Counting the hours

Ma elan enda elu põhimõtte järgi, et silm silma vastu teeb kogu maailma pimedaks. Viha pimestab. Kui keegi võtab sinult sinu silma, siis ära anna talle ka teist. Selle jaoks ongi inimesele 2 silma antud.
Muidugi, see ei tähenda seda, et teise põse peaks pöörama. Lihtsalt tee ta võimetuks, lõika tal käed otsat ja ta ei tülita sind enam eal.


Keegi andis mulle mõtte, et äkki ma olen loomupäralt masohist. Mitte selles mõistes, et ma end lõiguks või veristaks, vaid psühooloogilises mõistes, et mul peab alati olema miski, mille pärast ma muretsen. Alati on midagi, mida ma kardan, mille pärast ma põen, või midagi, mis tekitab minus täieliku segadust. Äkki ma ei oskagi muud moodi elada või hirm ja mure ongi ainuke asi, mis sunnib mind elama. Ainuke asi, mille järgi ma oskan elada. Ilma selleta, ma ehk ei suudakski midagi. Või äkki ma lihtsalt ei oska elada?


Tänasest alates saan ma lõpuks nädal aega puhkust. Kohe varsti lähen rongi peale, sõidan Tallinna, sealt laevaga Rootsi ja edasi Norra. Mägedesse! Nädal aega vabadust, loodust, puhkust ja kõigest eemal olekut. Ma ei viitsi isegi empekat mäkke kaasa võtta. Täitsa saan hakkama enda peas mängiva muusikaga. Võib-olla see ülipikk autosõit natukene väsitab ära, aga see eest mägedes olek on lihtsalt super.

It's mathematics