Tahaksin olla olevikust ees

Ükspäev sattusin autoga ringi sõites raadio 2's selle laulu peale. Juba kuuldes mõtlesin, et selle sõnad on erilised. Hiljem avastasin, et laul on Singer Vingeri oma. Huvitaval kombel pole ma selle bändi vastu kunagi mingisugust sümpaatiat tundnud.

Samuti on mul youtube's 4 playlisti täis. Neil on päris nõme süsteem, et üks playlist mahutab ainult 200 laulu ja niimoodi peangi ma hakkama juba viiendat tegema. Päris lahe on jälgida, kuidas alguses, mil olin alles youtube registreerinud oli mul ainult ~1 playlisti jagu laule, aga nüüd on neid juba üle 800 kogunenud. Äge, kuidas uut muusikat pidevalt juurde voolab. Seda Singer Vingeri laulu Youtube's otsides tuli ka minu playlist otsingu tulemustesse.

Täna hommikul tõusin arvuti tagant püsti ja läksin niitma. Alguses polnud väga vigagi, tõin niiduki garaažist ära ning panin tööle. Mõne aja pärast tundsin, et veri ei jõua sugugi ajju. Mõistus oli pime, keha oli tuim. Jalad käisid lintadi-löntadi all, ma ei jõudnud neid pingutada ega tõsta. Praktiliselt ajusurma tunne oli, vahepeal mõtlesin, et ma võin iga hetk ju pildi tasku visata. Õnneks seda ei juhtunud. Kuigi mingil momendil kadus nägemine küll ära. Või noh, nägemist oli, aga aju ei saanud aru, mida ma nägin. Üritasin kaela masseerida, aga see ei aidanud. Ju siis ei olnud vereringes asi. Ilmselt üritas mingi viirus või paharett minu sisse pugeda ja keha võitles temaga.

"Kas sa midagi peale normaalse ka kunagi tunned? Kui ei, siis mul on sust kahju," ehk küsimus, mis kripeldama jäi. Probleem ei olegi niivõrd selles küsimuses, vaid selles, et ma olen ise ka selle peale üpriski palju mõelnud. Kas ma tunnen üldse midagi? Kas hirm loeb? Kohusetunne? Saavutusvajadus? Ma ei tee neil kolmelgi vahet, aga ma olen enam kui 100 protsenti kindel, et ühte neist ma tunnen iga päev. Mida ma veel tunnen? Õnne? Ei tea, õnn on liialt suhteline mõiste. Kuigi lähedastega koos olles tunnen ma tühjust. Ehk siis praktiliselt mitte midagi. Ma isegi ei mõtle mitte midagi. Äkki see on vabadus? Võtta vabalt ja lihtsalt olla olemas?

Üks öö kukkus laelambikuppel jälle alla. Ning see peab alati just öösiti alla kukkuma. Imelik on see, et eelmine kord sai see ikka päris korralikult teibi ja mille kõige muuga lakke kinni pandud. Proovisin kruviga ka kinni keerata, aga sinna tuli mõra, mis ei võimaldanud seda enam kinnitada. Ema arvas, et äkki on kotermann lambis, kuigi ma ei usu, aga kes teab.

Ma olen juuli algusest saati üht toitumiskava jälginud. Hetkel on ainevahetus nii kiire, et peale söömist läheb praktiliselt tunni ajaga juba kõht tühjaks. Nüüd pean seda aeglustama hakkama, sest koolis niimoodi ma vastu ei pea.

Ka parema käe küünarnukk on haigeks jäänud. Muidu ei segagi, aga trenni ei saa korralikult teha, terav valu lööb sisse. Ma loodan, et see on lihtsalt kuidagi põrutada saanud. Kui on liigese viga, siis ma jään kohe tõesti invaliidistun.

Üks õhtu palus ema mul enda läpakaga üle vaadata, sest tal on see jõle aeglane. Lasin hunniku asju maha ning panin igasugu asju peale. Sealhulgas viirusetõrje, mis oli minu meelest kompetentsem kui eelmine. Ning leidsin üle 100 viiruse, sealhulgas ühe erilise ussi, mis oli igast kaustast enda .exe koopia teinud. Viirusetõrje võttis sellem maha, kuid homseks tuli tagasi. Avastasin, et ka minu arvutis on see uss, kuigi minimaalselt ja siin ta midagi teha ei suuda. Uurisin välja, et ussi nimi on Brontok-B ning sain teada, kust ta tuleb. Venna arvutist. Ma olen kõik meie maja arvutid ühte ühendanud, et nad saaksid kasutada printerit, mis on juhtmega lauaarvuti taga. Ja kuna venna arvutil pole ühtegi viirusetõrjet ja ilmselt tuhandeid viiruseid, siis saavad need tema arvutist kõikjale meie majja levida ja ma ei saa midagi parata kuni vend oma arvuti korda teeb..

My brain, My world.

