I can be a lot more than just me.

Iga kord, kui ma kuulen lauset:"Sa oled ka kõigest inimene." Iga kord paneb see mind aina rohkem tunda, et need inimesed on ühed saamatud loomad küll.

Igalt poolt kõlaksid kui appihüüded suletud suudest, ma ei saa enam sellest aru.

A ja keemia olümpiaadil jäin ka kolmandaks, mingi üks punkt oli teise kohaga vahet...

Iga päev korjaks nagu mingi tarkuse üles, ta nagu ise tuleks minuni. Ja kuigi mul mõningaid vaja ei lähe, siis alati saab neid teistega jagada.

Even if the glass is empty there's still residue inside,
and that can taste as sweet as the wine that did once reside.

Enam ma pimedas lurkivaid inimesi ei karda. Pigem kardan neid, keda ma kogu aeg päevavalguses olen näinud, sest nemad suudavad enda pimedat poolt paremini varjata.

Ühtegi tervikliku mõtet siit vist ei tule.

Annan alla.

I've always been that way, not questioning each day, but rather questioning my future in whole.

Mulle kohutavalt meeldib www.asofterworld.com -i koomikseid lugeda. Need on nii imelikult imelised ning samas ka kuidagi täielikult vastandlikud. Igastahes ma lihtsalt loen ja mõtlen ja loen loen loen ning siis järsku tuleb pähe küsimus, et mis mu mõttemaailmal küll viga on.

When I grow up, I want to evolve, into a person not defined just by their job or their role.

Vahepeal oli mul ka füüsikaolümpiaad, see läks enamvähem (teine koht 10. klasside arvestuses). Ise panin imeks, et suutsin ära lahendada sellised ülesanded, mis tekitasid küll esmapilgul WTF tunde, kuidas see üldse võimalik on. Ainuke asi, mis veidikene painab on see, et kui palju mul esimese koha kümnendikuga vahe oli. Ses suhtes, et kui ma poleks enda õiged vastused maha tõmmanud, kas ma oleks siis võinud esimene olla?
Täna oli käisin ka Raplas keemia olümpiaadil ning läks nagu keemia kohta arvata võis. Võinoh tegelt ei tea, mulle pole absoluutselt õrna aimugi. Igale ülesandele sai nagu midagi kirjutatud, aga ei tea, kui palju sellest õige oli. Aga eks näib, ootan huviga..


Mõtlesin, et kirjutaks millegist, mis on mulle tähtis. Nimelt eelmisest suvest! Jah, uskuge või mitte, aga ma loen seda suve, kui minu elu kõige tähtsamat sündmust. Olulised ei olnud mitte need sündmused, mis toimusid, vaid suvi üldiselt ja pigem need päevad, mil ei toimunud absoluutselt mitte midagi.
Lihtsalt mul oli juba enne suve algust selline tunne, et midagi toimub, midagi muutub. Ma ei tea millest see tingitud oli, kas põhikooli lõpust ning tundest, et gümnaasiumis peaks juba täiskasvalikum olema või siis lihtsalt heast kevade tundest. Aga siis tuli suvi, see tunne süvenes veelgi. Ma hakkasin rohkem mõtlisklema, ma olin väga mõtisklev. Ja siis ma ei tea, mis minuga juhtus, ma alustasin otsekui otsast peale. Mul ei olnud enam enda mõtteid, mul polnud mingeid otseseid tundeid, ma olin lihtsalt tuim. Mul polnud enam mitte midagi, ma ei uskunud mitte millegisse, mind ei huvitanud mitte midagi. Ma olin otsekui identiteetita isik. Keha oli olemas, kuid see oli seest tühi. Ja siis juhtus üks huvitav sündmus: kõik läksid kaheks nädalaks laagrisse. Ma võtsin seda, kui kahte nädalat üksindust. Ja ausalt öeldes see muutiski kõike. See oli just see, mida ma vajasin. Ma hakkasin, siis ennast koguma, end uuesti ülesehitama, ma olin otsekui uuesti sündinud. Ma alustasin kõike nullist. Ma tegin nende kahe nädala jooksul selliseid asju, mida ma poleks kunagi varem lihtsalt teinud, mul polnud vahet, mida ma tegin, peasi, et saaks ükskõik mida teha. Ma tegin peaaegu iga päev tööd, ma käisin peaaegu iga päev jooksmas, ma õppisin uusi asju, mul oli lihtsalt tohutu vajadus areneda. Ma läksin suundadesse, kuhu ma polnud kunagi varem läinud. Mul tekkis järsku hulga projekte ja plaane. Ma mõnikord lihtsalt hüppasin rolleri selga, kasvõi öösel ja sõitsin kottpimedas, kuhugile. Tihti sai sõidetud näiteks Rapla ligidal lingi või siis Adilas vms. Võtsin kasvõi õhupüssi ja läksin üksi metsa laskma. Alustasin pappkarbist, siis läksin edasi CD kettale, siis mängukaardile ja lasin niikaua kuni ma sain lõpuks väikestele rinnamärkidele 20 meetri pealt ühe lasuga pihti, siis tundsin, et aitab küll. Ma lihtsalt tegin ükskõik mida, mis aitaks mul mõtteid koguda ja maailmas selgusele jõuda. Ning varsti saigi minust see isik, kes ma praegu olen. Mul olid omad uskumused ja omad maailmavaated, mis sest, et mulle mõnikord öeldakse, et mõned neist vaadetest on ebainimlikud, ma ikkagi usun nendesse. Samuti ma otsustasin, et ma peaks hakkama korralikult õppima. Ning siiamaani nagu näha on see päris hästi välja tulnud, kõik viied ikkagist..

