I can be a lot more than just me.

Iga kord, kui ma kuulen lauset:"Sa oled ka kõigest inimene." Iga kord paneb see mind aina rohkem tunda, et need inimesed on ühed saamatud loomad küll.

Igalt poolt kõlaksid kui appihüüded suletud suudest, ma ei saa enam sellest aru.

A ja keemia olümpiaadil jäin ka kolmandaks, mingi üks punkt oli teise kohaga vahet...

Iga päev korjaks nagu mingi tarkuse üles, ta nagu ise tuleks minuni. Ja kuigi mul mõningaid vaja ei lähe, siis alati saab neid teistega jagada.

Even if the glass is empty there's still residue inside,
and that can taste as sweet as the wine that did once reside.

Enam ma pimedas lurkivaid inimesi ei karda. Pigem kardan neid, keda ma kogu aeg päevavalguses olen näinud, sest nemad suudavad enda pimedat poolt paremini varjata.

Ühtegi tervikliku mõtet siit vist ei tule.

Annan alla.