Kõik on nii igav ja korduv, nagu maailmas ei juhtukski enam midagi huvitavat. Selline tunne nagu kõik asjad korduksid, kuid natukene teistmoodi. Pigem on selline tunne, nagu sa teaksid kõike ette, mis tuleb, tekib selline tunne, et tulevik on samasugune nagu minevik - ühtlased ja hallid mõlemad. Kuid siis, kui sa oled jõudnud täitsa lõppu, horoskoobi, tänase ilma ning telekava juurde, siis järsku avastad, et lugesid eilset lehte, sest tänast lehte ei ole veel tulnud. Ning taipad, et sa saad süüdistada ainult ennast ja hommikuväsimust.... Nii nüüd sai kell 8 ning mul on aeg kooli poole lipata, pealegi tõotab tulla ju põnev päev koos mateematika ja füüsika kontrolltööga.

Kirjutasin just inka essee valmis ning natukene jäi seda kirjutamise tuhinat üle, kuna Rodgers ei viitsi pikki tekste kontrollida ja ma üritasin siis enam-vähem tema limiidi sisse jääda, kuigi see oli selline teema mille kohta on raske lühidalt kirjutada enda arvamust, aga see selleks.. Ja kui valmis sain, siis otsustasingi siia tulla, et midagi siia kähku kribada.

Igastahes.. sattusin lugema enda vanu-vanu foorumi postitusi ning mind pani imestama, kui hästi ma siis inglise keelt oskasin. Muidugi on ka postitusi, mis panid mind imestama, miks ma nii lolle asju kirjutasin (sest siis ma teadsin ju poliitikast isegi vähem kui ma tean praegu), aga see on ju lapseks olemise üks osa, et on tahtmine kõikjal kaasa rääkida, isegi kui sa ei tea, millest sa räägid. Aga tegelikult mõte, mida ma püüan siin esitada on küsimus endale, et äkki ma peaks proovima hakata uuesti inglise keeles mõtlema? Äkki tuleks mulle see sõnade seadmise oskus siis tagasi?

But I don’t want to go among mad people,' Alice remarked.

'Oh, you can’t help that,' said the Cat.

'We’re all mad here. I’m mad. You’re mad.'

'How do you know I’m mad?' said Alice.

'You must be,” said the Cat. 'or you wouldn’t have come here.'

Kes oleks uskunud, et sellises muinasjutus võib olla peidus selline sügav ühiskondlik sõnum. Muidugi see üllatas mind, kui ma esimest korda seda lugesin, aga samas on Lewis Carroll mulle varem ka enda mõtteterakestega silma jäänud.

Tegelikult tahaks veel kirjutada, aga ma ei jõua - aeg ja viitsimine suruvad peale. Ja pealegi on vaja õppima hakata... Okei see õppimise jutt oli loll vabandust, neid päevi, kus võtaks homseks õppimine üle kümne minuti ei ole kuigi palju. Ma ei tea, kas viga on lihtsalt minus või osad õpetajad ei annagi tõsiseltvõetavad õppimist. Kõik kodused ülesanded on tavaliselt siuksed, et teed töövihikust mingi harjutuse 3 või 4 minutiga ära või siis on selline õppimine, mida sa ei pea üldse tegema või võid koolis vabalt kähku ära teha.

