Maskuliinsuse vale

Pisarad voolasid nägu mööda alla. Ma olin 10 aastane, istusin vanas Oldmobile's, jäätiseputka taga olevas parklas. Meil oli isaga palju "isa ja poja õhtuid", ja sellel kindlal õhtul, otsustasin ma teha pihtimuse:
"Ma ei tea, kuidas mitte nutta. Mõnikord ma soovin lõpetada, aga mul on lihtsalt tunne, et ma tahan nutta, kuigi ma tean, et poisid ei tohiks seda teha."

Mu isa nustas mind ja ütles, et kõik on hästi. See on täiesti normaalne, kui poisid nutavad. "Kui sa tahad nutta, siis lase see endast välja, poeg. Sa ei pea millegi üle häbenema," ta kinnitas mulle.

Ma tundsin end peale seda natukene paremat, aga see siiski ei parandanud minu ebamugavat tunnet. Ma ei taibanud seda siis, aga kuskil sügaval minu sees ma teadsin, milline üks mees olema peab, ja ma tundsin, et mina ei ole selline.

See oligi umbes see aeg, mil ma kohtasin enda esimest valet maskuliinsuse kohta.

Järgnevate aastate jooksul, ma kohtasin palju teisi valesid, mis hakkasid ehitama üht suurt valet, mis elas minu alateadvuses.

Ja süütu lapsena, ma võtsin need valed omaks. Ma vaistlikult teadsid, et need on valed, aga ma tundsin nagu mind oleks üles keritud, nagu ma peaksin järgima seda rada, mis on minu jaoks ette juba käidud.

Mu mehe identiteet oli loomises, ja ma vaikselt õppisin, et mehed peavad olema tugevad, mitte haavatavad ja neilt ei oodata enda emotsioonide väljendamist.


Ma õppisin, et mehi peetakse pededeks, kui nad ei käitu hulljulgelt ja üleolevalt; mehed peavad olema dominantsed, mitte alistuvad.


Ma õppisin, et mehed on kiimased, mitte tundelised.

Kõige tugev jälg minu mõistuses oli see, et pole normaalne olla see, kes ma sel hetkel olin. Kasvades üles majas, mis oli täis tüdrukuid tegi asja veel raskemaks (Mul on neli õde). Ma tundsid veider ja "ebamehine" kui ma käitusin väljendusrikkamalt. Ma kähku õppisin, et "ilmekust" peetakse naiste omaduseks.

Aga sain selgeks, kuidas kanda maski ja ma kandsin seda edukalt. Ma mängisin jalgpalli, käisin sprintimas ning maadlesin koolis. Ma nautisin neid asju palju, aga ma tegin neid ka selle pärast, et minult, kui mehelt, olid sellised alad oodatud. Mulle ei meeldinud mängida nukkude või mängumajadega koos minu õdedega, mitte seetõttu, et see oli minu jaoks igav, vaid sellepärast, et ma teadsin, et see on midagi, mida poisid ei tohiks teha.

Tagasi vaadates on kerge näha, et mu vanemad ja kõik minu ümber üritasid meeleheitlikult minusse sisendada tugevat sugulist identiteeti. Ja mina, muidugi, arvasin, et see on normaalne. Aga paljugi sellest tundus lihtsalt võlts.

Näiteks, kui ma olin koos sõpradega, miks me kunagi tegelikult ei rääkinud? Ma ei mõtle, et rääkinud spordist, muusikast või autodest. Aga ka tegelikult teineteisele öelnud, mida me tunneme, mida me läbi elanud ja ei andnud teineteisele toetust (ja ma ei pea silmas teineteisele märja käterätikuga laksuandmist). Mul oli nii palju kordi, mil ma oleks tahtnud enda sõpradele öelda, et ma ei tunne end hästi või et ma vajan abi. Aga see pole see, mida poisid teevad. Võib-olla, kui see muutuks, siis ei oleks ehk meeste seas vähem enesetappe.

