Natukene naljakas. Mõelge, kui palju inimesi on minu elu jooksul ära surnud. Mõelge, kui palju on neid ainuüksi tänase päeva jooksul ära surnud. Kui paljud neist ei soovinudki enda surma? Kui paljud neist mõrvati? Või kui paljud neist tegid enesetapu? Kui paljud neist elasid tõeliselt kurba elu? Kui paljud inimesed soovivad praegugi, et nende elu lõppeks? Kui paljusid praegusel hetkel mõrvatakse? Kui palju on inimesi juba selle postituse jooksul ära surnud? Kuid samas, see nagu ei muudaks midagi - mina olen ikkagi siin.

Üritan teha selgeks, kus jookseb piir selle vahel, kes ma enda arvates olen ning selle vahel, kes ma tegelikult olen.

Leidsin Scroobius Pipilt sellise loo nagu "When push comes to shove." See on mingi tõesti vana lugu, ametlikult ei ole tal sellist lugu olemaski. See on nagu tõeline üleskaevatud antiik. Isegi googeldades või youtube'ist ei leia seda lugu. Lugu ise on rohkem psychedelic (eesti keele sõnavara lonkab kahjuks), kui teised tema lood. Mingi aeg laen selle youtube üles, kuna seda lugu pole tõesti kuskil saada.

Aga nüüd, kuna ma olen see ööpäev kokku umbes ühe tunni jagu magada saanud ja ma pean homme vara tõusma ning matemaatika olümpiaadile minema (jahh... laupäeval), siis on vist praegu õige aeg magama minna. Võinoh, vähemalt proovida, sest ilmselt hakkan jälle tegutsema ning avastan jälle, et kell on juba kaksteist läbi.