This cage is all I know

   Täna toimus VII Innard Mardo Memoriaal ehk Eesti Meistrivõistlused Kulturismis, Fitnessis ja Athletic Fitnessis. Tahtsin seda küll vaatama minna, aga kahjuks see toimus nii halval ajal. Minule huvipakkuv osa algas alles kell 18.00 ning pärast selle lõppu oleks mul kohutavalt raske kuidagi Tartusse saada. Aga õnneks on keegi leiutanud sellise asja, nagu Live Stream! Samas järgmine aasta tahaksin kindlasti minna ning kui isegi hästi läheb, siis mingitelgi võistlustel ka ise võistelda.

Samas ma ei ole sugugi kindel, mis minust järgmine aasta saab. Hetkel mõtlen minna vahetusüliõpilaseks, kas semestriks või aastaks, veel ei tea. Number üks eelistus on hetkel Saksamaa, kuid see nõuab üpriski heal tasemel saksa keele oskust - eks ma hakka seda nüüd vaikselt arendama. Muidugi see ei ole ka nii, et tahan välismaale õppima minna ja lähengi. Konkurss on karm ning ka vastav välismaa ülikool peab sind vastu võtma. Ehk siis võimalus oleks super, kuid raskesti saavutatav, sestap üritangi praegu võimalikuid kõrgeid tulemusi töödel saavutada, et stipendiumi võimalust suurendada. Aga eks näis, nagu ma ennegi mainisin, siis miski ei ole veel kindel ning valikuid on liigagi palju.

   Kõik kontrolltööd on kuidagi tulevasse nädalasse kokku kuhjunud. Neljapäeval on näiteks Füüsikalise maailmapildi & Algebra ning geomeetria kontrolltööd. Füüsikas on vaja õppida pähe ~200 mõistet, pikimad neist 13 rida. Ja et spikerdamist takistada, siis selle kontrolltöö tegemiseks on aega ainult 25 minutit. Sounds nice, huh? Aga tegelikult tõde on selline, et see töö ei ole üldse raske, mulle lihtsalt meeldib aeg-ajalt vinguda. Kool on veel kerge, aga siiamaani räägitakse, et läheb-läheb raskeks. Näiteks alles oli meil Kõrgemas matemaatikas kontrolltöö, ma õppisin palju tõestusi, definitsioone, vea määramisi ja mida kõike veel keerulisemat. Aga kui töö kätte sain, siis vaatasin, et töös oli vaid 10% sellest, mida ma õppisin. Ei ühtegi vea määramist, ei ühtegi tõestamist! Ehk siis töö oli üllatavalt lihtne, ma ootasin juba midagi uskumatult raskelt. Ma ei jõua ära oodata, millal kõik raskeks ja pingeliseks ära kisub. Enne sisse astumist oli mulje et siin on juba esimesest nädalast nii, et ei ole isegi aega hingata või elada. Ma olen enda kohta kuulnud sellist väljendit nagu: "Holger on inimene, kellel on alati aega."

This cage is all I know

Kuidas teha vahet jaapanlasel ja hiinlasel?
   Olgem ausad, ega nad nii sarnased ka ei ole. Kõige lihtsam on teha kas kirja või kõne järgi. Jaapani kirjakeel on lihtne, koosneb paarist kriipsust. Hiina kirjatähed on palju kirjumad, koosnevad mitmest-mitmest joonest (lisaks mainin ka seda, et kui kirjapildis on ovaalid või ringid, siis on tegu ilmselt korea keelega).
Kõne poolest on hiina rohkem selline "ching-chong" või "hen xao xing" tüüpi keel. Jaapani keel on rohkem sarnane inglise keelega, kasutab rohkem sulghäälikuid. Ehk siis rohkem sellised "konnichi wa" või "onegaishimashu" tüüpi sõnad. Need on vähemalt siuksed näited, mille põhjal mina nendel kahel keelel vahet teen, tegelikult kui neid keeli kasvõi korra kuulata, siis saab aru, et need on totaalselt erinevad keeled.

Ka välimuse järgi peaks olema üpriski lihtne vahet teha - jaapanlased on rahvas, mis pole aegade jooksul peaaegu üldse segunenud. Hiinlaste puhul on see raskem, sest nende riik koosnebki justkui mitmest erinevast rahvusest. Aga minu stereotüüpilised tähelepanekud on sellised: Jaapanlastel on heledam nahk, hiinlastel õrnalt toonikam. Hiinlastel on üldiselt tumedamad juuksed. Jaapanlastel on rohkem ovaalsem ning naistel selline "pehmem" nägu, hiinlastel on pigem ümmargune ning teravam nägu.
Ning rohkem ma erilisi erinevuseid küll täheldanud ei ole. Muidugi leidub ka sarnaseid inimesi kahe kultuuri vahel, aga stereotüüpiliselt võttes ei ole nende vahel nii raske neid erinevusi ja äratundmismärke küll leida. Lõppu otsisin üles ka ühe vana pildi, milles on kokku photoshopitud mitmete-mitmete antud riigi naiste näod ja niimoodi leitud "keskmine nägu".