Who's to blame that I've gone insane?
Paar päeva tagasi ütles mulle mu vend, et ta tahaks ja ilmselt lähekski sõjaväkke, kui ta poleks nii tark ning tal poleks teisi asju, mille poole püüdelda. Korraks käis mu peast juba läbi tunne, et äkki ta mõtleb samamoodi nagu mina. Kuid siis ta lisas, et kui ta surma saab, siis on kõik pukkis. Ma lootsin, et ta täpsustab või lisab midagi - mis siis pukkis on? Kuid ei. Miski minu sees ütleb, et ma ei peaks rohkem sellest teemast rohkem rääkima ka praegu.
Elu on ikka imestavapanev asi küll. Hetkedel, kui sa tunned on kõik on muutunud, kõik on erinev ja sa suudad juba arvestada sellega, et pead ülejäänud elu niimoodi elama ja niimoodi mõtlema. Isegi kui sa hakkad juba kõige sellega ära harjuma - ära harjuma nende uue tunnetega. Isegi sellistel hetkedel suudab ta loksuda tagasi paika ning muutuda täpselt sama suguseks nagu ta ennem oli, nagu ta koguaeg on olnud. Ning kui ta on juba tagasi paika loksunud, siis sa enam ei mõtle sellele, mida sa paar päeva või paar nädalat tagasi mõtlesid või tundsid, vaid sa harjud ära sellega, et su elu on selline nagu ta on koguaeg olnud ning sind ei huvita, mis vahepeal oli. Kõige hämmastavam asi selle protsessi juures on see, et sa ei pea selle käigus mitte midagi tegema. Sa lihtsalt pead olema sina ise ja nautima neid hetki ja ennem kui sa arugi saad on kõik juba endine.
Ma lahkun nüüd siit blogist pikemaks ajaks ja ilmselt ei kirjuta siia midagi enne kooli. Ma lihtsalt tunnen, et mul ei ole midagi rohkem anda. Kõik need erilisid mõtted, kõik need tunnede ekslemised ja segadus on kadunud, kuid ma tean, et nad tulevad mingi aeg tagasi, kuid mitte see kuu. Võib-olla isegi mitte see aasta. Kuid nad kunagi tulevad kindlasti, elu ei ole nii lilleline. Hüvasti!
Friday, July 31, 2009
Sunday, July 19, 2009
Tänane hommik oli eriti emo ja kummaline mul. Kell oli kuskil 1 paiku, lamasin voodis ja mõtlesin, et ma ei viitsi üles tõusta, niikuinii pole midagi teha. Siis tuli meelde, et runescapes on vähe rahvast hommikuti! Siis ma tõusin üles ja läksin arvuti taha. Tegelikult ma ei mängi eriti ruuni, eile oli üle pika aja esimene login. Samuti avastasin eile ka, et 206 päeva tagasi oli keegi mind ära scamminud. Värdjas tegi panga tühjaks ja tema pärast ma ei näinudki, millal mu viimane login oli. "Hommik on õhtust targem." - see lause on ka tegelikult paras idiootsus. Pigem on asi selles, et hommikul oled sa uimane ja ei viitsi mõelda, õhtul jõuavad alles mõtted kohale. Hea meelega tegelt magaks päeva maha ja tõuseks alles 9 paiku õhtul üles, kui vaid mu elu seda võimaldaks.
/// --- ///
Sai siis Pärnus käidud. Tegelikult oli päris tore. Räägiks isegi pikemalt, aga ma ei viitsi... mul on pohhui.
/// --- ///
Sai siis Pärnus käidud. Tegelikult oli päris tore. Räägiks isegi pikemalt, aga ma ei viitsi... mul on pohhui.
