Chasing tommorow

Täna tuletati mulle meelde, et kui ma tahan minna välismaale ülikooli õppima, siis ma pean selle juba sügiseks ära otsustama. Kohutavalt raske valik, sest see võib muuta tervet mu elu absoluutselt igas valdkonnas ja seda on kohutavalt raske langetada. Sellised otsustused tunduvad alati nii rasked ja riskantsed, aga neid lihtsalt peab tegema. Hetkel on mul 2 valikut: kas minna Tartu Ülikooli või Suurbritannia [Imperial/Lancester/Oxford/Cambridge(Hetkeseisu paremuse järjestuses, aga järjekord muutub väga palju)]. Mujale riiki ma õppima minna ei saa, sest bakalaurust õpetatakse kõikides riikides valdavalt kodukeeles. Kõige parem variant asub Šveitsis, aga keelebarjääri tõttu ma sinna õppima ei lähe, kuna enne kuluks mul vähemalt aasta, et saksa keel vajalikul tasemel selgeks saada. Muidugi UKs on see viga, et neil on seal väga nõrk matemaatika, kuna neil õpetatakse ainsana Euroopas teise süsteemi järgi. Juttude järgi, kui sa teed UKs bakalauruse ja siis tahad tulla mandrile magistrit tegema, siis läheb sul väga raskeks ja sa pead väga palju hakkama ise juurde õppima, sest matemaatiline tase on seal puudulik.
Ehk siis praegu seisuga jään ma veel Tartu Ülikooli juurde ja ehk alles magistri- või doktorikraadiks lähen kuhugile Euroopasse, sest kõrgemaid kraade õpetatakse kõikjal inglise keeles. Võib-olla lähen isegi mingil hetkel vahetusüliõpilaseks. Aga see kõik veel muutub ja ma kavatsen veel uurida kõiki enda võimalusi. Ma ei taha sellist valikut uisapäisa teha.

Täna käisime Tallinnas söömas, internetist olime enne seda veel soodukaga kupongid tellinud. Kupong lubas tellida toitu 15€+ eest, ehk siis päris delikaatse summa eest. Tellisin segumahla, kokteili ja grillitud kanapoja. Ettekandja ütles mulle, et see on hästi suur, vehkis kätega mingi suure kaare ja siis ütles, et see sobiks kahele inimesele. Ma ütlesin, et vahet pole, ma võtan kaasa, siis kui üle jääb. Tõi alguses mingi kandiku, millel oli suur hunnik salvrätte ning keskel kauss veega, milles ulpisid sidrunid. Ma olen restoranis varem igasugu asju kohanud, aga mitte midagi sellist. Küsisin, mis see on ja ta ütles, et "see on kana jaoks, pesemiseks." Ahah, sain aru, ta ei räägi eriti hästi eesti keelt, aga suutsin ta silmades peegelduvast hingest välja lugeda, et see on käte puhastamiseks. Siis toodi mulle see kanapoeg ette, päris ilus nägi välja vähemalt. Siis saingi seda süüa paljaste kätega, lihtsalt rebides ja konte välja tirides siis igatpidi neid väntsutades. Mõnus tunne oli niimoodi restoranis süüa. Mulle isegi öeldi, et ma söön nagu barbar. Liha oli räigelt hea, parem kui tavaline, aga see ei olnudki nii suur, nagu kelner hoiatas (vehkis kätega nagu see kanapoeg oleks suure maja suurune) ja ma täitsa suutsin selle üksi ära süüa. Ning kuna meil oli kupongil veel raha järgi, siis kõik teised tellised endale tordi ja mina tellisin endale veel ühe kokteili. Mõnus oli.

Heledad vihmapiisad langevad,

mitte nii heledadest pilvidest.

Vihm toob värskuse,

värskus toob lunastuse,

lunastus toob puhtuse

ja puhtus on tühi.

Tühjus on igav.

Ning isegi kui minimalistlikuses peitub ilu,

siis ilul on oma hind.

See ilu on valus.

Õndsus tekitab valu.