Dilemma kaubamajas. Kas keelduda tasuta ajalehest ja säästa puid, või siis võtta tänades ajaleht vastu ning teha sellega kaminasse tuli? Ahh, loodust saab homme ka säästa, täna kütame toa soojaks.
Reality’s just light interpreted by your brian
And if mine and your perceptions ain’t one and the same
Which one of us is normal which one is insane?
Mälu on ikka nõme asi küll. Just siis, kui sa tahad midagi meelde jätta, just siis ta ei suuda seda. Kuid kui sa tahad midagi unustada, siis ta samuti ei suuda seda. Ta nagu ei suudaks midagi. Lihtsalt lampi koguneb mingit rämpsu mõistusesse. Vahepeal nagu unustaks ära, et need seal on, kuid siis varsti hakkavad jälle nagu film silme ees kerima. Näiteks käib mul ikka silme eest läbi üks klipp ühest sarjast, mis kunagi käis kanal 2's, mille nime ma ei mäleta, kus oli suur hunnik tekke ning hakati järjest neid maha kiskuma ning siis leiti ühe surnuks külmunud vanamehe laip selle hunniku alt. No miks mul selline asi meeles püsib kogu aeg?!?! Kunagi sõitsime ka paari inimesega rongiga Tallinna. Siis oli rongisõit suht igav ja keegi pakkus sellise idee, et jätame vaguninumbri meelde ja siis vaatame, kellel see veel pärast meeles on. Ja noh, mul on siimaani meeles: DR1A-2246. Mingist ajast on mul kuskil üle 40 pii komakoha ka meelde jäänud. Ja pea ongi sellist rämpsu täis, kuid mingid lihtsamad ja tähtsamad asjad ei jää ikka meelde, ükskõik kui palju pingutaks. Äkki juhtubki nii, et mingis vanuses saab mälu limiit täis ning peale seda sa ei mäletagi mitte midagi? Samuti avastasin, et ma ei mäleta oma mineviku. Muidugi ma mäletan kõiki tähtsamaid sündmuseid, kuid mul pole aimugi, kuna need toimusid. Mul pole aimugi, kas mõned sündmused toimusid kolm või kasvõi viis aastat tagasi. Peaks hakkama asju üles märkima ning dateerima, sest kui ma juba kuueteist aastaselt ei mäleta asju, siis ma ei kujuta ettegi, mis vanemana saab.
Elu ei ole selleks, et halada tormi. See on selleks, et sa õpiksid vihma käes tantsima.
Sain just Birk Rohelennu raamatu "Enesetapjad" läbi loetud. Ning ausalt öeldes meeldis mulle see raamat väga. Vahepeal lihtsad tulid vastu imelise sõnastusega laused, neid oli lausa vähemalt tosin tükki ühes peatükis. Hea meelega tsiteeriks terve raamatu siia ära. Kuid tegelikult on sellise hea sõnastusega raamatuid väga palju. Peaaegu iga teine. Järelikult pole see põhjus, miks mulle see raamat meeldis. Põhjus oli palju sügavam. Lihtsalt ma tunnen, et see raamat on oma stiililt ja olemuselt nii.... minulik. Lihtsalt.... ma ei tea... mingis tavalises olukorras tuleb sügavam mõte, siis läheb järsku teisele mõttele üle, kuid samas tehes seda sujuvalt ning siis mõne aja pärast tuleb esialgne mõte tagasi ning areneb edasi. Kuigi mõndade tegelastega võis hulgi sarnasusi leida, siiski ma ei suudaks olla roosade küünte ning roosa seelikuga lumivalge poiss, kes endale tähelepanu tõmbab. Ma tahaks pigem olla beežikas nagu koolisein või valge nagu suured lumehanged õues. Või kasvõi valge-punane nagu mu pusa, mis paistaks justkui vereplekkitena erevalge lume sees. Ma tahaks ikka olemas olla lihtsalt sellisena nagu ma olen. Ma tahaks seista samas kohas, mõelda samu mõtteid, jälgida samu inimesi. Ma lihtsalt ei taha, et osad inimesed mind üldse märkaksid. Ma mõnikord tõesti ei taha, et inimesed paneksid tähele, et mina olen seal - otse nende kõrval. Mulle lihtsalt meeldib olla Anonüümne.
Aga jah, kui see Zen, kes oli roosat kandev emo (vähemalt välimuselt) kõrvale jätta, siis teised põhitegelased olid mõndade oma iseloomujoontega palju toredamad.
Harald - Poiss, kes oli droogisõltlane. Poiss, kes segas kokku erinevaid ravimeid, et leida seda õiget imeseerumi. Seerum, mis paneks ta midagigi tundma. Mis paneks ta sellist naudingut tundma, et ta lõpuks saaks aru, et see kõik on reaalne. Kuid lõppude lõpuks langeks ta oma imeseerumi otsingutest vaid sõltuvusse. Raamatut lugedes lõi mulle pähe mõte, et ma olen samasugune. Otsides mingil määral ka oma "imeseerumit" ning olles sellest juba sõltuvuses. Ma olen juba liiga paljudest asjadest sõltuvuses... Kuid vähemalt mitte ravimitest.
Pia - Tüdruk, kes ausalt öeldes tundus olevat veits tupoi, kuid ta paistis teadvat, mida ta tahab. Tema sees oli, midagi erilist. Tema sees elas Must Lind - tema hingeloom. Loom, kes räägib temaga, kui tal on vaja nõu. Loom, kes kaitseb teda ja kes hoiab teda üldse elus. Mul on ka selline hingeloom. Ainult mitte musta värvi ning minu oma pole lind.. Ta ei oska isegi lennata.... Ma ei taha sellest rohkem rääkida...
I don't mean my words, I just like the way they sound.
Nüüd saab lõpuks nädalaks puhkama sõita. Siis peab tagasi tulles veel paar päeva koolis käima ning peale seda tuleb nädal koolivaheaega, mis ei ole küll sama palju puhkus, kui see esimene, kuid vähemalt midagigi.
Kõige võlu peitub lihtsuses, mis lollidele tundub kui tuumafüüsika.
0 kommentaar(i):
Post a Comment