Friday, July 17, 2009
Huvitav, miks paljud inimesed üllatuvad, kui ma vastan neile, et ma tahan surra kuskil 45 aastaselt? Kas nad kardavad surma või on neil tõesti nii hea elu, et nad tahaksid elada igavesti? Ma kujutan ette, et juba 45 aastaselt on mul kõik saavutatud, mida ma elus saavutada tahan või on see siis juba käeulatusest väljas. Mida ma siis peale hakkan, kui unistused on kadunud? Siis lähen ilmselt ESTSOF-i. Kui kõik muud unistused on juba kadunud, siis see unistus jääb vast ikka alles ning ilmselt see jääb ka siis minu viimaseks unistuseks. Ma ei tea, ma lihtsalt ei kujuta enda surma muud moodi ette, kui lahingu väljal pikali maas. Paljud mu tuttavad ilmselt ei usu mind, aga tegelikult ma olen palju sellele sarnaseid asju neile öelnud. Tavaliselt vastatakse "ja-jah"(huumoriga) või siis küsitakse, et kas ma kunagi tõsine ka olen. Äkki see ongi hea asi, et keegi ei usu mind?
/// Kustutasin osa tekstist ära, kuna tundus mulle liiga veider. ///
Hakkan vist vaikselt mini-weabooks ka muutuma. Ei, ma ei vaata animed ja ei riietu end nende tegelastesse. Lihtsalt muusika läheb peale, eriti Miku Hatsune. Tegelt ma ei tea, kas Miku Hatsune kuulamine muudab weabooks, sest youtubes paistab ta päris populaarne olevat, ei usu, et kõik, kes teda kuulavad weabood on.
Igastahes.. tegin täna midagi uskumatut. Kirjutasin midagi valmis! Nimelt kirjutasin miniatuuri (Loodan, et see on piisavalt väike, et miniatuuri alla mahtuda.), ma ei ole varem lihtsalt heast peast midagi kirjutanud, aga tööl olles tuli lihtsalt mingi jutt pähe ja otsustasin kirja panna. See ei ole ilmselt väga sujuv ja kirjavigu võib ka olla, sest ma kirjutasin selle lambist viie minutiga valmis ja mõtlesin, et las jääb nii, mis ma tast ikka lihvin, kuna loeb juttu sõnum, mitte see, et ma ei oska kirjutada. (Ma tean, et lõpp tundub eriti imelik). Miniatuuri lõppu topin paar bawwi pilti ka jälle nagu mul tavaliselt kombeks on.
Minuga oli juhtunud tõsine autoõnnetus, ma olin koomas, ma nägin und. Ma istusin pargis pingi peal. Oli talv, sadas palju lund. Mul oli seljas ainult mu pusa, kuid üllataval kombel ei olnud mul külm. Seal ma siis istusin, vahtides maha, vaadates langevaid lumehelbeid olin mõttesse vajanud. Kui järsku kõndis minu juurde kaunis, suurte tiibadega ingel. Ta tuli minu juurde, ma tõstsin enda pea ja vaatasin talle silma. Ta küsis, kas ta võib minu kõrvale istuda. "Muidugi," vastasin ma veidi kohkudes. Ta istus minu kõrvale, ma pidin natukene koomamale tõmbama, sest ta tiivad olid tõesti suured. Ta küsis mult vaikselt: "Kas sa tahad veel elada?". See tuli mulle ootamatult, ma ei teadnud, mida vastata. Ma polnud varem mõelnud, kuidas küll sellisele küsimusele vastata. Kui aus olla, siis mulle ei meeldinud vastata jaatavalt ega eitavalt, kumbi vastusevariant ei sobinud, ma ei teadnud, mida ma tahan. Nii ma vastasingi talle: "Ma ei tea..", ja vaikselt ohkasin vastates, sest see tõesti ei olnud kerge küsimus. Ma hakkasin jälle lumehelbeid jälgima, mulle tundus see nii kaunis, et nad niimoodi langesid, tasa ja targu. Tundus, et talle meeldis ka neid jälgida, sest ta istus samamoodi nagu minagi - Vaikselt, jälgides ühte kohta. Nii me