Tõusin täna hommikul ARKi teooriaeksamit tegema, kohtasin seal vana tuttavat, vestlesime natukene ja kui eksami aeg tuli, siis proovisin tegi algul proovieksami, et testida, kuidas see töötas. Seal oli ainult 3 küsimust ja ma suutsin juba 1 valesti panna. Hetkeks tuli juba hirm, et oii fakk, ma vist ei mäleta enam neid küsimusi eriti. Aga õige eksami suutsin ikka 0 veaga ära teha ja 18. juuli tuleb juba sõidueksam. Loodan, et läheb ehk hästi.
Siis suundusin ma Tallinna, nahaarsti juurde. Midagi erilist teada ei saanud, aga hunnik igasugu ravimeid sain küll. Igastahes, mul kasvavad naha peal mingid seened, mis ei levi, ehk ma ei saa neid kellegile anda ning ma ei saanud neid kellegilt saada, kuna need on kõigil inimestel olemas. Järelikult nad on meile kasulikud. Aga mul on neid trenni tõttu natukene rohkem kui peaks olema. Ta kirjutas mulle ühe erilise šampooni nime, mida ma šampooni ei peaks kasutama ning ka ühe retsepti. Vaatasin seda retsepti ning selle peal oli 5-6 keemilise aine nimetused koos kogustega. Mul tekkis suht wtf ilme ja ta ütles mulle, et see on segu. Läksin kohalikku Magdaleena apteegi retseptuuri ja andsin neile selle retsepti. Nad ütlesid, et nemad ei valmista segusid ning pean minema Tõnismäele. Läksin sinna, andsin neile retsepti ning nad ütlesid, et sellega läheb natukene aega, nad hakkavad seda nüüd valmistama ja et ma tuleks mingi päev tagasi. Päris äge tegelikult, tekkis sellise vanaaegse alkeemikute poe tunne, kus nad igast värke kokku segasid.
Siis läksin ka panka ja ütlesin, et tahan enda kontot sulgeda. Pangatelleri nägu peegeldas šoki ning küsis mult, kas ma tõesti tahan enda kontot sulgeda. Siis ma ütlesin jah, ta läks eemale, tõi mingid paberid ja küsis üllatunult üle, kas ma olen ikka kindel. Siis kui ma pabereid täitma hakkasin, siis ta päris veel igasugu asju, et miks ma kontot sulgeda tahan jms. Lõpuks kui tehtud sain üritas veel mingid pensiosammast mulle pähe suruda. Äge.
There's no hell more harsh than a memory.
There's no home more hell than an empty nest.
Natukene aega tagasi veetsin ühe nädala oma elust ka Norrast. Pikka kokkuvõtet ma sellest kirjutada ei jaksa. Kui siis ainult lühidalt. Vihma sadas pikalt, mingil hetkel olid kõik asjad läbimärjad, külm oli, käed lumivalged ja värisesid. Kindad olid küll käes, aga kätt rusikasse pigistades tuli neist vaid külma vett välja. Moraal täiesti nullis. Käisin pea norgus, vaikselt, ilma sõnagi lausumata. Aga ikkagi käisin edasi. Siis proovisin midagi. Lõin enda ümber kujutletava mulli. Minu mulli sees kasvas muru ja lilled, sellest väljaspool oli ainult kivid ja muld. Minu mulli sees kostus linnulaulu, taevas oli sinine. Mul oli soe. Mõnus oli olla, isegi naeratus tuli suule. Taipasin, et autokooli sõidueksamil mängisin ka psühholoogia peale. Valesti tegin tegelikult, jälgisin mõistuses rohkem eksamineerija mõtteid ja liigutusi kui teed. Tegin küll paar lolli viga ja arvasin, et kukun läbi, aga ennäe, õpetaja lasi mind läbi. Paras leevendus.
Olles mägedes, eemal kõigest sellest on kerge näha enda elu kõrvalt, täpselt nagu seda näeksid teised, kui nad teaksid igat detaili ja igat mõtet sinu elust. Ja sel hetkel ma püstitasin endale suve lõpuks ideaali. Ma otsustan muutuda õnnelikuks inimeseks. Mina olin kunagi see inimene, kellelt alatasa küsiti "Miks sa kogu aeg naeratad? Kuidas sa suudad alati nii õnnelik olla?" Viimase 2 aastage on see kõik ära tuhmunud. Kuigi see aasta on isegi mulle öeldud, et ma olen vist maailma kõige õnnelikum inimene. Aga ma ei kujuta ettegi, mille pärast seda öeldi. See tundus nii väärana.
Aga mille üle mul siis ikka kurta on? Mul on sõbralik ja ühtne perekond; vaesuses ei ela, mul on materiaalsust isegi rohkem kui ma soovin; koolis on kõik nii hästi, et paremini lihtsalt ei ole võimalik minna; lisaks kõigele sellele on mul lõbus tüdruk, kellega on mul tore koos olla. Mis võiks siis veel puudu olla? Ma tunnen, et see ei ole minu elu, mida ma elan. Ma elan kellegi teise teenage dream'i. Ma olen üks neist inimestest, kes ütleb, et enda unistuste elu saavutamine ei ole sugugi raske, kui seda tahta. Kõikjal õpetatakse, kuidas jõuda enda unistusteni. Aga mitte keegi pole mulle selgeks suutnud teha seda, mida ma tahan. Ja ma pole ise ka selleni jõudnud. Ma ei tea, mida elult oodata, mida tahta, mida saavutada. Ma vahetan maski maski vastu, lihtsalt selleks, et kuidagigi elada. Aga ükski neist pole mina, ükski neist maskidest ei kattu minu näoga. Mu süda ütleb, et see kõik on vale, aga samas on ta ka nii kuradi loll, et ta ei oska mulle öelda, milline mask see minule kuulub. Ma pole leidnud midagi, mis sobiks minu näojoontega, mis oleks midagi mis oleks see üks ja see õige ning teeks mind õnnelikuks.
Iga inimene peaks ise enda maski valmis voolima, aga mul puudub ettekujutlus milline see olema peaks. Kuidas ma peaks siis tulemusega rahul olema, kui kokku tuleb vaid mingi plätserdis?
 |
Some people aren't books, they are poems. |
0 kommentaar(i):
Post a Comment