http://www.youtube.com/watch?v=AuK2A1ZqoWs

Ehk siis "Flobots - Handlebars" jahh... Ma olen seda lugu juba pika aja jooksul päris palju kuulnud, eriti seda "I can ride my bike with no handlebars." kohta ja noh, kui tead ainult seda kohta, siis selle järgi arvasin, et see on mingi komöödiline laul nagu mingi Lian Lynchi lugu. Aga noh paar päeva tagasi sattusin uuesti selle laulu peale ning mul oli võimalus seda otseselt kuulata. Ja ausalt öeldes, et ma ei uskunud, et ma siuksest laulust sellise sõnumi leian. Tavaliselt on ikka lauludel niimoodi, et kas neis peitub mingi sõnum või on siis neid lihtsalt tore kuulata. Kuid sellel laulul olid mõlemad omadused, mis hämmastaski mind nii palju. Muidugi võite mulle siin kohal öelda, et paljudel lauludel on ju niimoodi, et neid on tore kuulatada ning samas on mingi sõnum ka sees. Kuid minu jaoks jääb see laul ikka mingit moodi eriliseks.
Kui juba jutt muusika peale läks, siis võiks veel sellest teemast kirjutada. Eriti hea on praegu Showtek'i uus album "Analogue Players in a Digital World." Kõik lood on sellel albumil head, kuid eriti jäi silma lugu "Rockchild". Viimasel ajal on meeldima hakkanud ka "Toby Mac - Burn For You" ning ka dubstepi lugu "Emalkay - When I Look At You", mis on suht kummaline, arvestades kui vähe ma tegelikult dubstepi kuulan. Ning viimased pool aastat on ka lemmikud olnud kõik Dan Le Sac vs Scroobius Pip'i lood, seal hulgas ka "Scroobius Pip ft. YILA - Astronaut". Need on lihtsalt sellised lood, mida kuula kasvõi kümme korda päevas... tegelikult minu poolest võiks isegi rohkem kuulata neid.

Ohh jahh.. Esimene tsükkel möödas. Nii tore on gümnaasiumis käia, kohe palju parem tunne, kui põhikoolis. Lihtsalt gümnaasiumis on selline tunne, et sa õpid millegi jaoks, mitte lihtsalt, et tunnistusel oleks ilusad hinded. Kuigi esimese tsükli hinded olid päris normaalsed, aga kõige toredam on see, et Kõiva tegi mulle miskipärast heateo, tänu millele ta päästis mu tsükli hinde ära. Kui ma suudaks nüüd samu hindeid hoida gümnaasiumi lõpuni, siis see oleks tõesti võimas. Avastasin, et täna on alles pühapäev. Olen ma väga kuri inimene, kui ma tahaks, et vaheaeg oleks juba läbi? Noh jah, jälle räägin koolist. Kui niimoodi edasi läheb, siis ma varsti hakkan kirjutama sellest, mida ma päeval tegin, aga ma loodan, et nii hulluks ka seis ei lähe. Aga viga on lihtsalt selles, et mul pole millestki nagu kirjutada. Nagu ikka öeldakse, et filosoofia on vähese kepi viga. Ma muidugi sõnastaksin selle enda jaoks natukene teist moodi, kuid mõtte jääb siiski samaks. Ses suhtes, et ongi ju nii, et kui kõik on hästi, siis pole millegi kallal viriseda.


http://coloursofblood.wordpress.com/2009/10/25/25-oktoober/ (Varjatud postitus)

Okei, need deja vu'd hakkavad juba hirmu nahka ajama. Igastahes lugesin mingit uut teksti ja kui olin alguse ära lugenud, siis see tundus nii tuttav ja ma juba teadsin, millest see räägib, siis mõtlesin, et ma olen seda lugenud ning panin selle kinni (tekst oli arvutis). Kuid siis hakkasin mõtlema, et ma ei saa olla seda ju varem lugenud kuna see alles postitati. Ja siis ma läksingi ja hakkasin uuesti teksti läbi lugema. Kõige imelikum selle juures oli see, et mul ei tulnud kordagi seda deja vu tunnet. Kuid ma tõesti oleks suutnud selle teksti kohta kokkuvõte teha ilma seda lugemata.

Ega see ju minu süü ei ole, et ma mõndade asjade suhtes nii südametu ja tundetu olen. Kuid vähemalt ma olen piisavalt hea inimene, et ma üritan näidata, et mul on nende asjade suhtes vähematki südametunnistust või mõistmist. Miks? Parem küsida, miks mitte? Sest ma lihtsalt ei oleks sisimas nii õnnelik, kui mind need asjad kotiks.