siis istusime vähemalt mitukümmend minutit. "Kas sa oled otsusele jõudnud?" küsis ta äkitselt, ise veel lumehelbeid jälgides. "Ei," vastasin ma. Ma vaatasin talle otsa, tal oli tõesti kaunis nägu. Ta vaatas mulle ka otsa ja siis naeratas õrnalt. Ma naeratasin vastu. "Ma otsustan, siis sinu eest," vastas ta. Ta tõusis püsti, ajas tiivad sirevile ja lendas kõrgele taevasse kuni teda enam näha ei olnud. Ma üritasin talle järgi vaadata, kuid järsku käis taevas hele sähvatus, mis pimestas mind hetkeks. Kui ma silmad lahti tegin oli park kadunud. Ma lamasin haiglapalatis, tilgutite all. "Ma loodan, et ta tegi õige otsuse," mõtlesin endamisi. Kui järsku avanes uks, sisse tuli haiglaõde, kes küsis, et kas ma tunnen end nüüd paremini. Ma ei teadnud, mida vastata, ma olin jahmunud. Ta nägi välja samasugune nagu ingel minu unenäost! "Jah," vastasin ma kokutades. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas meeldivalt, ma naeratasin vastu. Ta hakkas aeglasel sammul palatist välja kõndima, hetkel, mil ta oli juba uksest välja läinud, sosistasin talle vaikselt järgi: "Aitäh."
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1226593530153.jpg
/// Kustutasin osa tekstist ära, kuna tundus mulle liiga veider. ///
Hakkan vist vaikselt mini-weabooks ka muutuma. Ei, ma ei vaata animed ja ei riietu end nende tegelastesse. Lihtsalt muusika läheb peale, eriti Miku Hatsune. Tegelt ma ei tea, kas Miku Hatsune kuulamine muudab weabooks, sest youtubes paistab ta päris populaarne olevat, ei usu, et kõik, kes teda kuulavad weabood on.
Igastahes.. tegin täna midagi uskumatut. Kirjutasin midagi valmis! Nimelt kirjutasin miniatuuri (Loodan, et see on piisavalt väike, et miniatuuri alla mahtuda.), ma ei ole varem lihtsalt heast peast midagi kirjutanud, aga tööl olles tuli lihtsalt mingi jutt pähe ja otsustasin kirja panna. See ei ole ilmselt väga sujuv ja kirjavigu võib ka olla, sest ma kirjutasin selle lambist viie minutiga valmis ja mõtlesin, et las jääb nii, mis ma tast ikka lihvin, kuna loeb juttu sõnum, mitte see, et ma ei oska kirjutada. (Ma tean, et lõpp tundub eriti imelik). Miniatuuri lõppu topin paar bawwi pilti ka jälle nagu mul tavaliselt kombeks on.
Minuga oli juhtunud tõsine autoõnnetus, ma olin koomas, ma nägin und. Ma istusin pargis pingi peal. Oli talv, sadas palju lund. Mul oli seljas ainult mu pusa, kuid üllataval kombel ei olnud mul külm. Seal ma siis istusin, vahtides maha, vaadates langevaid lumehelbeid olin mõttesse vajanud. Kui järsku kõndis minu juurde kaunis, suurte tiibadega ingel. Ta tuli minu juurde, ma tõstsin enda pea ja vaatasin talle silma. Ta küsis, kas ta võib minu kõrvale istuda. "Muidugi," vastasin ma veidi kohkudes. Ta istus minu kõrvale, ma pidin natukene koomamale tõmbama, sest ta tiivad olid tõesti suured. Ta küsis mult vaikselt: "Kas sa tahad veel elada?". See tuli mulle ootamatult, ma ei teadnud, mida vastata. Ma polnud varem mõelnud, kuidas küll sellisele küsimusele vastata. Kui aus olla, siis mulle ei meeldinud vastata jaatavalt ega eitavalt, kumbi vastusevariant ei sobinud, ma ei teadnud, mida ma tahan. Nii ma vastasingi talle: "Ma ei tea..", ja vaikselt ohkasin vastates, sest see