Wednesday, September 16, 2009

"Lähen õhtul magama - liiga külm on. Öösel magades juba tunnen - liiga palav on. Tõusen hommikul üles - nüüd on juba teised probleemid." Oeh, veel üks sügavamõtteline lause. Ma ei tea, miks mul õhtul magama minnes sellised laused pähe kargavad. Ses suhtes, et ega mina ise ju neid ei ürita välja mõelda, mina lihtsalt laman ja siis nagu välja selgest taevast tuleb järsku selline lause pähe ja ma panen selle muidugi kirja. Muidugi ma oleksin võinud natukene sõnastust lihvida, aga ma ei näe selles mõtet. Pealegi.. "Ei loe, et mu sõnad on pasad, aru saab see, kes kuulab."

Tegin kaks pikka testi ära, üks neist on isiksusetest ning teine on IQ test. Mõlemad olid vähemalt 100 küsimust, kuigi isiksusetest oli pikem.
Lühidalt öeldes olen INTROVERT-INTUITIIVNE-TUNDEINIMENE-OTSUSTAJA. Täispikalt ma tulemusi välja kirjutama ei hakka, kuna see on tõesti väga väga pikk. Kuid õnneks üks lühike kokkuvõttev tekst on olemas:
INFJ tüüp on keeruka natuuriga, sügavalt isikupärane. Suudab mõista inimsuhete keerukust, sest ta on tugeva empaatiavõimega (võimega mõista teiste sisemaailma). Usaldab intuitsiooni ega sõltu kellegi autoriteetsest arvamusest või populaarseks kujunenud seisukohast. Probleemid peaksid teda ainult ergutama mõtlema ja tegutsema. Olles rikka kujutlusvõimega ja sügava huviga teiste inimeste vastu on ta lõpmatu inspiratsiooni ja rõõmu allikaks neile, kellega elus kokku puutub. Tema sisemine elu on liikumapanev jõud kuid võimalikuks nõrkuseks võib saada aeglus, millega ta jagab oma sisemist rikkust. Kuid seda puudust kompenseerib siirus ja hoolitsus abikaasa ja laste suhtes. INFJ tüüp on sõltumatu individualist, keda juhib inspiratsioon, loominguline mõttesähvatus. Mõnikord ei suuda ta mõista, miks tema ideed ei ole teistele vastuvõetavad, miks nad ei tule temaga kaasa. Tema sõltumatus ei ole tavaliselt silmatorkav, sest hindab kooskõla ja sõprussuhteid. Kui vaja, püüab teisi veenda aktsepteerima oma ideid ning nende elluviimise nimel koostööd tegema. INFJ tüüpi inimene tahab kõiges näha teatud mõtet, puudutagu see tööd, suhteid teistega või isegi materiaalset vara. Kõige enam on ta rahul tööga, kus saab rakendada intuitsiooni - näha tähendusi, seoseid, võimalusi. Üks niisugune töövaldkond on õpetamine. Tema empaatiavõimega sobib hästi ka psühholoogiline nõustamine, samuti muud tööalad, kus inimene ja inimsuhete tundmine on väga tähtis. Edu saavutab ta tänu inimlikule soojusele, entusiasmile, keskendumisvõimele ja originaalsusele.
IQ testi tulemus on lühidalt 128, mis on päris hea arvestades minu inglise keele oskust ja seda, mis sõnastust seal kasutati. Aga ikkagi, 3 punkti jäi Mensast puudu :P

Vahepeal vaatan ka enda blogis ringi ja siis loen midagi, mida ma olen kunagi kirjutanud ning lihtsalt külmanärviga mõtlen, et enam ma küll niimoodi ei mõtle ja kustutan maha. Endalgi tekib juba selline Nero tunne. Ses suhtes, et kui ma need kunagi siia kirja panin, siis järelikult nad olid ju sel ajal siis õiged? No ma ei tea, ma üritan rohkem mitte kustutada, kuid see tundub nii paratamatu, sest enamus tundub sellise ibana juba praeguseks. Kunagi laadisin siia baww pilte ka üles ning kuigi ma enam sellel mõtet ei näe siiski otsustasin terve folderi juba üles lasta:

http://s41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/

Saturday, September 12, 2009

Miks kõik arvavad, et mul kodus midagi teha ei ole? Pigem on mul just tunne, et siin on nii palju teha ja pigem ajast jääb puudu. Kuid see ei tähenda seda, et ma koguaeg tegutseksin, sest kui sa koguaeg tegutsed, siis pahatahtmatult tekib tüdimus peale.