Ning suvel oli mul lihtsalt vaja meeletult mõtlemisaega ning aega üksinda olla. Paljud ilmselt ei märganudki, aga paljudel pidudel oli lihtsalt mul selline koht, kus ma lihtsalt ei suutnud enam peol olla, tundsin lihtsalt, et on vaja mõelda. Tavaliselt võtsin lihtsalt empeka kaasa, astusin uksest välja ning pool tundi lihtsalt kõmpisin mingile poole. Tagasi tulles olid inimesed ikka samasugused, keegi ei märganudki, et mind vahepeal ei olnud ning pidu võis lihtsalt edasi minna.
Ma ei tea, kui ühtne see jutt praegu tuli, sest seda on raske sõnadesse panna. Aga ma pole nendest sündmustest saati kordagi tundnud, et mu elus oleks midagi puudu, et ma oleks sisemiselt kurb või et mu tulevikul oleks midagi viga. Ma ei ole sellest saati kordagi tundnud enda sees tühjust ega midagi halba. Ma olen sellest saati olnud sisemiselt ainult rahulik ja rõõmus, mitte midagi muud. Ma tunnen, et mul on kõik vajalik olemas ning et see jääb nii ka tulevikus.

Ma ei oskagi midagi nagu eelneva teksti kohta öelda, kui et, muutumine ongi isiksuse alustala.

Dan Le Sac VS Scroobius Pip'il tuli välja uus singel nimega "Get Better" ning ma järsku avastasin selle kuu aega hiljem. Pettusin Youtube-is, et ta miskipärast jättis mulle selle teatamata. Samas erilist vahet ei ole, kuna album tuleb alles märtsis välja. Ju ma pean siis niikaua kannatama..

Kuna mu enda lauaarvuti on katki ja ilmselt see ei saa niipea korda, siis mul hakkab juba vaikselt tekkima nimekiri, mida kõike ma tegema peaks, kui ma selle tagasi saan.
Hetkel on nimekirjas juba Sõpruse Puiestee album; kõik Heroese osad, mis vahepeal on välja tulnud; ja umbes kümme erinevat laulu; ning ma avastasin ka, et mul vaatamata film "Reekviem unenäole" (Requiem for a dream"), ma imestan, et ma seda filmi varem vaadanud pole. Ainsad kommentaarid, mida ma sellest filmist kuulnud olen, on sellised: "See film on väga hea.";"See on maailma parim film.";"Ma olen seda neli korda näinud, kuid tahaks viiendat korda jälle vaadata" jne. Niiet ma ei kujuta ettegi, mida sellisest filmist oodata.
Samuti on nimekirjas film "Avatar", mida kõik ka taevani kiidavad. Esmamulje, kui veel see kinodes ei olnud, jäi halb. Kuna ma arvasin, et see film on tehtud seriaali "Avatar" järgi ning see seriaal ei meeldi mulle kohe üldse. Aga mingi aeg süvenesin rohkem ning sain teada, et need no hoopiski täitsa erinevad asjad. Nii nõme, kui kuulsatel teostel on samasugused nimed.

Ma käisin just kuurist puid toomas, et maja soojaks saaks ning avastasin, et mul on lapsepõlvest üks harjumus sisse kinnistunud. Kui kuuri sisse lähed, siis pead minema natukene edasi, et tuld põlema panna, muidu on seal kottpime. Ja kuna ma väiksena kardsin pimedust (Kõiges on süüdi need lastelaagrite õudusjutud.), siis on mul jäänud sisse selline harjumus, et alati kui ma sinna pimedasse kuuri sisse lähen, hoian ma puukorvi otse enda ees. See on selle jaoks, et kui ma tule põlema panen ja seal juhtub mingi koll otse ees olema. Siis ta ei saa mulle kohe kallale hüpata, kuna mul on korv ees. Nii imelik võib lapse mõttemaailm mõnikord olla :D
Aga samas on ka veider, kuidas see mulle kinnistunud on.

Ja viimased nädal aega on juba väsimus miskipärast peal olnud. Silmad lihtsalt ei püsi vahepeal lahti, pilgutan juba mingi miljon korda sekundis, et väsimusest pisarad silma ei tuleks. Enamustes tundides tuleb pähe juba mõte ka, et mis ma siin ikka passin, niikuinii midagi tähtsat ei õpetata, et võiks lihtsalt ära minna. Aga noh, ära ma pole läinud, lihtsalt kohutav uni tuleb tundide ajal eriti. Päevas lürbin lihtsalt kogu aeg kohvi sisse, et üldse ärkel püsida.

