Täna tuletati mulle meelde, et kui ma tahan minna välismaale ülikooli õppima, siis ma pean selle juba sügiseks ära otsustama. Kohutavalt raske valik, sest see võib muuta tervet mu elu absoluutselt igas valdkonnas ja seda on kohutavalt raske langetada. Sellised otsustused tunduvad alati nii rasked ja riskantsed, aga neid lihtsalt peab tegema. Hetkel on mul 2 valikut: kas minna Tartu Ülikooli või Suurbritannia [Imperial/Lancester/Oxford/Cambridge(Hetkeseisu paremuse järjestuses, aga järjekord muutub väga palju)]. Mujale riiki ma õppima minna ei saa, sest bakalaurust õpetatakse kõikides riikides valdavalt kodukeeles. Kõige parem variant asub Šveitsis, aga keelebarjääri tõttu ma sinna õppima ei lähe, kuna enne kuluks mul vähemalt aasta, et saksa keel vajalikul tasemel selgeks saada. Muidugi UKs on see viga, et neil on seal väga nõrk matemaatika, kuna neil õpetatakse ainsana Euroopas teise süsteemi järgi. Juttude järgi, kui sa teed UKs bakalauruse ja siis tahad tulla mandrile magistrit tegema, siis läheb sul väga raskeks ja sa pead väga palju hakkama ise juurde õppima, sest matemaatiline tase on seal puudulik.
Ehk siis praegu seisuga jään ma veel Tartu Ülikooli juurde ja ehk alles magistri- või doktorikraadiks lähen kuhugile Euroopasse, sest kõrgemaid kraade õpetatakse kõikjal inglise keeles. Võib-olla lähen isegi mingil hetkel vahetusüliõpilaseks. Aga see kõik veel muutub ja ma kavatsen veel uurida kõiki enda võimalusi. Ma ei taha sellist valikut uisapäisa teha.
Täna käisime Tallinnas söömas, internetist olime enne seda veel soodukaga kupongid tellinud. Kupong lubas tellida toitu 15€+ eest, ehk siis päris delikaatse summa eest. Tellisin segumahla, kokteili ja grillitud kanapoja. Ettekandja ütles mulle, et see on hästi suur, vehkis kätega mingi suure kaare ja siis ütles, et see sobiks kahele inimesele. Ma ütlesin, et vahet pole, ma võtan kaasa, siis kui üle jääb. Tõi alguses mingi kandiku, millel oli suur hunnik salvrätte ning keskel kauss veega, milles ulpisid sidrunid. Ma olen restoranis varem igasugu asju kohanud, aga mitte midagi sellist. Küsisin, mis see on ja ta ütles, et "see on kana jaoks, pesemiseks." Ahah, sain aru, ta ei räägi eriti hästi eesti keelt, aga suutsin ta silmades peegelduvast hingest välja lugeda, et see on käte puhastamiseks. Siis toodi mulle see kanapoeg ette, päris ilus nägi välja vähemalt. Siis saingi seda süüa paljaste kätega, lihtsalt rebides ja konte välja tirides siis igatpidi neid väntsutades. Mõnus tunne oli niimoodi restoranis süüa. Mulle isegi öeldi, et ma söön nagu barbar. Liha oli räigelt hea, parem kui tavaline, aga see ei olnudki nii suur, nagu kelner hoiatas (vehkis kätega nagu see kanapoeg oleks suure maja suurune) ja ma täitsa suutsin selle üksi ära süüa. Ning kuna meil oli kupongil veel raha järgi, siis kõik teised tellised endale tordi ja mina tellisin endale veel ühe kokteili. Mõnus oli.