Unenäod tunduvad siiamaani nii müstilised asjad olevat. Täna öösel ööbisin Oskari juures. Ning öösel olin enda teadmata läbi une temaga isegi korra rääkinud ja ühest tiivani otsast kõndinud teise diivani otsa magama. Kusjuures ma isegi mäletan hästi lühikest, umbes poole sekundi pikust osa sellest, kuidas ma ühest tiivani otsast teise otsa poole liikusin, kuid midagi muud ma küll ei mäleta. Nojah, vähemalt ma ei karjunud ega teinud midagi lolli seekord. Ning eile öösel enda voodis magades nägin jälle illusioone. Tegin korra öösel silmad lahti ja nägin sellist väiksemat (ilmselt bmx-i) ratta kummi enda voodis, kodaratega ja puha. Kuid ma juba teadsin, et see on illusioon ning see haihtus minutiga ära. Kuidagi suudan ka ärkvel olles pimedas enda silmadega kujundeid luua, kuigi see ilmselt rikub silma nägemist. Tavaliselt tekivad sellised mitte väga selgete joontega kujundid, kuid üks öö tekkis kogematta liiga korralik asi minu voodi kohale, mis tundus nii reaalne, et ma igaks juhuks lõin seda käega, et ta ära haihtuks. Päevasel ajal hakkasin ka järsku suutma teha silmadega ühte trikki, mida ma varem ei osanud. Kuid ma ei oska seda kirjeldada, mis oskus see on. See oleks kuidagi nagu silmadega valguskiirte eristamine objektidelt vms. Igastahes mingi objekt muutuks nagu vilkuvateks piksliteks või noh.. ma ei oska kirjeldada.

///
Äkki peitubki ignorantsuses tugevus?

Sunday, September 6, 2009

Mul on kadunud võime asju üldisemast vaatenurgast vaadata. Varem ma teadsin täpselt, kes ma olen, kuidas teised mind näevad ning kuidas seda saavutada. Varem ma teadsin täpselt, mida teised minust arvavad ning kuidas saavutada seda, mida tahan. Kuid hetkel ei ole mul õrna aimugi, kuidas teised mind näevad, veel vähem, kuidas ma seda kujundada saaks. Varem ma suutsin tavaliselt mingi otsuse tegemisel paari sekundiga ära mõelda, mida see otsus muudaks ja kuidas kumbki otsus kasulikum oleks ning siis otsustada, kuid nüüdseks on see oskus lihtsalt kuidagi ära kadunud ning mul pole õrna aimugi miks.

Ahjaa kool on ka alanud. Gümnaasiumis on praegu päris tore, endal on ka palju vabam ja parem tunne ning on ka näha, et teistele on see ka mõjunud ning peaaegu kõik klassikaaslased on mingil määral muutunud. Gümnaasiumis lähevad asjad ilmselt raskemaks ka, st. et ei saa ilmselt enam lihtsalt minna ja enanus tööd puhta loogikaga viie peale ära teha ilmselt tuleb hakata nüüd palju rohkem asju pähe tuupima. Hetkel üritan sel aastal kõik tsüklite hinded viied saada, ainuke asi mille pärast muretsen on eesti keel, sest seda ei saa lihtsalt tuupida pähe nagu ülejäänusid aineid. Gümnaasiumi klassi kohta õpetatakse meile ääretult palju rämpsu. Muidugi ma mõistan, et kunstiajalugu ja muud sellised ained on intelligentse inimese tunnus, kuid gümnaasiumis käivad juba piisavalt vanad inimesed, et ise teada, mida nad tahavad õppida. Eesti keeles on kõige õudsam raamatute lugemine, mitte, et mulle ei meeldiks raamatuid lugeda, vaid viga on selles, et me peame rämpsu lugema. Muidugi on õpetajal mingid eeskirjad ka, aga ta ikkagi võiks meile natukene rohkem vabadust anda. Kehaline on ka uue õpetajaga mõnusam. Teeme rohkem trenni ning ka rohkem akadeemilisem kord. Esimene hinne e-koolis on kohe eesti keele etteütluse eest 4. Fakk küll, nii lollid vead ja just selles aines, kus mul seda kõige vähem vaja läks. Mulle ei meeldi see eesti keel, isegi eestlased ise ju räägivad ka, et see on üks raskemaid keeli maailmas. Kuid mis teha kui juba oled siia sündinud?

Kui Kohila peal ringi käia ja vaadata nooremaid inimesi, siis küll tundub, et mis küll tulevikust saab. Kuid kui loed/osaled internetis (muidugi sõltub ka kohast) mingit diskussiooni, siis vahepeal nad panevad sind lihtsalt hämmastama. Mõned 13-15 aastased lihtsalt suudavad diskusseerida selliste spetsiifiliste asjade kohta, mida õpitakse alles ülikoolis. Ja kõige selle juures on veel neil õudne sõnavara ka! (Heas mõttes.) Nendega rääkides peab lihtsalt mõnikord leksikon juures olema. Mõnega rääkides lihtsalt tuleb iga kolme lause tagant talt selline sõna, mida sa elu sees kuulnud ei ole. Võib-olla on asi minu lolluses, aga ma kujutan ette, et kui ma sellistega poleks väitlustesse sattunud, siis ma ilmselt ei teaks siiamaani, mida kasvõi näiteks anomaalia tähendab. Niiet jah, "mitte kõik koolieelikud ei ole keemikud."