"Minu filosoofiline idee, kuidas saavutada edu või endaga rahulolu, on lihtne:«Ärgata hommikul täis tahtmist asuda täide viima seda, mida iganes oled algavaks päevaks planeerinud ning tunda sellest mõttest puhast rahuldust.»" - Harri Männil


Vahepeal vaatan enda ümber ringi ning mõtlen endamisi, et miks need inimesed hullumajas ei ole. Mille poolest erinevad kõik teised nendest, kellele pehmete seinte vahele aheldatuna rahusteid sisse süstitakse? Üks erinevus on see, et need, kes ei ole hullumajas, süstivad endale ise, vabatahtlikuna rahusteid sisse. On sel siis vahet? Tänapäeval on tänavapilt niigi kirju, väga paljudel inimestel on mingid omad veidrused, omad viisid käitumiseks ning enda suured "avastused", millega nad lihtsalt taipavad, et kõik millesse nad siiamaani on uskunud, on lihtsalt vale. Kunagi arvasid kõik, et maakera on lapik kuni vastupidist tõestati. Miks siis ei usuta meest, kes räägib, et ta tuli teisest dimensioonist ning hääled ta peas räägivad talle mida teha? Ning selle asemel, et lasta tal tõestada, et ta ei valeta, visatakse ta kohe hullumajja ja üritatakse selgeks teha, et kõik millesse tema usub on vale ning et tema maailma ei ole olemas.
Tegelikult kui niimoodi võtta, siis me peaksime kõik hullumajas olema.. Aga kas me siis juba ei ole? On teil siis tunne, et olete vaba? On teil selline tunne, nagu teil puuduks järelevalve arst, kes teie tegevusi jälgib ja siis teid hulluks lahterdab? Ega teil kuhugile siit Maa pealt põgeneda ju ei ole. Ainuke erinevus meie hullumaja ja hullude hullumaja vahel on see, et meil ei ole kaitset. Meil ei ole pehmeid põrandaid ja seinu, mis takistaksid meid iseendi ajusid välja peksmaks. Meil ei ole hulluülikonda, mis takistaks meil endi veene puruks närimast. Meil pole midagi, mis takistaks meil end ära tapmast. Kas see pole siis suurim vabadus, mis ühel elusolendil olla saab?

Mulle küll ei meeldi vinguda, aga fakkmulonpõlvikkaniipukkis ja maeisaasellepärast skeitisõitmaminna kuigivägatahakstegelikult.

Mu ema arvab nüüd veel rohkem, et ma olen hull, kui ennem. Lihtsalt sellepärast, et ta leidis mu käe pealt tähe. Õnneks ma sain talle lõpuks enam-vähem ära seletatud, miks see täht seal on. Aga noh arvata oligi, et ta siukest asja imelikult vaatab. Aga minu jaoks ei ole vahet, kas mul on käe peal selline täht või siis pastakaga soditud - kunst on kunst. Ning pealegi täht on lihtsalt väga ilus kujund, mida on ka lihtne joonistada. Aga jah, igastahes, kui ta seda alguses märkas, siis hakkas õudsalt pärima igasugu asju. Ja esimene küsimus muidugi oli, et kas see on usuga seotud. No fakk küll, miks nad seda küsimust absoluutselt igale poole topivad...

Mõte ei tööta... Kus sa oled mõistus? Mõistus läks pilvedesse... Mõistus teeb seal tööd. Tule tagasi maa peale mõistus! Maa peal on vaja tööd teha!

tuli tahtmine
kirjutada üks haiku
mitte millestki

Aeg parandab kõik haavad.. Vähemalt nii kõik ütlevad. Pigem mulle tundub, et just siis kui ma saan ise enda haavad parandatud tuleb see aeg ja suudab kõik putsi keerata.

Ma võtan nüüd enda riided seljast ja lähen lumesaju kätte tantsima.


FAKK KÜLL KUI HEA ENESETUNNE MUL PRAEGU ON!!

Kellelgi ei tohiks olla õigust minna üle antiiksuse ning igaviku piiride.
Rahvasumm lihtsalt sünnib.
Ja siis haihtub.
Kõikehõlmavas püraamidis,
kus valgus ja pimedus on läbisegi:
hajutuvad need meeleheitlikud, lühiaegsed elud.



Ohh jahh.. uusaasta on kohal. Loodan, et tuleb siis tore dekaad. Kuigi ma kohe üldse ei oodanud seda uut aastat. Mitte, et mul aasta enda vastu midagi oleks, vaid pigem mulle ei meeldi, et aeg nii kiiresti mööda lendab: eriti viimasel ajal. Ma olen lihtsalt ise tähele pannud, et ma kasutan selliseid fraase nagu: "Oli see tõesti nii ammu?";"Oli see tõesti viis aastat tagasi?" või siis isegi "See koht tuletab mulle lapsepõlev meelde." Nagu mida pukki?!? Ma olen alles kuusteist, mul peaks praegu lapsepõlv olema! Ma olen siiamaani ju alles laps! Ma olen ju siiamaani alles väike kuueteist aastane tatt! Ma ei peaks rääkima lapsepõlvest, kui see mul alles kestab.