"Minu filosoofiline idee, kuidas saavutada edu või endaga rahulolu, on lihtne:«Ärgata hommikul täis tahtmist asuda täide viima seda, mida iganes oled algavaks päevaks planeerinud ning tunda sellest mõttest puhast rahuldust.»" - Harri Männil


Vahepeal vaatan enda ümber ringi ning mõtlen endamisi, et miks need inimesed hullumajas ei ole. Mille poolest erinevad kõik teised nendest, kellele pehmete seinte vahele aheldatuna rahusteid sisse süstitakse? Üks erinevus on see, et need, kes ei ole hullumajas, süstivad endale ise, vabatahtlikuna rahusteid sisse. On sel siis vahet? Tänapäeval on tänavapilt niigi kirju, väga paljudel inimestel on mingid omad veidrused, omad viisid käitumiseks ning enda suured "avastused", millega nad lihtsalt taipavad, et kõik millesse nad siiamaani on uskunud, on lihtsalt vale. Kunagi arvasid kõik, et maakera on lapik kuni vastupidist tõestati. Miks siis ei usuta meest, kes räägib, et ta tuli teisest dimensioonist ning hääled ta peas räägivad talle mida teha? Ning selle asemel, et lasta tal tõestada, et ta ei valeta, visatakse ta kohe hullumajja ja üritatakse selgeks teha, et kõik millesse tema usub on vale ning et tema maailma ei ole olemas.
Tegelikult kui niimoodi võtta, siis me peaksime kõik hullumajas olema.. Aga kas me siis juba ei ole? On teil siis tunne, et olete vaba? On teil selline tunne, nagu teil puuduks järelevalve arst, kes teie tegevusi jälgib ja siis teid hulluks lahterdab? Ega teil kuhugile siit Maa pealt põgeneda ju ei ole. Ainuke erinevus meie hullumaja ja hullude hullumaja vahel on see, et meil ei ole kaitset. Meil ei ole pehmeid põrandaid ja seinu, mis takistaksid meid iseendi ajusid välja peksmaks. Meil ei ole hulluülikonda, mis takistaks meil endi veene puruks närimast. Meil pole midagi, mis takistaks meil end ära tapmast. Kas see pole siis suurim vabadus, mis ühel elusolendil olla saab?