Vend küsis, kas ma täna koguduse noorteõhtule lähen, ma vastasin, et korra käin läbi ning siis ta tõmbas päris vihaseks ära. Hakkas mind poksikindaga toksima ning ütles, et ma ei hakkaks kristlaseks ning küsis asju evolutsiooni kohta. Siis ta veel karjus seda emale ning ema hakkas vastu karjuma, et ma ei läheks sinna. Siis tuli ema ka minu tuppa ja hakkas igast asju pärima selle kohta, näiteks, mis seal tehakse, kaua ma seal olen jms. Ning peale seda küsimustejada ütles ta mulle, et ta muretseb minu pärast. Ma ei saa aru, mis neil kristlaste vastu on.. Minu poolest uskugu inimesed mida tahvad, kui see annab neile hea enesetunde ning nad tunnevad, et see aitab. Kui mul viitsimist oleks, siis peaks vist nendega asjad selgeks rääkima. Ma ei saa lihtsalt kristlaseks muutuda, ma juba usun millegisse. Ma lihtsalt ei näe nende theofoobia tagamaid.

Praegu muretsen natukene silmade pärast ka. Vasak silm näeb normaalselt, aga parem silm hakkab vaikselt nõrgemaks jääma, see on see, kui lapsepõlves pole korralikult silmi hoidnud ning igasugu lasereid lased endale silma sisse. Tegelikult mind prillid, kui sellised ei häirigi, aga JUHUL KUI ma kunagi ESTSOF-i lähen, siis tõesti häirivad, väga palju kohe. Aga siis saan äkki laseroperatsiooni vms. teha juba.

Käisime täna kinos vaatamas filmi "Lõpp-punkt 4", kui film oli umbes 10 minutit kestnud, siis mõtlesin, et see on mingi "Saw" sugune film, kuid mida rohkem edasi film läks, seda rohkem leidsin ma seoseid eluga ning seda huvitavamaks läks. Ainuke asi, mis mulle ei meeldinud filmi juures oli see, et "vikatimees" ise liigutas asju ja sättis asju ümber nii, et keegi koguaeg surma saaks. Kuid iga kord, kui keegi mingit rõvedat viisi surma sai, siis ma hakkasin mõtlema ja ka kaasa tundma nendele inimestele, kes surevadki mingi väga rõveda õnnetuse läbi. Esimesena tuli meelde 14-aastane inglise poiss, kes suri enda tooli läbi. Ehk siis see gaas, mille abil tooli kõrgust saab reguleerida, see plahvatas ning tooli terav varras lendas talle otse pärasoolde. Eriti ma imetlen seda, kuidas ta suutis peale seda veel liikuda ning isale helistada. Ning filmis seda rallisõitu vaadates tuli ka meelde paar aastat tagasi Eestis toimunud hokimängul juhtunud õnnetus. Nimelt lõi keegi litri kogemata publiku sekka ning mingi noor tüdruk sai sellega vastu pead ja suri kohapeal. Väga loll on sellist juhuste läbi surra..
Aga veelgi enam pani mind mõtlema see, kuidas peategelane nägi tulevikku, kuna keegi tahtis, et ta päästaks elusid. Kuid, miks siis paljud inimesed suudavad näha tulevikku? Kas see on lihtsalt üks süsteemi loomulik osa või näevadki ainult vähesed seda? Ses suhtes, et on ju palju inimesi, kes on selliste asjade suhtes skeptilised ning väidavad, et nad pole elu sees tuleviku näinud ega midagi paranormaalset teinud. Kas nad siis tõesti ei suuda seda teha või on nad lihtsalt nii kitsasilmalised, et nad ei märkagi seda, et nad tegelikult suudavad?
Filmi puhul oli kõige pöördelisem lõpp. Just siis, kui nad arvasid, et nad on suutnud saatuse eest ära põgeneda. Just siis märkasid nad, et äkki nad ei muutnudki saatust, vaid saatus pidigi nii minema. Ma olen ka selle küsimuse peale väga palju mõelnud. Kui keegi muudab saatust, kas see muudab siis tõesti saatust või pidigi saatus niimoodi minema? Aga kui hakkad sellele sügavamalt mõtlema, siis taipad, et see küsimus on paradoksaalne ning sellele ei olegi võimalik ühest vastust leida.
Aga kõige rohkem pani mind see film mõtlema ühele mu teooriale. Kuigi noh, ma arvasin juba ennem, et see teooria võib tõsi olla, kuid film pani mind veel rohkem mõtlisklema. Kuigi see film oli "ulme", oli seal filmis piisavalt palju seoseid eluga, et mind veenda.