Kui ma silmad sulen, siis maailm lõppeb. Kui ma nad avan, alustab maailm uuesti.

Mis siis, kui kõik millesse sa usud on vale? Isegi mina.

On ainult aja küsimus, mil sinu saladused muutuvad ajalehe pealkirjadeks

Eks elu ise õpetab,

et teistele pähe astudes

raudselt esikohal lõpetab.

Kõige kiuste üritades siiski inimeseks jääda.

Sinu mõtted muudavad maailma. Mitte vastupidi.

Sina ise otsustad, kes sa olla tahad. Nii lihtne see ongi.

Sisemine verejooks on mitmeid kordi ohtlikum kui väline. 

Sest välist vigastust on kerge ravida. 

Aga kui inimene on seest katki, siis ei näe seda keegi. 

Ainult tema tunneb seda.

Alusta algusest ja kõnni edasi kuni sa jõuad lõppu. Siis peatu.

"I've seen the world, I've seen the good and the shitty bits, and all I've got to say is goddamn you all are fucking idiots."

Crying over his dictionary

Ingli töö ei ole kerge

Miks?

Miks peaks ma loovutama enda tiivad?

Sest.

Sest maapeal valitsevad vaid piinad.

Teie nimel laskun ma alla

ning loovutan  oma tiivad.

Et Te ei enam kurjuses tallaks,

need Teid kõrgustesse viivad.

Oma vaeva eest sooviksin palvet,

või ühtainsatki kiitussõna.

Kuid kuulen ma vaid karjet,

kuidas Maad rüüstab siiani sõda.

Anda inimesele tiib,

tal liig keeruline näib.

Käskida lennata üks tiir.

See kurt,

pimeduses edasi käib.

Tantsud antidepressantidega

See lugu on üks nendest, mis juhatas mind hoopis teise maailma. Ehk esimene Eyedea lugu, mida ma kuulsin. Esimest korda, kui ma seda kuulasin, siis ma lihtsalt panin selle kinni ja ei teinud teist nägugi. Järgmine päev see kummitas mind ja ma läksin kuulasin seda uuesti, aga panin lihtsalt kinni. Ülejärgmine päev kuulasin uuesti ja siis panin ka juba enda playlisti ning edaspidi hakkasin ka teisi Eyedea lugusid otsima. Ning järgmised viiskümmend korda, mil ma seda kuulasin leidsin ma sealt mõtteid, ideid, metafoore.


Üks öö sõitsin Sutlema poole inimesi päästma. Kuulasin Raadio 2'te, sealt tuli just "Tramm ja bussi" programm. Just selliste asjade pärast mulle meeldibki see raadio. Seal mängiti just ühte tumedamat darkstepi lugu ja ma sõitsin just kottpimedate metsade vahel. Õrnad parakad tulid juba peale, kohutavalt mõnus tunne. Jõudsin Sutlema, võtsin venna ja paar inimest peale ja hakkasin tagasi Kohila sõitma. Siis tuli sealt juba mõnusam, mahedam lugu. Ja siis vend küsis, miks ma raadio 2'te kuulan. Äkki sellepärast, et see on üks vähestest raadiotest, kes mängib natukene erinevat muusikat, mitte seda ühte viieloolist playlisti, mis igas teises raadios on? Ja siis ta pani Spin FM'i peale. Sealt tuli mingi Lady Gaga laul. Ta keeras volüümi juurde. Tol hetkel oli mul küll selline tunne, et kas ta teeb nalja. Mis sai muusikalistest maitsetest? Omapärast? Ja kõik need lood on korduste peale mängitud. Kohutav. Ma lihtsalt ei jõua neid enam kuulata. No offence.
Ning üks õhtu tapsin jälle autos raadiokanaleid ja sattusin raadio 2 peale. Sealt tuli "Total eclipse of the heart", seda lugu lihtsalt ei saa ju ära panna. Siis loeti seal vahepalaks reklaamid asemel luuletus ette. Ning peale seda tuli Urmas Alender "Sa ütlesid: näkku ei lööda." Võib-olla ma hakkan tõesti liialt kultuuriinimeseks muutuma..


Üks õhtu vaatasin filmi "Black Swan". Üle pika aja üks väga hea film. Mulle meeldivad sügavamad psühholoogilised filmid, kus peab igal asjal mingi tagamõte olema. Ja film, mis midagi ka jutustab, isegi kui pealtnäha tundub see segane või umbkaudne olevat. Ja enda üllatuseks sain teada, et selle lavastaja on Darren Aronofsky. Sama mees, kes lavastas "Requiem for a dream" - minu lemmikfilmi. Lõpuks avastasin ka, et sama mees on lavastanud ka 1994. aasta filmi "Pi", mis oli minu arust ka kohutavalt hea psühholoogiline thriller. Tundub, et mul on oma lemmiklavastaja ka nüüdsest olemas.