Tõusin täna hommikul ARKi teooriaeksamit tegema, kohtasin seal vana tuttavat, vestlesime natukene ja kui eksami aeg tuli, siis proovisin tegi algul proovieksami, et testida, kuidas see töötas. Seal oli ainult 3 küsimust ja ma suutsin juba 1 valesti panna. Hetkeks tuli juba hirm, et oii fakk, ma vist ei mäleta enam neid küsimusi eriti. Aga õige eksami suutsin ikka 0 veaga ära teha ja 18. juuli tuleb juba sõidueksam. Loodan, et läheb ehk hästi.
Siis suundusin ma Tallinna, nahaarsti juurde. Midagi erilist teada ei saanud, aga hunnik igasugu ravimeid sain küll. Igastahes, mul kasvavad naha peal mingid seened, mis ei levi, ehk ma ei saa neid kellegile anda ning ma ei saanud neid kellegilt saada, kuna need on kõigil inimestel olemas. Järelikult nad on meile kasulikud. Aga mul on neid trenni tõttu natukene rohkem kui peaks olema. Ta kirjutas mulle ühe erilise šampooni nime, mida ma šampooni ei peaks kasutama ning ka ühe retsepti. Vaatasin seda retsepti ning selle peal oli 5-6 keemilise aine nimetused koos kogustega. Mul tekkis suht wtf ilme ja ta ütles mulle, et see on segu. Läksin kohalikku Magdaleena apteegi retseptuuri ja andsin neile selle retsepti. Nad ütlesid, et nemad ei valmista segusid ning pean minema Tõnismäele. Läksin sinna, andsin neile retsepti ning nad ütlesid, et sellega läheb natukene aega, nad hakkavad seda nüüd valmistama ja et ma tuleks mingi päev tagasi. Päris äge tegelikult, tekkis sellise vanaaegse alkeemikute poe tunne, kus nad igast värke kokku segasid.
Siis läksin ka panka ja ütlesin, et tahan enda kontot sulgeda. Pangatelleri nägu peegeldas šoki ning küsis mult, kas ma tõesti tahan enda kontot sulgeda. Siis ma ütlesin jah, ta läks eemale, tõi mingid paberid ja küsis üllatunult üle, kas ma olen ikka kindel. Siis kui ma pabereid täitma hakkasin, siis ta päris veel igasugu asju, et miks ma kontot sulgeda tahan jms. Lõpuks kui tehtud sain üritas veel mingid pensiosammast mulle pähe suruda. Äge.
There's no hell more harsh than a memory. There's no home more hell than an empty nest.
Natukene aega tagasi veetsin ühe nädala oma elust ka Norrast. Pikka kokkuvõtet ma sellest kirjutada ei jaksa. Kui siis ainult lühidalt. Vihma sadas pikalt, mingil hetkel olid kõik asjad läbimärjad, külm oli, käed lumivalged ja värisesid. Kindad olid küll käes, aga kätt rusikasse pigistades tuli neist vaid külma vett välja. Moraal täiesti nullis. Käisin pea norgus, vaikselt, ilma sõnagi lausumata. Aga ikkagi käisin edasi. Siis proovisin midagi. Lõin enda ümber kujutletava mulli. Minu mulli sees kasvas muru ja lilled, sellest väljaspool oli ainult kivid ja muld. Minu mulli sees kostus linnulaulu, taevas oli sinine. Mul oli soe. Mõnus oli olla, isegi naeratus tuli suule. Taipasin, et autokooli sõidueksamil mängisin ka psühholoogia peale. Valesti tegin tegelikult, jälgisin mõistuses rohkem eksamineerija mõtteid ja liigutusi kui teed. Tegin küll paar lolli viga ja arvasin, et kukun läbi, aga ennäe, õpetaja lasi mind läbi. Paras leevendus.