Täna oli väga veider deja vu, seekord ma ei saanudki aru, et nüüd tuleb deja vu vaid pigem tunduski niimoodi nagu mingi asi oleks kordunud. Või noh, ma ei olnud seda üles ka kirjutanud. Igastahes kõndisime Karhuga sööklast välja ja läbi garderoobi ning ta küsis, mis tund algab. Siis ma vastasin talle, et kaks geo'd ning ta ütles, et ta ei tule neisse, kuna ta läheb võistlustele. Ma siis mõtlesin, et jälle?!? alles eelmine nädal läksid ju samal ajal võistlustele (vedas, et ma seda valjusti välja ei öelnud), siis ma märkasin, et meie ees kõndisid Stefi ja Robert ning kuna "eelmine nädal" kõndisid nad ka samal ajal meie ees, siis taipasin, et jälle deja vu - juhhei!

Elu tuleks võtta nagu mänguna, ühel hetkel alustad, siis teed kõike, mida sa mängus teha tahad ja siis ühel hetkel ongi lihtsalt mäng läbi. Kuigi mulle ei meeldi elu mänguga võrrelda on see siiski parim võrdlus. Mulle näiteks ei meeldi sellised mängud, mis on kerged ja mida mängitakse lihtsalt lõbu pärast. Minu mäng on selline, kus on vahel raske ja peab pingutama, aga vähemalt saavutab midagi - vähemalt on midagi, mille poole püüelda. Ainuke viga sellel mängul on see, et pausi nuppu ei ole, exiti nupp on, aga seda pole mõtet kasutada.
Kui jutt juba mänguda peale läks.. siis ma olen tänasest peale ametlikult Eesti parim Osu mängija. Kuigi ma selle jaoks palju vaeva ei pidanud nägema, ainult rütmitunnet läks vaja ja Eestis on võrreldavalt vähe mängijaid aga siiski, vähemalt on hea tunne teada, et oled milleski hea. Aga edetabeli järgi on mul maailmas veel 2622 vastast.

Praegu mängib taustaks "Green Day - Boulevard Of Broken Dreams" ning ma ei tea, kas see laul räägibki nendest asjadest või ma lihtsalt suudan leida paljudel asjadel endaga seoseid. Ma arvan, et see on pigem teine variant, kuna kui laulu pealkirja või refrääni vaadata, siis see räägib hoopis teistmoodi, kui ma mujalt välja loen. MSN'i nimega on ka suht samasugused lood, tahaks midagi panna, aga siis hakkad mõtlema, et ühevad loovad sealt seda välja ning teised võivad hoopis midagi muud välja lugeda ning siis lõpuks solvuvad su peale ka. Kuid kas ma peaks selle pärast need pealkirjad panemata jätma?

Praegu tahaks nii palju siia kirjutada. Tahaks kasvõi mingit mõttetut filosoofilist teksti, kuidas päike särab nii kaunilt taevas ja siis tuleb kuu koos enda paljude tähtedega ning surub päikese taevast alla jms. Kuid mul ei ole millestki kirjutada, pea on mõtetest nii tühi, et isegi endal hakkab kahju.