Eile hommikul olin sunnitud trimmerdades ära põgenema. Mingil hetkel rahulikult edasi liikudes tundsin, et jalast käis hetkeks terav tunne läbi. Vaatasin alla - mõlemad jalad olid paksult herilastega kaetud. Pistsin jooksu, trimmer käes, teise käega üritasin vahepeal herilasi maha peksta jala pealt. Hetkeks jäin seisma, peksin jalgu veel puhtamaks, aga kuna neid tiirles nii palju pea kohal, siis jooksin veel kaugemale. Lõpuks tundus, et õnnestus kõigist lahti saada. Kuna mul oli veel bensiinikanister seal pesa juures, siis läksin autosse ja istusin ning hingeldasin seal veel minuti, sest ma ei tahtnud tagasi välja minna. Ja siis järsku hakkas sumin autos pihta ja herilane tiirles minu juures, ilmselt oli kuidagi veel minu külge jäänud. Kähku peksin ta autost välja, olin parajas šokis.
Jalg kipitas algul päris kohutavalt. Koju jõudes avastasin, et kõik nõelamised on ainult parema jala peal. 4-5 nõelamist, 2 tükki on suuremad, ilmselt said nemad pükste alla, teised on väiksemad. Ravisin ennast viina- ja jääkompressiga ning kuna ma olen varem ainult 1 korra saanud nõelata, siis lootsin, et ma tundlik nende mürgile ei ole. Aga tundub, et mul on immuunsüsteem tugev, sest paistetus on isegi alla läinud ja enam nagu ei olekski midagi. Aga tunda annavad need kohad ikka.
Õnnelik juhus, et nad näkku, ega kuhugile mujale ei nõelanud.


You cannot play God then wash your hands
Of the things that you've created.
Sooner or later, the day comes 
When you can't hide from the things
That you've done anymore


Üleeile öösel oli mul väga kummaline kogemus. Magasin, tegin silmad lahti ja toa teises otsas olev pikk laud, muutus rohelisemaks, kuni see omandas endale suure krokodilli näo. Muidu oleks see hästi ebareaalsena ja moonutatuna tundunud, aga mu aju kuidagi pettis mind, et see on suur ja hirmus. Ning siis hüppas see hiigelsuur krokodill välja, tegi lõuad lahti ning nagu oleks mind alla neelanud. Tuba oli jälle pime. Tõusin istukile, hingeldasin. Ning ehmusin uuesti, sest mu ees seises keegi. Jõnksatus käis kehast läbi, kuid siis sain aru, et see on mu ema. Ta pakkus mulle mingit tekki. Vaatasin, et see on see karvane lambavillast tekk, küsisin, kas see ei torgi. Ta ütles, et ei torgi ja andis selle mulle ning ma jäin silmapilgselt uuesti magama. Hommikul üles tõustes avastasin, et mul on küll uus tekk, aga kaugeltki mitte villane. Hiljem sain teada veel, et pärast seda, kui ma olin istukile tõusnud, siis ma olin küsinud: "Mis toimub?" ning ka muud juttu rääkinud, millest tema aru ei saanud.

Saatus (III)

Igaühe hinges on revolutsioon

Tegin silmad lahti. Lamasin pikali maas. Pöörasin küljele. Crislin lamas minu kõrval, ka tema avas silmad. Tõusime korraga istukile, vaatasime ringi. Mitte midagi ei olnud näha. Kõik oli valge. Lausa pimestavalt valge. Vaatasime üksteisele otsa, oli aru saada, et ta on sama segaduses kui minagi. Me ju surime ära.. On see hauatagune elu? Taevas? Põrgu? Unenägu?
Ja kõigi nende küsimuste keskel ilmus meie juurde üks mees, keda ma kohe üldse näha ei sallinud. Mees arstikitlis, mis oli sama hele kui kõik meid ümbritsev. Mul oli kihk tema peale karjuda, kuid ma teadsin, et ta on ainuke, kes meile vastuseid suudab anda.
Teadsin, et ta hakkab rääkima, ilma et me midagi küsima peaksimegi. Ja nii oligi. Ta tuli meie juurde ning hakkas rääkima toonil, nagu oleks tal mingi kindel kõne selliseks puhuks ette valmistatud: "Tere Crislin. Tere Holger."
Mhh.. vähemalt ta teab mu nime.
"Teil pole mõtet pead murda selle üle, kuhu te sattunud olete. Ükski inimkeel ei ole suutnud sellele kohale veel nime anda. Keegi elav ei tea selle olemasolust. Te ei ole ei elus, ei surnud. Maapealsete jaoks olete te mulla all   ning nad arvavad, et te olete läinud igaveseks. Kuid tegelikkuses see nii ei ole. Surm ja elu on suhtlesid mõisted. Nagu aegki. Aega saab tagasi keerata, painutada ja muuta. Kuid aega ei saa petta.
Aga on asju, mis on suuremad kui teadus. Tugevamad, kui surm ja aeg. See on saatus. Ja teie ei ole veel enda oma täitnud.
Tulge minu järgi." Ta vehkis käega, hakkas järsku tühjuse poole sammuma ning meie Crisliniga järgnesime talle. Arusaamata, kuhu me siit üldse jõuda võime.
Meile ootamatult seisis keset tühjust pruun uks. Uks, mis nagu hõljus õhus ning mille taga polnud mitte kui midagi. Doktor Greenman, vähemalt nii ta varem ennast nimetas, jäi ukse ees seisma ning hakkas kitli taskust ukse võtmeid otsima. Olles need üles leidnud, keeras ta ukse lukust lahti, õrnalt puusaga nügides kaasa aidates. Ta lükkas ukse pärani. Järgnesime talle. Seal oli kottpime.
"Oodake korra, siin peaks kuskil ka lüliti olema," ütles ta, sissepääsu kõrval olevat seina kobades. Ning järsku muutus kõik valgeks.
See oli laohoone. Seesamune, kus ma varem lõksus olin. Metallist riiulid seisid siiani kahes reas püsti, hoolimata sellest, et me nad pikali lükkasime ja pealt vaatasime, kuidas nad kildudeks purunesid. Aga midagi oli siiski muutunud. Need riiulid olid tühjad. Siin laos polnud mitte ühtegi asja. Mitte ühtegi mälestust, mitte ühtegi klaaskuulikest.
"See on teie ladu. Puhtana. Kõik on taas üles ehitatud ja ära koristatud. Ja nüüd tuleb aeg, mil te saate hakata seda uuesti üles ehitama. Teile on antud uus võimalus. Uus võimalus täiendada seda asjade, mälestuste ja mõtetega. Puhas algus. Sest seda te ju ometigi soovisite. Ja seda te ka väärite. Vaid vähestel on olnud julgust oma enda alateadvus maatasa teha."