Naised on üheteised toetamises osavad ja nad teevad avatult üksteisele komplimente. Miks mehed ei võiks sellised olla? Kas see tõesti ohustaks meie maskuliinsust niivõrd? Kui midagigi, siis see muudaks meid tugevamaks.

Maskuliinsuse vale tuli välja ka siis, kui ma veetsin aega enda perega, käitudes nii nagu ma ei valinud, vaid nagu minult oodati. See avaldus ka abielus. Mul oli "roll" abikaasana, mida mult oodeti, et ma täidaks. Olla haavatav või enda nõrkust tunnistamine enda naisele ei olnud oodatud või teretulnud. Seda peeti ebamehiseks. Niiet ma matsin selle sügavale enda sisse.

Mitmel viisil maskuliinsus polnud midagi, mida ma tunnetasin või millega ma enda identifitseerisin. See oli pigem nagu etteaste, mida ma pidin etendama hirmust, et ma võõrastun teistest meestest (ja naistest)

Enamiku minu elust tunduski see vale normaalne. Aga ma vaikselt hakkasin nägema selle koledust. Ma vandusin, et ma muudan seda.

Teraapia aitas mul näha, kui sügavale olid need rollid minusse sisse surutud. Ma taipasin, et ma võiksin luua midagi sootuks teistsuguks kui ma tahaks. Ma võiks ka tegelikult iseenda jaoks defineerida, mida tähendab olla mees. Ma polnud kunagi seda valikut märganud.

Kaevata läbi iga muda kihi, et avastada, kes ma tõeliselt olen muutus minu missiooniks. Ma panin tähele, et ma ei hakkasin muutuma erinevalt, sõltuvalt sellele, kes minu ümber oli. Mitte ainult seetõttu, et väljendasin erinevaid osasid minust nii nagu ma tahtsin. Aga sellepärast, et ma arvasin, et ma peaksin olema mehelik ja alatu teiste meestega koos olles, tsenseeritud ja konservatiivne vanematega olles ning tundlik ja mänguhimuline koos enda armuga.

Päris mina tuli välja igas tegevuspaigas, kus ma end leidsin, aga ma ikka tundsin nagu ma hoiaks midagi vaos. Ma tahtsin olla sama inimene kõikjal, ükskõik, mis situatsioonis ma ka ei oleks. Ma tahtsin olla avatud ja väljendusrikas - maskuliine, feminiinne, hetero, gei, bi või midagi muud - mitte nii nagu teised tahtsid lahterdada või nägid sobivaks ja mitte ka nii nagu minult oodati valgenahalise, meessoost, keskklassi töölisena. Ma tahtsin olla üleni ja täielikult mina.

Meheks olemine ei tähenda elada rangelt seatud omadussõnade järgi. See tähendab olla üleni see, kes ma olen - väljendada enda isiklikku puutumatust, elada enda tõde. Ma ainult rabelesin, et olla mees, sest ma otsisin enda "mehisuse tunnistuse silti" väljaspool iseend.

Ma taipasin, et kiireim viis olla maskuliine või feminiinne on lihtsalt lõpetada sellest hoolimine. Olla see, kes sa oled, hoolimata sellest, kellega sa oled või mida sinult oodatakse. Kehasta neid omadusi, mida sa tahad, mitte seetõttu, et nad on maskuliinsed või feminiinsed, vaid sest nad tõesti väljendavad sinu olemust.

Ma olen midagi suuremat, kui enda sugu. Sina samuti.

Ma tean, et on teisigi, kes vaikselt soovivad väljendada ennast täielikult ja astuda kastist välja. Ma soovitan teil seda teha. Kui sa tahad midagi teha, aga kardad, et see võib kahtluse alla tuua sinu mehelikkuse, siis käitu pigem tõe, mitte hirmu järgi.





See lugu pole küll minu jutustada, aga ma võtsin endale vabaduse seda edasi rääkida. Samas see on midagi, millega me kõik võime samastuda. Poiste lemmikvärv on sinine ja tüdrukute lemmikvärv on roosa. Aga mis siis, kui minule meeldib hoopis valge?