I've always been that way, not questioning each day, but rather questioning my future in whole.

Mulle kohutavalt meeldib www.asofterworld.com -i koomikseid lugeda. Need on nii imelikult imelised ning samas ka kuidagi täielikult vastandlikud. Igastahes ma lihtsalt loen ja mõtlen ja loen loen loen ning siis järsku tuleb pähe küsimus, et mis mu mõttemaailmal küll viga on.

When I grow up, I want to evolve, into a person not defined just by their job or their role.

Vahepeal oli mul ka füüsikaolümpiaad, see läks enamvähem (teine koht 10. klasside arvestuses). Ise panin imeks, et suutsin ära lahendada sellised ülesanded, mis tekitasid küll esmapilgul WTF tunde, kuidas see üldse võimalik on. Ainuke asi, mis veidikene painab on see, et kui palju mul esimese koha kümnendikuga vahe oli. Ses suhtes, et kui ma poleks enda õiged vastused maha tõmmanud, kas ma oleks siis võinud esimene olla?
Täna oli käisin ka Raplas keemia olümpiaadil ning läks nagu keemia kohta arvata võis. Võinoh tegelt ei tea, mulle pole absoluutselt õrna aimugi. Igale ülesandele sai nagu midagi kirjutatud, aga ei tea, kui palju sellest õige oli. Aga eks näib, ootan huviga..


Mõtlesin, et kirjutaks millegist, mis on mulle tähtis. Nimelt eelmisest suvest! Jah, uskuge või mitte, aga ma loen seda suve, kui minu elu kõige tähtsamat sündmust. Olulised ei olnud mitte need sündmused, mis toimusid, vaid suvi üldiselt ja pigem need päevad, mil ei toimunud absoluutselt mitte midagi.
Lihtsalt mul oli juba enne suve algust selline tunne, et midagi toimub, midagi muutub. Ma ei tea millest see tingitud oli, kas põhikooli lõpust ning tundest, et gümnaasiumis peaks juba täiskasvalikum olema või siis lihtsalt heast kevade tundest. Aga siis tuli suvi, see tunne süvenes veelgi. Ma hakkasin rohkem mõtlisklema, ma olin väga mõtisklev. Ja siis ma ei tea, mis minuga juhtus, ma alustasin otsekui otsast peale. Mul ei olnud enam enda mõtteid, mul polnud mingeid otseseid tundeid, ma olin lihtsalt tuim. Mul polnud enam mitte midagi, ma ei uskunud mitte millegisse, mind ei huvitanud mitte midagi. Ma olin otsekui identiteetita isik. Keha oli olemas, kuid see oli seest tühi. Ja siis juhtus üks huvitav sündmus: kõik läksid kaheks nädalaks laagrisse. Ma võtsin seda, kui kahte nädalat üksindust. Ja ausalt öeldes see muutiski kõike. See oli just see, mida ma vajasin. Ma hakkasin, siis ennast koguma, end uuesti ülesehitama, ma olin otsekui uuesti sündinud. Ma alustasin kõike nullist. Ma tegin nende kahe nädala jooksul selliseid asju, mida ma poleks kunagi varem lihtsalt teinud, mul polnud vahet, mida ma tegin, peasi, et saaks ükskõik mida teha. Ma tegin peaaegu iga päev tööd, ma käisin peaaegu iga päev jooksmas, ma õppisin uusi asju, mul oli lihtsalt tohutu vajadus areneda. Ma läksin suundadesse, kuhu ma polnud kunagi varem läinud. Mul tekkis järsku hulga projekte ja plaane. Ma mõnikord lihtsalt hüppasin rolleri selga, kasvõi öösel ja sõitsin kottpimedas, kuhugile. Tihti sai sõidetud näiteks Rapla ligidal lingi või siis Adilas vms. Võtsin kasvõi õhupüssi ja läksin üksi metsa laskma. Alustasin pappkarbist, siis läksin edasi CD kettale, siis mängukaardile ja lasin niikaua kuni ma sain lõpuks väikestele rinnamärkidele 20 meetri pealt ühe lasuga pihti, siis tundsin, et aitab küll. Ma lihtsalt tegin ükskõik mida, mis aitaks mul mõtteid koguda ja maailmas selgusele jõuda. Ning varsti saigi minust see isik, kes ma praegu olen. Mul olid omad uskumused ja omad maailmavaated, mis sest, et mulle mõnikord öeldakse, et mõned neist vaadetest on ebainimlikud, ma ikkagi usun nendesse. Samuti ma otsustasin, et ma peaks hakkama korralikult õppima. Ning siiamaani nagu näha on see päris hästi välja tulnud, kõik viied ikkagist..

Ning suvel oli mul lihtsalt vaja meeletult mõtlemisaega ning aega üksinda olla. Paljud ilmselt ei märganudki, aga paljudel pidudel oli lihtsalt mul selline koht, kus ma lihtsalt ei suutnud enam peol olla, tundsin lihtsalt, et on vaja mõelda. Tavaliselt võtsin lihtsalt empeka kaasa, astusin uksest välja ning pool tundi lihtsalt kõmpisin mingile poole. Tagasi tulles olid inimesed ikka samasugused, keegi ei märganudki, et mind vahepeal ei olnud ning pidu võis lihtsalt edasi minna.
Ma ei tea, kui ühtne see jutt praegu tuli, sest seda on raske sõnadesse panna. Aga ma pole nendest sündmustest saati kordagi tundnud, et mu elus oleks midagi puudu, et ma oleks sisemiselt kurb või et mu tulevikul oleks midagi viga. Ma ei ole sellest saati kordagi tundnud enda sees tühjust ega midagi halba. Ma olen sellest saati olnud sisemiselt ainult rahulik ja rõõmus, mitte midagi muud. Ma tunnen, et mul on kõik vajalik olemas ning et see jääb nii ka tulevikus.

Ma ei oskagi midagi nagu eelneva teksti kohta öelda, kui et, muutumine ongi isiksuse alustala.