***************






Tühi haiglapalat. Linad on voodidelt ära viidud. Toas on umbne. Aken on pärani lahti ning tuul puhub tuppa värsket jahedat kevadõhku. Kostub linnulaulu ja heledad päikesekiired muudavad seinad veel valgemaks kui nad muidu on. Kardiograaf seisab vaikselt nurgas, ei ühtegi piiksu. Kõik on nii vaikne ja nii korras. Nagu ei oleks siin palatis kunagi keegi lamanud.





***************






Karge kevad õhtu. Jalutan lühikeste pükste ja t-särgi väel kodu poole. Rahulike sammudega. Kananahk on juba ihul, kuid on aru saada, et suvi on kätte jõudmas. Ma näen enda hingeauru. Puhun veelgi, sest mulle meeldib näha, kuidas see õhku aurab. Nagu hing auraks ära ja kaoks tühjusesse. Vana klassivend kõnnib mulle vastu. Vaatame üksteisele otsa, naeratame ning teretame. Ja kõnnime mõlemad oma teed.
Jõuan korteriukseni ja hakkan taskust võtmeid otsima, kuid siis avastan, et uks on lukust lahti. Järelikult on keegi koju jõudnud vahepeal. 
Teen ukse hääletult lahti, astun vaikselt tuppa. Mitte ühtegi piiksu ega krabinat. 
Kassisammudega hiilin magamistuppa.
Voodil istub tüdruk, seljaga ukse poole ja vahib aknast välja. Tema pikad heledad juuksed ulatuvad peaaegu voodini. Ta vist ei kuulnud, kuidas ma tulin.
"Crislin..." sosistan ma hiirvaikselt.
"Crislin," kordan natukene valjemalt. 
Ta kargab järsult püsti, pöörab ümber, märkab mind ning lahvatab naerma: "Sa ehmatasid mind!"
Lähen tema juurde, võtan talt ümber kinni, kallistan tugevasti ja siis langeme koos voodisse. Koos rullume me voodi teise äärde. Naerame. 
Tõmban teki meile peale. Siin on kottpime. Nagu telgis oleks.
Lükkan tekki allapoole, hapnik sai otsa. 
Vaatame üksteisele otsa. Sõnagi ütlemata - naerame.
Ja siis me hakkame rääkima. Nagu alati.
Räägime oma päevast, oma elust, mõtetest. Räägime armastusest ning tunnetest. Me räägime kõigest. Nagu alati. Sest mitte miski ei saa enam täiuslikum olla.
Võtan enda käega sinu käest kinni ja surun enda käe peaaegu et rusikasse. Mitte nii tugevasti, et sa haiget saaks. Kuid piisavalt tugevasti, et sa ära põgeneda ei saaks. Sest ma ei lase sinust kunagi lahti. Sa ei kao kunagi. Me kumbki ei kao. Kunagi.
Ja selliste mõtetega me uinume.
 Iga öö. Sest kõik on juba aegade algusest peale korras olnud. 
Ja jääb ka nii.
Ning kui lõpuks sulguvad silmad ning unenägudesse triivib mõte, siis ka käsi uinub. Ja laseb lahti.
Ning viimaks tuleb ka rusika seest nähtavale peopesa.