Olles mägedes, eemal kõigest sellest on kerge näha enda elu kõrvalt, täpselt nagu seda näeksid teised, kui nad teaksid igat detaili ja igat mõtet sinu elust. Ja sel hetkel ma püstitasin endale suve lõpuks ideaali. Ma otsustan muutuda õnnelikuks inimeseks. Mina olin kunagi see inimene, kellelt alatasa küsiti "Miks sa kogu aeg naeratad? Kuidas sa suudad alati nii õnnelik olla?" Viimase 2 aastage on see kõik ära tuhmunud. Kuigi see aasta on isegi mulle öeldud, et ma olen vist maailma kõige õnnelikum inimene. Aga ma ei kujuta ettegi, mille pärast seda öeldi. See tundus nii väärana.
Aga mille üle mul siis ikka kurta on? Mul on sõbralik ja ühtne perekond; vaesuses ei ela, mul on materiaalsust isegi rohkem kui ma soovin; koolis on kõik nii hästi, et paremini lihtsalt ei ole võimalik minna; lisaks kõigele sellele on mul lõbus tüdruk, kellega on mul tore koos olla. Mis võiks siis veel puudu olla? Ma tunnen, et see ei ole minu elu, mida ma elan. Ma elan kellegi teise teenage dream'i. Ma olen üks neist inimestest, kes ütleb, et enda unistuste elu saavutamine ei ole sugugi raske, kui seda tahta. Kõikjal õpetatakse, kuidas jõuda enda unistusteni. Aga mitte keegi pole mulle selgeks suutnud teha seda, mida ma tahan. Ja ma pole ise ka selleni jõudnud. Ma ei tea, mida elult oodata, mida tahta, mida saavutada. Ma vahetan maski maski vastu, lihtsalt selleks, et kuidagigi elada. Aga ükski neist pole mina, ükski neist maskidest ei kattu minu näoga. Mu süda ütleb, et see kõik on vale, aga samas on ta ka nii kuradi loll, et ta ei oska mulle öelda, milline mask see minule kuulub. Ma pole leidnud midagi, mis sobiks minu näojoontega, mis oleks midagi mis oleks see üks ja see õige ning teeks mind õnnelikuks.
Iga inimene peaks ise enda maski valmis voolima, aga mul puudub ettekujutlus milline see olema peaks. Kuidas ma peaks siis tulemusega rahul olema, kui kokku tuleb vaid mingi plätserdis?
Ma elan enda elu põhimõtte järgi, et silm silma vastu teeb kogu maailma pimedaks. Viha pimestab. Kui keegi võtab sinult sinu silma, siis ära anna talle ka teist. Selle jaoks ongi inimesele 2 silma antud.
Muidugi, see ei tähenda seda, et teise põse peaks pöörama. Lihtsalt tee ta võimetuks, lõika tal käed otsat ja ta ei tülita sind enam eal.
Keegi andis mulle mõtte, et äkki ma olen loomupäralt masohist. Mitte selles mõistes, et ma end lõiguks või veristaks, vaid psühooloogilises mõistes, et mul peab alati olema miski, mille pärast ma muretsen. Alati on midagi, mida ma kardan, mille pärast ma põen, või midagi, mis tekitab minus täieliku segadust. Äkki ma ei oskagi muud moodi elada või hirm ja mure ongi ainuke asi, mis sunnib mind elama. Ainuke asi, mille järgi ma oskan elada. Ilma selleta, ma ehk ei suudakski midagi. Või äkki ma lihtsalt ei oska elada?
Tänasest alates saan ma lõpuks nädal aega puhkust. Kohe varsti lähen rongi peale, sõidan Tallinna, sealt laevaga Rootsi ja edasi Norra. Mägedesse! Nädal aega vabadust, loodust, puhkust ja kõigest eemal olekut. Ma ei viitsi isegi empekat mäkke kaasa võtta. Täitsa saan hakkama enda peas mängiva muusikaga. Võib-olla see ülipikk autosõit natukene väsitab ära, aga see eest mägedes olek on lihtsalt super.
Tsitaadid on selle jaoks, kui keegi teine suudab sinu mõtteid paremini väljendada, kui sina ise.