tõesti ei olnud kerge küsimus. Ma hakkasin jälle lumehelbeid jälgima, mulle tundus see nii kaunis, et nad niimoodi langesid, tasa ja targu. Tundus, et talle meeldis ka neid jälgida, sest ta istus samamoodi nagu minagi - Vaikselt, jälgides ühte kohta. Nii me siis istusime vähemalt mitukümmend minutit. "Kas sa oled otsusele jõudnud?" küsis ta äkitselt, ise veel lumehelbeid jälgides. "Ei," vastasin ma. Ma vaatasin talle otsa, tal oli tõesti kaunis nägu. Ta vaatas mulle ka otsa ja siis naeratas õrnalt. Ma naeratasin vastu. "Ma otsustan, siis sinu eest," vastas ta. Ta tõusis püsti, ajas tiivad sirevile ja lendas kõrgele taevasse kuni teda enam näha ei olnud. Ma üritasin talle järgi vaadata, kuid järsku käis taevas hele sähvatus, mis pimestas mind hetkeks. Kui ma silmad lahti tegin oli park kadunud. Ma lamasin haiglapalatis, tilgutite all. "Ma loodan, et ta tegi õige otsuse," mõtlesin endamisi. Kui järsku avanes uks, sisse tuli haiglaõde, kes küsis, et kas ma tunnen end nüüd paremini. Ma ei teadnud, mida vastata, ma olin jahmunud. Ta nägi välja samasugune nagu ingel minu unenäost! "Jah," vastasin ma kokutades. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas meeldivalt, ma naeratasin vastu. Ta hakkas aeglasel sammul palatist välja kõndima, hetkel, mil ta oli juba uksest välja läinud, sosistasin talle vaikselt järgi: "Aitäh."
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1226593530153.jpg
Thursday, July 16, 2009
Tere hommikust! Kell on praegu 17:11 ja ma kirjutan siia eilsest päevast. Kuna mul väljas ei ole tavaliselt läpakat või midagi sarnast kaasas, siis tegin märkmeid moblasse, sest tavaliselt selleks ajaks, kui ma midagi tahan siia kirjutada ununevad asjad ära.
Kell on 0:50, ma olen statoili ees parklas. Tulin siia bensu võtma, sooja saama ja ka aega surnuks lööma. Ostsin ka bensuga koos ühe starteri. Statoili müüjal oli vist tõsine uni peal, kui juba sinna ette sõitsin rolleriga, vahtis ta mind nii uniselt aknast. Igastahes õue tulin kuskil kell 0:00, tegelikult oleks tahtnud hiljem tulla, aga siis oleks vanemad vingunud, et miks ma nii hilja õue lähen. Ma teadsin, et mul on siis vähemalt poolteist tundi aega enne, kui skeiti saan minna. Et aega surnuks lüüa sõitsin lihtsalt korraks Adila, kuid tulin kohe tagasi. Aga kuna sinna oli nii kaunis sõita, siis tagasi tulles, panin endale fotoka kaela ja filmisin tervet tagasisõidu teed ning viskan sellele peale kirjutamist ka korra pilgu peale, tundus, et väga ilus klipp tuli. Siis kui Adilast tagasi Kohila jõudsin, märkasin, et mul on ikka nii palju aega üle. Otsustasin, et võiks kähku Raplast läbi käia kuna mul nii palju aega on. Jõudsin vist poole peale ja siis avastasin, et seal on teedeparandus ja rolleriga oli seal väga rõve sõita ning pöörasin otsa ümber ja siis tulingi siia Statoili. Muide, iga kord, kui mingit autot nägin, aeglustasin kohe 45'ni, lihtsalt igaks juhuks. Sest umbes nädal aega tagasi alles pidas erament kinni, ning ta oleks võinud päris korraliku trahvi ära väänata, kui ta oleks tahtnud, kuid õnneks ta seda ei teinud. Nii et mõtlesin, et mul on palju aega ning pole mõtet riskida sellise trahviga. Praegu mõtlen, et oleks võinud ikkagi