Mälestused (II)

Valgete seintega, valge lae ning põrandaga haiglapalat. Vihm peksleb vastu akent ning langetab pajulehti.
Mina istun Holgeri kõrval. Vahin talle otsa. Ta näeb nii abitu välja. Nägu on nii kahvatu, nagu oleks iga kui viimnegi verepiisk sealt välja jooksnud. Huuled samuti. Need on kuivanud ja lõhkised. Tema hingepeeglid on suletud. On juba mitu kuud olnud.
Minule ootamatult astub palatisse üks arst. Pika kitliga, lühikesed pruunid krussid juuksed, tumedad silmad ja ilmetu nägu.
"Tere Crislin. Mina olen doktor Greenman. Mind suunati siia teisest haiglast, ma olen spetsialiseerunud ebatavalistele koomajuhtumitele. Kui kaua on ta juba meelemärkuseta olnud?"
"Kaks ja pool kuud, ma leidsin ta sellisena elutoa diivanilt. Olen sellest saati tema kõrval olnud, ta ei ole kordagi silmi avanud ega rääkinud."
"Kaks ja pool kuud on tõesti ebatavaliselt pikk aeg sellise seisundi jaoks. Kartsime, et tema ajuga on midagi juhtunud või et selle keemiline koostis on paigast ära nihkunud. Tegime mõned analüüsid ja leidsime sealt suure koguses tropaanalkaloidi. See on kokaiini mõjuaine. Üldiselt väljub see kehast maksimaalselt kahe kuuga, aga tema kehas on siiani uskumatult suur hulk seda alles. Kardame, et ta võttis üledoosi ja tema keha on liiga nõrk, et sellest vabaneda. Minu kaastunne."
Üledoos? Võimatu. Ma tean, et ta ei tarvita narkootikume. Ta ei teeks seda ealeski! Jah, ta oli väga purjus, kui ta koju jõudis ja vaevu seisis korralikult püsti, aga ta ei olnud narkouimas. Ma oleksin aru saanud. Puhken nutma, asetan pea Holgeri rinna peale. Ma olen nii segaduses. Kas sa tõesti vahetasid enda elu mingi kuradi üledoosi vastu?
Arst üritab mind kohkunult lohutada: "Vabandust, need on testi tulemused. Me ei tea veel midagi kindlalt, ta võib veel terveks saada. Ma teatan teile kohe, kui midagi teada saame," ning kõnnib palatist välja.
See lihtsalt ei saa olla tõsi. Üledoos. See on tõesti viimane asi, mida ma usun. Äkki on tõesti ta ajukeemia paigast? Äkki ta sai tol õhtul hingelise šoki.. Ma poleks tohtinud sinuga vaielda. Palun. Tee silmad lahti ja räägi minuga. Ma ei karju su peale enam kunagi. Ma luban.
Kõik saab korda. Edaspidi on kõik parem. Lihtsalt tõuse üles. Palun..
Puhkesin valjult nutma. Kõik võiks olla endine. Ja isegi kui me karjusime üksteise peale, vähemalt olime teineteisele alati olemas.
Heidan Holgeri kõrvale pikali ja surun silmad kinni. Üritan magama jääda. Sest unes pole vahet, kas ta räägib minuga või mitte. Me magame kõrvuti. Hiirvaikselt. Nagu vanasti. Mitte miski ei saa tol hetkel täiuslikumana tunduda.



***************






Teen silmad lahti. Olen kuskil hiiglaslikus laohoones. Siin on hämar. Ainukesed valgusallikad on sinakad pallid, mis asetsevad riiulitel. Aeglaste sammudega liigun mööda riiulivahet edasi. Astun millegi märja sisse, oleksin peaaegu libastunud. Vaatan põrandale. Suur veehunnik, mida ümbritsevad katkised klaasikillud. Ilmselgelt on siin midagi maha kukkunud.
Kuulen samme enda ees. Hirmunult tõstan pilgu üles. Arstikitli ja krussis juustega mees. Doktor Greenman.
"Terekest," vastab ta, nagu meie praegune sitatsuioon oleks täiesti igapäevane.
"Doktor Greenman? Mida teie siin teete? Kus ma olen?"
"See koht on sinu alateadvus. Ja mina olen midagi palju enamat kui välja paistab. Tule, ma räägin sulle natukene sellest kohast." Võtab mu käsivarrest kinni ning hakkame aeglaselt ühele poole sammuma.
Ta räägib mulle nendest riiulitest, asjadest ja klaaskuulikestest. Mul polnud õrna aimugi, et selline koht on olemas.
"Crislin, ära kuula teda! Ta on ohtlik!" Kostub järsult kaugustest.



***************



Haiglapalat. Väljas sajab siiani vihma. Pajuallee on lehetu. Hakkab jahedaks minema. Toas lamavad kaks patsienti: blondipealine tüdruk ja blondipealine poiss. Näost kahvatud ja ilmetud. Mõlemad ühendatud tilgutite ja kardiograafidega. Nende südamed justkui taoks ühes rütmis.