See kõik on võetud ühe tüdruku blogist:
“I don’t write for the future,
I write about the future, for the present
I write with my past, about the future, for the present.” EYEDEA…
It hurts. I CAN’T even say or being to express the void I feel because you are gone from this world. You made me smile when I had nothing to smile about. You made me feel powerful by just listening to the intensity of your words. You wrote from the heart, your stories became our stories, that translated into a symphony of the flutter of your angel wings. You carried us through, and now after you are gone so many of us that loved you, STILL carry you. I am crying even now, thinking how the brightest stars are snatched from this life without warning. I won’t say that you didn’t reach your full potential. You left behind a legacy. You used your talents to take you places. Your words hit me like cupids arrow, because, I became filled with love for your style and adored the way your voice hit my ears with every changing chorus, with every situtation you took me to. You helped me deal with things that seemed to hard to bear and you gathered so much of wisdom from your experiences and I put them in my pocket. I still keep your lessons close. It hasn’t even been a year yet, but, I still can’t forget you and I never will. You reminded me that this life is short, thats why I have to appreciate beauty everyday. I love you Oliver
Heart.
“On this I stand
Another loved civilization.
On this I stand
The purity of creation.
On this I stand
A paradigm for self.
On this I stand
I thank you for your help.
On this I stand
My first born child.
On this I stand
Something for now.
On this I stand
Life, love, death and hate.
On this I stand
An album, glad you could relate. Peace…”
Sain enda füüsika eksami kohta natukene rohkem teada, mida kapitaalselt ei läinudki tegelikult valesti. Ainuke viga, mis oli, oli see, et ma Newtoni teise seaduse (F=am) asemel panin valemi (F=a/m), mis oli pigem hooletusviga või siis oli tingitud sellest, et see oli hoopis vana seadus ning ei olnud selle aasta materjaliski.
Ja mis kõige parem, on see, et järgmine aasta tuleb meile füüsika õpetajaks Mart Kuurme (http://www.google.ee/search?hl=et&source=hp&q=mart+kuurme&btnG=Google+otsing&lr=&aq=f&oq=), mis minu jaoks on nagu räigelt hea uudis. Kuigi tegelikult ta oleks võinud siia isegi varem tulla, aga parem hilja, kui mitte kunagi. Ma olen nii obsessed juba. Solvak niigi kogu aeg üritas mulle selgeks teha, et ta ei oska mulle midagi õpetada, et mina peaksin teda osades asjades juba õpetama. Ning ma loodan, et uus õpetaja ongi just minu samm edasi.
Täna käisin ka autokooli sõidueksamit tegemas. Ausalt öeldes, suht niru sõidupäev täna. Kuna minu autokooli auto on järgmised 3 nädalat kasutuses, siis pidin eksamit tegema bensumootoriga Opeliga (see peaks ju autokool olema, mitte opeli kool? =D). Ja ausalt öeldes läks mul juba alguses nii halvasti, et teises kurvis tegin ühe väga-väga lolli vea ja kuna ma teadsin, et ma olen niikuinii suht läbi kukkunud, siis kadus motivatsioon ka ära. Muidugi ratturid tiirutasid ka täna igal pool, nagu mingid mesilased nad jälitasid mind enda ufo-ülikondadega. Aga jah, igastahes läks halvasti, mis on väga imelik, sest kuigi mul on suht range õpetaja (eriti võrreldes sellega, kellega ma eksamit teen), siis tal ikkagi ei olnud viimastel sõidutundidel mitte millegi üle viriseda. Aga nüüd kui eksamit läksin tegema, siis tulid lihtsalt vahepeal nii lollid vead sisse, et kiskus isegi naeratuse suule mul vahepeal =D
Aga ju siis oli närv sees või lihtsalt väsimus, järgmine nädal lähen proovin uuesti. Õnneks pole hullu, sest kuulsin, et sel aastal läheb ARK alles augustis puhkusele, mis tähendab, et nüüd saan 100% suvel enda load kätte =)