levinud.. silly me.
Viimasel ajal olen ma hakanud mõtlema, et äkki ma peaksin mõndade asjade seisukohalt avalikult (ehk siin blogis) vähem enda mõtteid avaldama. Mulle on isegi paar etteheidet tehtud, aga need pole nii tõsiselt võetavad olnud. Samas ma ei tahaks siia mingeid sisutühje poste ka tekitada, kuigi ma neid on siin just juba tosin. Ning sisutühjade all ma mõtlen neid, kus ma vaid enda päevast räägin. Ma suudan kuidagi nii vastuoluline olla. Päriselt ma vist selline ei ole, aga mine tea. Kui ma hakkan päriselt ka rääkima midagi vastuolulist, siis pange mulle üks hea kindlakäeline bitch-slap. Aga ärge unustage siis ära põhjendada ka, äkki ma panen bitch-slapi vastu muidu.
Mul käivad aeg-ajalt külmavärinad üle keha. Nii jahe ja tühi on. Mind ümbritseb vaimne nõrkus, loodetavasti lühiajaline. Kuradi talv, kuradi pimedus, kuradi vaheaeg, kuradi kool.
Aah, ma ei oska enam midagi normaalset kirjutada. Muidugi kell on ka alles ebareaalselt vähe.
0 kommentaar(i):
Post a Comment