***************



See oli Holgeri hääl. Ma tunnen selle igal hetkel ära. Ta jookseb ühe riiuli tagant välja. Doktor Greenman, kes seisis hetk tagasi minu kõrval oli kadunud kui tina tuhka. Jooksen Holgerile vastu. Kallistan teda sõnagi ütlemata. Mul on nii hea meel teda näha.
"Me peame siit pääsema," lõhkus ta meie kallistuse. "See krussis juustega doktor on hoidnud mind siin lõksust sellest ajast saati, mil me tülitsesime. Aga ära muretse, ma olen välja mõelnud plaani, kuidas siit pääseda. Me lihtsalt peame selle koha maatasa tegema.
Vaata.. riiulid on kõik niimoodi reas onju. Me lihtsalt peame kõige esimese riiuli ümber lükkama, see lendab teise riiuli peale, see jällegi kolmanda peale ja nii edasi. Kuni lõpuks see rida jõuab viimaseni välja ning kõik riiulid on ümber ja asjad kildudeks. Laohoonel ei ole mingit mõtet, kui ei ole asju, mida selles hoida."
"Holger, oled sa selles kindel? See on ju ikkagi meie alateadvus. Midagi halba võib juhtuda.."
"Usalda mind selles. Mingit muud moodi me siit välja ei saa. Kõik läheb hästi. Ma luban sulle."
Ta tõesti suutis mind ümber veeta. Ma lihtsalt usaldan teda uskumatult palju. Vahel isegi rohkem kui ennast. Läheme mõlemad enda esimese riiuli juurde. Tema enda mälestuste juurde ja mina enda oma juurde.
Ja me lükkame.. Lükkame kogu oma jõuga.
Esimene riiul kukub.
Ja langeb teinegi.
Riiulisisu langeb kõik põrandal kildudeks. Iga klirinaga käib peast valus laine läbi. Justkui kaoks minu ajust tükike. Pea muutub järjest ja järjest tühjemaks. Kuni enam ma varsti ei kuulegi klirinat. Näen vaid, kuidas riiulid järjest langevad. Ja siis haihtub seegi. Ma ei näe enam midagi. Kõik on valge. Ma olen tühjuses...



***************

Valge palat, pimestavvalgete seintega. Nagu hullumajagi. Akna peal on härmatis. Sajab lund. Väljas on jäine, kuid toas on soe. Voodites lamavad poiss ja tüdruk. Ühendatud tilgutite ning kardiograafidega. Mõlemad kardiograafid on lõpetanud piiksumise. Nad annavad vaid ühte tooni.  Ühtset, kõrvulukustavat tooni. Südamed on lakanud töötamast. Hingepeeglid siiani ära peitetud. Kuid nende näod ei olegi enam nii kahvatud. Huuled ei olegi enam nii kuivad ja lõhkised. Nendesse on tagasi voolanud veri. Nad oleks nagu siiani elus.
Suud naerul. Sest nagu silmad on hinge peegel on huuled südame omad.

Minevik (I)