paberi ja pliiatsi kaasa võtta, kuid kui kodus sellele mõtlesin, siis arvasin, et pole mõtet. Öösel on miski pärast palju toredam ringi uurida. Ma ei tea, miks. Äkki kuna ma olen öö inimene või kuna öösel on palju kaunim või siis kuna inimesi on palju vähem? (Sest nad on tavaliselt nii tülikad.) Praegusel kellaajal jalutavad ainult armunud ringi. Tahaks edasi rääkida, aga mingid ossid parkisid end minu kõrvale. Võib-olla olid laagri omad, sest ma nägusid ei näinud, nad läksid pärast tohka poole ning ma kuulsin eile ka (Või oli see üleeile?), kuidas laagri omad driftisid ja siis järsku käis räme pauk, kuskil aljoša kuju juures, ainult ma ei tea veel, millele sisse sõideti ning venna blogi lugedes saan aru, et sellest ei räägita ka. Kell on nüüd juba 1:29 ja suundun skeiti, kuigi osa minust ütleb, et peaksin koju minema ja et mul on niigi tore olnud. Sellest hoolimata lähen skeiti ja sõidan kasvõi paar minutit, kuid kahjuks jääb täna ilmselt front proovimata. Oeh, paberiga oleks palju lihtsam olnud seda kõike kirjutada.
Kell on nüüd 1:43, istun skeidis, kuid veel sõita ei saa. Enamus rahvast, kes mööda kõnnivad on kas armunud (aww..) või siis ossid enda bemmidega, kellel träna üle taob.
Kell on 2:30 ja nüüd kirjutan enda toas paberi ja pliiatsiga. Arvutit sisse lülitada ei saa, kuna see lärmab liiga palju. Tegelikult tahaks läpakaga sauna minna, aga ma ei tea, miks see mu vanematele nii vastukarva on. Skeidi kohapealt veel nii palju, et uiske ma jalga ei saanudki, ainult parkoui trikke ja flippe proovisin, aga need feilisid ka päris kõvasti. Palju rahvast kõndis ka mööda, sellel ajal ma trikke ei teinud vaid istusin ja jõin starterit, kuna ma kartsin veel rohkem hullu või idioodi moodi välja näha, kui ma seda praegu olin. Eriti jäi meelde üks vanamees, kuskil 50-60 aastane, kes oli üleni mustas ja kandis ka musta portfelli. Ta kõndis skeidist hästi aeglaselt mööda ja ei pööranud kordagi minult pilku ära. Siis ta läks parklasse, rambi taha peitu, nii et ainult ta pea paistis välja, ta arvas vist, et ma ei näe teda, kui ta seal taga on. Siis ta seisis seal umbes 5 minutit, silmad punnis vahtis mind. Ma ei tea, mida ta mõelda võis, ma aeg-ajalt vaatasin tema poole, et näha, kas ta on juba ära läinud. Ma üritasin naeru tagasi hoida, et mitte talle veel rohkem hulluna paista. Ta vahtis mind sellise pilguga, nagu see starter, mida ma lürpisin oleks viin olnud või et ma oleks kohe ennast või kedagi teist ära tapnud, kuid õnneks ta varsti väsis ära ja lahkus.
Igatahes skeidist sõitsin koju ringiga ehk siis Mälivere kaudu, kuna kell oli alles nii vähe. Nii tore oli tegelikult sõita. Näiteks teadsid, et paremal peaks mets olema, kuid sa ei näinud seda, kuna udu oli kõikjal nii palju, et sa ei näinud kaugemale kui üks meeter. Mööda maanteed tagasi sõites oli ühes kohas väga ilus vaade (See isegi mahuks minu vaadete top 20'sse.), kuid kui tahtsin pilti teha sai fotokal aku tühjaks.... kurb.... Kell on nüüd saanud 2:46, ma lõpetan kirjutamise, loen natukene "Pokkeriteeoriat", vaatan TV3'e ning üritan siis magama jääda.
Vot, kui toreda jutu saab märgetest kokku teha, ma laen nüüd jälle lõpetuseks paar baww'i pilti üles.