Thursday, September 3, 2009

// Pff... mis iba ma ajasin, kustutasin kõik maha... //

Ma sukeldun aina sügavamale enda unistuste poole, ma olen algusest juba päris mitme meetri kaugusel, kuid sellest hoolimata põhja ikka ei paista. Ma vaatan enda ümber ringi - siin ei ole kedagi. Keegi ei julge nii sügavale tulla, kõik ulbivad pinnapeal... Kuid ma ei taha pinna peale minna, ma ei taha tagasi algusesse. Hakkan vaikselt sügavamale sukeldume, lootes, et äkki leian kellegi, kes on veel sügavamal või siis äkki suudan sukelduda nii sügavale, et mul õnnestub põhi kätte saada...

Vittu küll inimesed, miks te peate olema sellised nagu te olete? Miks te ei võiks olla... teistsugused?

Tuesday, August 25, 2009

http://coloursofblood.wordpress.com/2009/09/29/25-august/ (Varjatud postitus)

Taipasin, et kõik inimesed, kes on kuhugile tippu jõudnud on lihtsalt nolife psühhod. Sellist asja nagu üliandekas mõistetakse valesti. Enamasti on nad lihtsalt natukene andekad inimesed, kes on lihtsalt tuimalt (Mitte just alati tingimata tuimalt, see on lihtsalt sõltuvalt alast.) tundide, päevade, kuude ja isegi aastate kaupa vaeva näinud ja pingutanud selle alal - lihtsalt nolanud. Seda, et ma ütlen nende kohta nolanud, ei tähenda seda, et neil poleks elu olnud, muidugi oli neil elu, kuid ainult sellel ala, milles nad pingutasid, vaevalt, et näiteks Einstein võttis aega maha ja käis kuskil peos tšillimimas vms. isegi kui ta noor oli. Isegi Michelangelo ju ütles, et kui inimesed teaksid, kui palju ta näeb vaeva, et saavutada enda meisterlikkus, siis ei tunduks see neile kaugeltki nii imeline. Igastahes selle juttu mõtte on küsimus endale, et kas ma peaksin ennast rohkem pühendama enda arendamisele väiksemas piirkonnas, ehk siis lõpetada või vähendada teatud tegevusi ning pühendad rohkem aega tähtsamatele asjadele? Ei, see ei tähenda seda, et ma hakkaksin nolama ja koguaeg ühe asjaga tegelema, ma olen liiga nõrk selle jaoks, mul ei ole piisavalt sihikindlust ega viitsimist selle jaoks. Isegi kui oleks, siis mul ilmselt puuduks selle jaoks ka võimalus. Ja pealegi, enne kui hakata sellise arenguga tegelema peaks ennast arendama enda teadmises üldises valdkonnas, mitte mingis erialas. Ilma üldise vundamendita on üliraske, kui mitte võimatu, mingit eriala kõrgetele tasemetele viia.

Mõni aeg tagasi küsis keegi minult, et kas ma pole kunagi mõelnud endale blogi tegemise peale? Ma vastasin lihtsalt ja lühidalt: "Ei." Muidugi ma oleksin võinud öelda, et mul on blogi juba olemas ja neile lingi anna, aga ma ei näe selles mõtet. Ma lihtsalt kirjutan seda blogi enda jaoks ja ma ei taha seda kommertslikuks muuta. Ja muidugi oleksin võinud ma ka vastata jah ning teha endale sellise blogi nagu teistel on, kuhu ma kirjutaksin sellest, mis ma iga päev teen, kuid ma ei tea... mulle ei ole kollane ajakirjandus kunagi meeldinud.

"Ei tohi kahetseda minevikku, vaid hoopis tuleb kahetseda tulevikku. Kuid seda tulevikku võib olevikuga muuta."

Monday, August 17, 2009

http://coloursofblood.wordpress.com/2009/09/29/17-august/ (Varjatud postitus)

Sunday, August 16, 2009

Paar päeva tagasi tuli ema minu juurde küsimusega, et kas ma tahan arsti juurde minna. Ta pakkus mulle välja, et ta viiks mu arsti juurde ja ise ootaks samal ajal kuskil ooteruumis. Ehk siis nagu.. psühhiaatri juurde? Mulle tekitas see pakkumine küll alguses sellise what the fuck reaktsiooni, kuid samas oli naljakas ka ja ma vastasin talle natukene irvitades lihtsalt ei. Sellise vastuse peale ta lahkus ka mu toast. Aga, kas ma tõesti näen siis nii hullu moodi välja?

Üritasin ka aiariistade hunnikust reha leida, et lehed ära riisuda. Leidsin igasugu labidaid, katkiseid reha otsi ja ka ühe väikse reha. Siis avastasin, et kõige parem ja suurem reha oli lihtsalt hunniku peal. Kuid, miks ma seda ei leidnud? Sest see reha oli oranži värvi, samas kui kõik teised rehed olid punased ja ma ei osanud otsida teistsugust reha. Isegi reha otsimine on muutunud nii filosoofiliseka ja sügava mõtteliseks.

Aeg-ajalt tekib tahe panna kõik joonele: kõik, mis mul oli. Kõik, mis on ja kõik, mis oleks võinud tulla, või vähemalt suurema osa sellest. Ja isegi, kui ma kaotan. Siis saab alati ka ju alati otsast pihta alata, sest ometigi oligi ju alguses toredam?
© Development 2012 | Blogger Template by Enny Law - Ngetik Dot Com - Nulis