Karge suve öö. Või on juba hommik kätte jõudnud? Kõnnin lühikeste pükse ja t-särgi väel mööda tänavat. Rahulike sammudega. Õrnalt tuikudes, tasakaalu hoides.  Suve ööd peaksid ju soojad olema, mina aga näen enda hingeauru. Huvitav, et selle nimi on "hingeaur", nagu minu hing auraks iga hingetõmbega ära. Võib-olla see tuleb piiritusest.
Jõuan korteriukseni. Hakkan taskustest võtmeid hotsima. Hetkeks juba kardan, et olen need suutnud ära kaotada. Õnneks kõige viimasest taskust leian need. Üritan ust lahti keerata, aga võti ei lähe korralikult auku. Üritan kätt võimalikult liikumatult hoida, ise kehaga õrnalt paremale-vasakule tuikudes. Võtan teise käe appi ja saan lõpuks ukse lahti keeratud.
Teen ukse hääletult lahti, astun vaikselt tuppa. Mitte ühtegi piiksu ega krabinat. Kassisammudega hiilin magamistuppa.
Ukselävel taipasin, et hiilimisel pole enam mõtet. Voodil istub tüdruk, pea norgus, pikad blondid juuksed katmas ta nägu. "Kus sa olid?" küsib ta pehmelt, nukra hääletooniga. Astun talle lähemale, vastan, et käisin sõbra juures.
Ta tõusis järsult püsti ja karjatas: "Valetad! Jälle sa valetad!"
Tema lehvivad juuksed paljastasid tema näo. Tema kaasaviivad sinakad silmad, tema teravad kulmud, tema paksud verepunased huuled. Jäin sõnatult tema imeilusat nägu vahtima. Iga päev muutus see aina maagilisemaks. Tüdruk ei saanud aga rahu: "Jälle sa käisid joomas! Jälle sa ei tulnud ööseks koju! Jälle sa valetasid mulle!"
Ma ei tahtnud temaga vaielda, ma ei tahtnud näha teda kurvana, ma ei tahtnud näha teda karjumas. Üritasin tema karjumistele vahele pomiseda: "Crislin.. Aga Cris.. Crislin, palun."
Aga ta nagu ei kuulekski mind. Ja me jäämegi vaidlema. Nagu alati.
Me võitleme raha pärast. Me võitleme armastuse pärast. Ta karjub mulle näkku, mida kõike ma tegema peaks. Mina vastan samaga.
Me vaidleme elu üle. Vaidleme iseendi üle.
Aga eelkõige võitleme me sellepärast, et me mõlemad nii kuradi segaduses olen.
Aga nüüd aitab. Ma ei taha enam võidelda. Ma ei taha jälle kuulda kõiki neid asju, mis mind niigi päevast päeva allapoole tirivad.
Pööran Cris'ile selja ja astun toast välja. Ta lõpetas karjumise. Ukse tagant oli kuulda, kuidas ta voodile pikali viskus ja nutma puhkes. Läksin elutuppa. Seal on suur ja pehme diivan koos kahe padjaga. Heidan pikali, täna öösel üritan siin magada. Surun silmad tugevasti kinni, käsi siiani rusikas.
Oh Crislin. Kui Sa vaid teaksid. Homme hommikul äratan Su üles. Tulen Su juurde kandikuga, millel on värske kohv ja magusad võileivad. Tunnistan Sulle kõik üles. Kõik. Ma ei luba enam kellegil Sulle liiga teha. Ka iseendal mitte. Homsest saab kõik korda. Ma luban.. Homsest..
Ajapikku kadus pinge tervest mu kehast ning isegi rusika seest tuli nähtavale peopesa.