Kell on 0:50, ma olen statoili ees parklas. Tulin siia bensu võtma, sooja saama ja ka aega surnuks lööma. Ostsin ka bensuga koos ühe starteri. Statoili müüjal oli vist tõsine uni peal, kui juba sinna ette sõitsin rolleriga, vahtis ta mind nii uniselt aknast. Igastahes õue tulin kuskil kell 0:00, tegelikult oleks tahtnud hiljem tulla, aga siis oleks vanemad vingunud, et miks ma nii hilja õue lähen. Ma teadsin, et mul on siis vähemalt poolteist tundi aega enne, kui skeiti saan minna. Et aega surnuks lüüa sõitsin lihtsalt korraks Adila, kuid tulin kohe tagasi. Aga kuna sinna oli nii kaunis sõita, siis tagasi tulles, panin endale fotoka kaela ja filmisin tervet tagasisõidu teed ning viskan sellele peale kirjutamist ka korra pilgu peale, tundus, et väga ilus klipp tuli. Siis kui Adilast tagasi Kohila jõudsin, märkasin, et mul on ikka nii palju aega üle. Otsustasin, et võiks kähku Raplast läbi käia kuna mul nii palju aega on. Jõudsin vist poole peale ja siis avastasin, et seal on teedeparandus ja rolleriga oli seal väga rõve sõita ning pöörasin otsa ümber ja siis tulingi siia Statoili. Muide, iga kord, kui mingit autot nägin, aeglustasin kohe 45'ni, lihtsalt igaks juhuks. Sest umbes nädal aega tagasi alles pidas erament kinni, ning ta oleks võinud päris korraliku trahvi ära väänata, kui ta oleks tahtnud, kuid õnneks ta seda ei teinud. Nii et mõtlesin, et mul on palju aega ning pole mõtet riskida sellise trahviga. Praegu mõtlen, et oleks võinud ikkagi paberi ja pliiatsi kaasa võtta, kuid kui kodus sellele mõtlesin, siis arvasin, et pole mõtet. Öösel on miski pärast palju toredam ringi uurida. Ma ei tea, miks. Äkki kuna ma olen öö inimene või kuna öösel on palju kaunim või siis kuna inimesi on palju vähem? (Sest nad on tavaliselt nii tülikad.) Praegusel kellaajal jalutavad ainult armunud ringi. Tahaks edasi rääkida, aga mingid ossid parkisid end minu kõrvale. Võib-olla olid laagri omad, sest ma nägusid ei näinud, nad läksid pärast tohka poole ning ma kuulsin eile ka (Või oli see üleeile?), kuidas laagri omad driftisid ja siis järsku käis räme pauk, kuskil aljoša kuju juures, ainult ma ei tea veel, millele sisse sõideti ning venna blogi lugedes saan aru, et sellest ei räägita ka. Kell on nüüd juba 1:29 ja suundun skeiti, kuigi osa minust ütleb, et peaksin koju minema ja et mul on niigi tore olnud. Sellest hoolimata lähen skeiti ja sõidan kasvõi paar minutit, kuid kahjuks jääb täna ilmselt front proovimata. Oeh, paberiga oleks palju lihtsam olnud seda kõike kirjutada.
Kell on nüüd 1:43, istun skeidis, kuid veel sõita ei saa. Enamus rahvast, kes mööda kõnnivad on kas armunud (aww..) või siis ossid enda bemmidega, kellel träna üle taob.
