the chances are I'd fall apart
and suffer seizures of the heartas my chest begins to smart
the very second have to part
I want to go back to the start
but then again maybe I'd just feel new
maybe I'd get my life on track
and start to focus my attack
on all the things my life just lacks
and start to claw my passion back
instead of living like a hack
half committed half relaxed
I'd have nothing to lose
Lõpuks suutis keegi ära seletada ja põhjendada kõik need lahingud, mida ma öösiti unetuna enda voodis iseenda peas pean. Lühidalt jõudes on mul kätte jõudnud lihtsalt üks osa quarter age crisisest, ehk veerandeakriisist, kuid eesti keeles pole veel sellist sõna olemas. Kuigi see peaks alles jõudma ~25 aastaselt, siis mulle väideti, et ma elan mingit osa sellest juba praegu läbi, ehk siis mul tulevikus peaks kergem olema.
Milles siis viga on? Ma olen jõudnud enda elus punkti, kus ma tunnen, et mul peaks olema kõik juba välja mõeldud ja ma peaks kõndima juba õigel rajal ning ma peaksin olema kaugemale jõudnud sellest punktist, kus ma paar aastat tagasi olin.
See on hetk elus, kus sa lõpetad rahvaga kaasas käimise ja taipad, et sinus on palju sellist, mida sa ei teadnud ja need asjad võivad sulle meeldida, või sa võid neid vihata. Sa hakkad tundma end ebakindlalt ja mõtled, et kus sa oled aasta või kahe pärast, aga siis tekib hirm, sest sa ei tea, kus sa praegugi oled.
Sa hakkad taipama, et inimesed on isekad, barbaarsed, lollid ja litsakad. Kõik inimesed, keda sa kunagi teadsid ei tundugi enam nii suurepärased kui kunagi. Aga mida sa ei taipa on see, et nad taipavad kunagi seda sama ja nad ei ole nii kurjad, ebasiirad või külmad, aga nad on sama segaduses kui sinagi.
Sa tahad, et elu annaks sulle sõpru, armastust ja hobisi, mis esitaksid sulle väljakutse füüsiliselt, vaimselt ja intellektuaalselt.
Kõik on nii halb, sest sul on tunne, et sa oled ületanud normi. Aga fakt on see, et sa oled täpselt sama nagu iga teine isik maailmas. Niiet saa lihtsalt sellest üle, lõpeta vingumine, naudi lihtsalt asju ja looda leida see muinasjutu jama, millesse sa oled täiesti veendunud, et seda väärid, sest tegelikult, sa ei vääri seda.
Ja see kõik on sellepärast, et sa oled "kõrgemal" kõigest ja ei "lasku" kellegi tasemele. Sa ei proovi asju, ei riski ja kohe kindlasti ei tee esimese sammu, sest sa arvad, et elu peaks seda tegema.
Sa ei usu et pingutus ja kannatus tasuvad ära, sest sul on see totter nihilism, et "sa sured varsti niikuinii" ja sa ei hinda asju sellena, mida nad esindavad, selles sul on mingi omavoliline uhkus selles, kuidas asjad vanasti olid. Igas generatsioonis ja ajastus on omad teemandid ja täpselt sama palju on neis ka sõnnikut.
Selle jutu lõpetuseks ütlen, et ma jätsin alkoholi tarbimise pärast enda sünnipäeva maha. Ainuke asi oli vahuvein pärast klassi lõpetamist. Ma ei kavatse enam enda raha millegile halvale raisata; ma ei kavatse hakata enam enda pohmakaid ravima; ma ei kavatse enam ajurakke tappa; ma ei kavatse enam idiooti mängida; ma kavatsen olla ilma selleta vaba.
Kui keegi kasvaks üles kuubikus, nagu Plato kord väitis,
nad teaksid ainult kuubikut, aga mitte maailma väljaspool.
Nad ei vaataks kuubikut, kui midagi geomeetrilist,
meie teame ainult, et see on kuubik, kuna näeme seda väljast.
Kuubiku sees olijal ei ole õrna aimugi, kui suur või kui lai ta on,
sest mõõtmed on mudelid tehtud vaatlejate poolt ja vaatlejate jaoks
ning suhtes nende positsioonile väljaspool kuubikut.
Kui ma kasvaks üles kuubikus, selle seinad oleksid minu universum,
mul ei oleks mingit teadmist selle tervikust nagu välisvaatlejatel.
Ja aju on võrdne kuubikuga, me kunagi ei mõtle sellest välja poole.
Taipa, et aju läbib kuus miljardid signaali sekundis,
aga enamus neist on varjatud ning neid ei edastata meeltele.
Aju töö ongi saada kätte signaale
ja hoida varjatud need, mis sisaldavad meie olemust.
Reaalsus on mõeldav ja võrreldav aja ning ruumiga.
See koostab kaardi territooriumist, mis teeb meist meie.
Üks teema Kopenhaageni interpretatsioonist modernsest kvantfüüsikast,
mis väidab, et tegelikult, me ei tea einet,
me teame ainult menüüd, mida meie aju väidab, et on reaalne.
Me ei tea neid reegleid ja seadusi enda peas,
kuubiku seest me ei saagi näha tõde.
Keegi ei tea täpselt, mis juhtub siis, kui mõtleme.
Ja seetõttu ei saa me kunagi midagi kindlalt teada.
Sul on õigus mõelda,
ära mõtle selle üle,
lihtsalt tee seda.
0 kommentaar(i):
Post a Comment