***************



Tegin silmad lahti. Olin suures tundmatus ruumis. Ehmunult tõusin püsti ja vaatasin ringi. See nägi välja nagu tohutu suur laohoone. Isegi lage polnud näha. Oli pime. Mind ümbritsesid kahes reas metallist riiulid, mis paistsid nagu oleksid nad lõpmatud. Riiulid olid täis igasugu kila-kola, kõige rohkem oli neis klaaspalle, mis lausa helendasid pimedas. Oma sinise valgusega olidki nad siinsed ainukesed valgusallikad.
"Tere tulemast Holger," kostis mu selja tagant ehmatav hääl. Pöörasin ümber. Riiulite vahelt tuli välja üks arstikitlis mees. Lühikesed pruunid krussis juuksed, tumedad silmad, valgevõitu huuled, kahvatu näonahk. Juba tema välimus tekitas mul külmajudinaid. Rääkimata arstikitlist ning meie asukohast. Ilmselgelt oli see üks kummalisemaid unenägusid, mis ma eales näinud olen.
"Kes sa oled? Kus mina olen?" Pärisin ma ehmunult, nagu viimane idioot.
"Sa oled enda alateadvuses," vastas ta külma, rahuliku häälega, "siin on absoluutselt kõik sinu mälestused ja teadmised, millega sa oled enda elu jooksul kohtunud. Isegi need, mida sa ei mäleta või millest sul pole absoluutselt õrna aimugi olnud. Siin on terve sinu elu."
"Ja kes sina siis oled? Raamatukoguhoidja? Minu kaitseingel?" küsisin irooniselt. Ma ei suuda kunagi enda unenägusid piisavalt tõsiselt võtta, et nendest mingit adrenaliini või põnevust saada.
"Kui sa tahad mind tõesti kuidagi sõnadesse panna, siis ma olen midagi nende vahepealset. Nüüd las ma seletan sulle natukene, kuidas siinne süsteem toimib. Riiulid on kronoloogises järjestuses. Hetkel oleme me kõige alguses, sinu sündimises. Mida kaugemale minna, seda enam me jõuame nüüdisaega. Ja need kristallkuulikesed, mis helgivad. Need on mälestused. Need on nagu telekad, mis näitavad sulle pilte sinu mälust. Ja need kaks riiuliterida siin.. Vasakpoolne on sinu oma ja parempoolne on Crislin'i oma. Te olete hingesugulased. Koos hingedega kuuluvad ka teie alateadvused kokku."
"Noo, seda hingesugulaste juttu ma küll eriti ei usu, aga äge ikka. Vähemalt saan tema mõistuses ka natukene ringi askeldada, kui ma enda omaga lõpetanud olen. Aga vabanda mind nüüd, minu uudishimu ei lase mul enam kauem paigal seista."
"Tee nagu sa soovid, kuid ole ettevaatlik," vastas see hirmuäratav mees ning kadus jälle riiulivahesse.
Hakkasin enda riiulite vahel edasi-tagasi käima. Kohutavalt palju erinevaid asju, millest ma ainult väheseid mäletan. Leidsin isegi enda vana kaisukaru üles. Mõmmik. Vähemalt niimoodi ma teda sel ajal kutsusin. Ilmselt on ta praegugi veel kuskil pööningul alles.
Liikusin veel edasi.
Mu esimene jalgratas, põhikooli päevikud, mu süntesaator, mu kõige esimene auto. Siin on tõesti absoluutselt kõik asjad olemas.
Hakkasin klaaskuulikesi uurima. Kohtan siin hetki, mil ma isegi korralikult rääkida ei osanudki. Kõndima õppimine, lasteaed, kooli minek, koolis käik, kooli lõpetamine. Hunnik lapsepõlvesõpru ning tüdrukuid.
Esimene kohtumine Crisliniga. Terve suur hunnik erinevaid mälestusi temast.
Liigun veel edasi.
Jään peatuma ühe erilise klaaskuulikese juures, mille sees vilguvad punased ja sinised tuled. Politsei. Kiirabi. Autoõnnetus.
See on see päev, mil mõlemad mu vanemad hukkusid. Silmanurka tekkib pisar, mis sujuvalt  mööda nägu alla lõuani voolab ning sealt ka põrandale langeb.
Ma olen selle hetke justkui täiesti ära blokeerinud. Ma isegi ei mõtle igapäevaselt enda vanemate surmale.
Peale õnnetust ei suutnud ma midagi teha. Passisin mitu nädalat enda toas, vahtisin seina. Ma ei teadnud, mida edasi teha. Minu jaoks polnud mitte midagi. Kõik, mida ma vähegi teadsin haihtus. Ja siis ma lihtsalt otsustasin sellele mitte mõelda, nagu seda poleks kunagi juhtunud. Nagu ma mu vanemaid poleks olemas olnudki. Ma tean, et ma ei oleks tohtinud seda teha. Aga see oli ainuke viis, kuidas ma edasi suutsin liikuda.
Ja ma suutsingi nad kuidagi ära kaotada. Ma ei mõelnud enam nendele eriti. Aegajalt nad siiski liikusid mu mõtetest läbi, kuid seda vaidki ainult hetkeks ja mälestused ei tekitanud seda pistelist valu. Ma nagu ei igatsekski neid.
Aga ma siiski tean, et kuidagi on nad minu sees alles. Mälestus neist mõjutab iga minu sõna, mõtet ja emotsiooni. Ma ei suuda enda vanemaid täielikult ära blokeerida. Keegi ei tohiks suuta.
Kuid see imelik hiiglaslik laohoone katkestab mu mõttelõnga. Miski mu sees ütleb mulle, et ma ei saa siia igaveseks ka jääda. Otsustasin edasi liikuda.
Mu elus on tegelikult ikkagi nii palju toimunud, kuid ma olen sellest endale nii vähe teadvustanud. Ma olen alati mõelnud, et mu elu on igav ja monotoonne, kuid siin ringi vaadates on mul nii palju erinevaid mälestusi. Inimesed lihtsalt ei suuda väärtustada enda läbielatud hetki. Alati tahetakse midagi enamat, see on paratamatu.
Mul pole õrna aimugi, kui kaua ma siin riiulite vahel olen juba ringi uurinud. Ilmselt juba tunde, kuid sellele lõpmatule riiulireale paistab juba lõpp tulevat.
Võtan kõige viimase klaaskera kätte. See on eilsest õhtust. Klubidest, joomisest, koju tuigerdamisest ja tülitsemisest. Ja see mäletus lõpeb sellega, kuidas ma voodisse pikali heidan ning otsustan, et edaspidi seda ei juhtu. Me ei tülitse enam mitte kunagi. Ma luban.
Ning alustuseks kavatsen ma selle tüli üldse ära unustada. Mida ei mäleta, seda ei ole olnud.
Võtan riiuli pealt klaaskera ja viskan täie jõuga betoonpõranda suunas. Aga ma ei näegi, kuidas see suure klirinaga põrandal kildudeks lendab.
Sest hetkel, kui see põrandat puudutab, kaob kõik. Silme ees läheb valgeks, helid kaovad täiesti.
Ümber vaid tühjus.



***************



Väike valge tuba. Haiglapalat. Läbi akna tulevad heledad soojendavad päikesekiired, kuid toas on jahe. Voodis lamab liikumatult lumivalge, täiesti emotsioonitu poiss. Holger. Vasaku käe soontes on kanüül, millesse on kinnitatud tilguti. Kardiograaf piiksub ühtlases rütmas.
Holgeri kõrval istub norgus näoga tüdruk, Crislin. Ta silitab poisi rannet enda peopesade vahel. Ta üritab poisiga rääkida. Temast mingitki emotsiooni välja saada. Eriti lootes, et poiss silmad avaks.
Kuid tulutult. Poiss ei kuule teda. Holger vaid lamab seal. Kahvatu kui lumi.
Koomas..