Kell on 2:30 ja nüüd kirjutan enda toas paberi ja pliiatsiga. Arvutit sisse lülitada ei saa, kuna see lärmab liiga palju. Tegelikult tahaks läpakaga sauna minna, aga ma ei tea, miks see mu vanematele nii vastukarva on. Skeidi kohapealt veel nii palju, et uiske ma jalga ei saanudki, ainult parkoui trikke ja flippe proovisin, aga need feilisid ka päris kõvasti. Palju rahvast kõndis ka mööda, sellel ajal ma trikke ei teinud vaid istusin ja jõin starterit, kuna ma kartsin veel rohkem hullu või idioodi moodi välja näha, kui ma seda praegu olin. Eriti jäi meelde üks vanamees, kuskil 50-60 aastane, kes oli üleni mustas ja kandis ka musta portfelli. Ta kõndis skeidist hästi aeglaselt mööda ja ei pööranud kordagi minult pilku ära. Siis ta läks parklasse, rambi taha peitu, nii et ainult ta pea paistis välja, ta arvas vist, et ma ei näe teda, kui ta seal taga on. Siis ta seisis seal umbes 5 minutit, silmad punnis vahtis mind. Ma ei tea, mida ta mõelda võis, ma aeg-ajalt vaatasin tema poole, et näha, kas ta on juba ära läinud. Ma üritasin naeru tagasi hoida, et mitte talle veel rohkem hulluna paista. Ta vahtis mind sellise pilguga, nagu see starter, mida ma lürpisin oleks viin olnud või et ma oleks kohe ennast või kedagi teist ära tapnud, kuid õnneks ta varsti väsis ära ja lahkus.
Igatahes skeidist sõitsin koju ringiga ehk siis Mälivere kaudu, kuna kell oli alles nii vähe. Nii tore oli tegelikult sõita. Näiteks teadsid, et paremal peaks mets olema, kuid sa ei näinud seda, kuna udu oli kõikjal nii palju, et sa ei näinud kaugemale kui üks meeter. Mööda maanteed tagasi sõites oli ühes kohas väga ilus vaade (See isegi mahuks minu vaadete top 20'sse.), kuid kui tahtsin pilti teha sai fotokal aku tühjaks.... kurb.... Kell on nüüd saanud 2:46, ma lõpetan kirjutamise, loen natukene "Pokkeriteeoriat", vaatan TV3'e ning üritan siis magama jääda.
Vot, kui toreda jutu saab märgetest kokku teha, ma laen nüüd jälle lõpetuseks paar baww'i pilti üles.
- http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1237473869874.jpg
- http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1237475394468.gif
- http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1238328874045.jpg
- http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/2sbs4up.png
- http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/mind_of_god.png http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/xmuyqu.jpg
Sunday, July 12, 2009
/// Kustutasin osa tekstist ära, kuna see tundus nüüdseks liiga imelik. ///
Otsustasin, et hakkan ennast rohkem arendama ka. Küünenärimise jätsin maha (Välja arvatud üks küüs, mille ma pean enne korda närima, kui tal kasvada lasen). Hakkasin ka rohkem klaverit harjutama ning rohkem trenni tegema ja ka vähem komme sööma, kuid see on raske, sest mul on neid terve kastitäis. Üritan enda pokkeri skilli ka rohkem arendada. Tavaliselt viga on selles, et alguses võidan palju, kuid siis viskab kopa ette, ma ei viitsi enam mõelda ja kaotan kõik võidetu ära. Lähiajal on ka plaanis hankida "Pokkeriteooria" raamat, ning ka uued kaardid, millega loopimist harjutada, sest kõik preagused on viltuseks loopitud, ainult ühed korralikud on, aga need on väga head kaardi ning nendega on hea rekordit proovida (Kuigi ma õues neid loopida ei saa, üle meetri need õues ei lenda.)
///Möödus päev..///
Vahepeal kirjutan siia päris korraliku juttu valmis. Siis hakkan mõtlema ja avastan, et see on täielik iba ja selline sobiks kuhugile esta kirjandisse toppida ning kustutan ära. Blogi peab ikka korras hoidma. Üritasin blogile paremat skinni ka jälle otsida, sirvisin umbes 1000 tükki läbi, aga asjatult. Praegune ei pruugi hea olla, aga sellest paremat ka kuskilt ei leia. Lõpetuseks laen paar BAWW pilti ka üles, andestage, et minu väikese blogi tõttu pean need ilmselt lingidena panema. Aga, kes teab, äkki kunagi laen teile terve enda folderi ka üles, et te saaksite ka vahel, millegile toetutuda ja millegist sarnasusi leida.
