Teiseks, kuna see on muutunud liigjoomispühaks. Kui kõik teised on lihtsalt joomispäevad, siis sellel päeval nagu suruks see liigjoomine peale. Päev, mis oli mõeldud kultuuri säilitamiseks ja elushoidmiseks muutub hoopis rahva ning kultuuri hävitamise päevaks. Üks asi on joomine ning teine asi on ka see, et mitu inimest jaanipäeval haiglasse või surnukuuri meil satub.
Kunstik maalib enda teose lõuendile.
Muusik maalib enda teose vaikusele.
Mina maalin enda meistriteose elule.
Täna käisin Sparta jõusaalis ja sain kokku Kulturismi Marekuga, keda ma edasipidi võin nimetada ka Treener Marekuks. Huvitav on see, et kõrgemale jõudnud inimesed (Marek on näiteks 6. kordne Eesti meister kulturismis) ei vaata amatööridele sugugi ülevalt alla, ega pea neid halvemaks, vaid üritavad aidata, samal ajal kui (olgem ausad), kuskil keskel asuvad inimesed on just sellised. Muidugi sõltub ka inimesest, aga valdavalt on siiski selline mulje jäänud.
Igastahes, rääkisime seal juttu, küsis mu senisest elus ja panime treening- ja toitumiskavad paika ning ka tulevikuplaanid. Sain teada, et midagi väga valesti polegi seni olnud, aga tehnikat õppisin juurde. Sain teada, et hommikul peaksin rohkem valku sööma ning menüüst on mul vadakuvalk puudu (aga seda saab ainult pulbrikujul). Aga kõige tähtsam asi, mida ma teada sain, oligi see, et ma ei saa mida tahan. Tavaliselt ma ei taha mitte midagi, aga kui ma midagi tahan, siis ma tahan juba kõike. Lihast, jõudu, madalat rasvaprotsenti ja vastupidavust. Okei, igastahes pärast selgus, et rasvaprotsent võib jääda sinna, elan üle, või natukene isegi tõusta, kuna mul on see praegu 11,1%, mis on suht madala piiri poole. Aga vastupidavuse poole pealt sain teada, et mul pole mõtet jooksmas käia, see võib pigem negatiivselt mõjuda. Ehk siis nagu ikka, alati ei saa kõike, saab ainult ühe valida =/
 |
| Help me take my shirt off for science |
0 kommentaar(i):
Post a Comment