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1226604095116.png
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1233605194287.gif
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1233605792596.jpg
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1234622056898.jpg
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1240606702882.png
Otsustasin, et hakkan ennast rohkem arendama ka. Küünenärimise jätsin maha (Välja arvatud üks küüs, mille ma pean enne korda närima, kui tal kasvada lasen). Hakkasin ka rohkem klaverit harjutama ning rohkem trenni tegema ja ka vähem komme sööma, kuid see on raske, sest mul on neid terve kastitäis. Üritan enda pokkeri skilli ka rohkem arendada. Tavaliselt viga on selles, et alguses võidan palju, kuid siis viskab kopa ette, ma ei viitsi enam mõelda ja kaotan kõik võidetu ära. Lähiajal on ka plaanis hankida "Pokkeriteooria" raamat, ning ka uued kaardid, millega loopimist harjutada, sest kõik preagused on viltuseks loopitud, ainult ühed korralikud on, aga need on väga head kaardi ning nendega on hea rekordit proovida (Kuigi ma õues neid loopida ei saa, üle meetri need õues ei lenda.)
///Möödus päev..///
Vahepeal kirjutan siia päris korraliku juttu valmis. Siis hakkan mõtlema ja avastan, et see on täielik iba ja selline sobiks kuhugile esta kirjandisse toppida ning kustutan ära. Blogi peab ikka korras hoidma. Üritasin blogile paremat skinni ka jälle otsida, sirvisin umbes 1000 tükki läbi, aga asjatult. Praegune ei pruugi hea olla, aga sellest paremat ka kuskilt ei leia. Lõpetuseks laen paar BAWW pilti ka üles, andestage, et minu väikese blogi tõttu pean need ilmselt lingidena panema. Aga, kes teab, äkki kunagi laen teile terve enda folderi ka üles, et te saaksite ka vahel, millegile toetutuda ja millegist sarnasusi leida.
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1226604095116.png
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1233605194287.gif
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1233605792596.jpg
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1234622056898.jpg
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1240606702882.png
Friday, July 10, 2009
Ma täna ei jõua siia midagi kirjutada... Lisan ainult need videod ja loodan, et nad räägivad minu eest ning näitavad, mis tunne mul praegu on.Autor: JAZZA
"The Sky Is Broken"
Autor: HeRetiK
"The Sky Is Broken"
Autor: HeRetiK
Thursday, July 9, 2009
Igatahes.. vaatasin filmi "Valkyrie" ehk eesti keeles "Valküürid". Film rääkis ühest grupist, kes tahtsid Hitlerile atentaati korraldada, kuid ebaõnnestusid. Film ise oli täitsa keskpärane, aga tegelikult ma tahtsin Hitlerist rääkida. Ma ei kummarda ega järgi teda, veel vähem ütleks ma, et ma olen neonats. Aga tema lugu on minu jaoks inspireeriv. Väiksest lapsest, kes tahtis saada kunstnikuks ja kellel oli isegi raskusi kooli sissesaamisega ,võib saada selline mees, keda järgivad miljonid ning kelle valikutest sõltub terve maailm. Kui vaadata videoid või pilte, mis kujutavad Hitleri saksamaad, siis tekib selline innustav, kuid samas hirmutav tunne. Ühel mehel võib olla nii palju järgijaid, kes kõik usuvad igat viimast kui tema sõna ja lähevad järgi talle kasvõi surma. See tõesti tekitab erilise tunde, kui kõik kohad on lippe ja sümboolikat täis ning kõik kannavad neid uhkusega. Oleks Eestis ka vaid nii.. Ma tõesti loodan, et Eesti muutub ka mingi aeg patriootlikumaks.
Panen paar pilti ka siia, et see post liiga lühikeseks ei jääks.
http://history.sandiego.edu/gen/filmnotes/images/triumph5.jpg (Liiga suur oli)

Subscribe to:
Posts (Atom)