Patuoinas

Atmosfäär


See on kofeiin, nikotiin, tauriin.
See on milligrammid tõrva.
See on spiid, koka, meta ja odav viin.
See on inimesed, kes kannavad hinges mõrva.
See on minu kodu, tänav, elupaik.
See on koht, kus välja paistab kõik.
See on valitsus, hõõrdumine, sügelus.
See on allees toimuv nugadega rüselus.
See on mu unistused ja unenäod.
See on koletised, keda nõiun välja.
See on puudega inimesed, kelle kallal tehakse nalja.
See on marihuaana, teiseldamine, häbi.
See on venerulett, kus elu saab läbi.
See on kiire jutt, mida nad kasutavad, et väärastada minu aju.
See on vaevatus, see kaotab ajataju.
See on kassiliivakast, mida tuleks puhastada.
See on tumedad hinged, keda tuleks lunastada.
See on mu sugu, vikerkaared ja võimujanu.
See on noored, kes mõrvavad vanu.
See on MTV videod, gameshow'd.
See on mu monitor, mu arvuti, helimehed.
See on mõrvarid, kes alustavad puhtalt lehelt.
See on mu roller, see on kohad, kus käin.
See on kõik need hetked, mil süütuna näin.
See on inglid, deemonid, jumalad.
See on valged saatanad.
See on heitgaasid, armani, kiirtoit.
See on kinni kiilunud päike ja igavene koit.
See on disainerirõivad, see on designer drug.
See on konservatiivsed muslimiterroristid.
See on punased, sinised ja natsid.
See on idarannik, ei see on läänerannik.
See on techno, see on drumm ja bass.
See on keset maanteed lebav surnud kass.
See on õhus, see on vees, see on lihas.

See ulatub nii kaugele kui silm näeb.
See on kõik peale minu enese.
Ja see veel edasi läeb.
See läheb edasi ja edasi.
Nimekiri läheb edasi ja edasi.

See on asbest, heinapalavik, menthool.
See on seesamune Kohila kool.
See on uni, elu, surm.
See on valuvaigistid, see on seks julm.
See on ebatäpne, ebadiskreetne.
See on ebakindel, ebatäiuslik.
See on suitsetaja hingeõhk.
See on tänavatel, linnades, kõikjal, kus ma olen.
See on iga inimese fantaasiates, vaimuhaiguses.
See on vaimuhaiglates.
See on tervisehoiusüsteemid.
See on heaolu ohvrid, relvad.
See on politseinikud.
See on sead ametimärkide, püstolite ja okstega.
See on küsimus, kas oled rõõmus.
See on tunne, et oled õõnes.
See on talv, see on ilm.
See on kanal kahest tulev pornograafiline film.
See on herpes, see on kõigest lelu.
See on viirus, mis võtab tugevate ja nõrkade elud.
See on lõpmatus, draama, mis elab minus eneses.
See on pidu minus eneses.
See on vajadus seletada pikalt, nälg tähelepanule.
See on vampiirikihvad, hammustan ja annan järgi janule.
See on preventsioon, esimene lahendus.
See on minu sõltuvus, internet ja püsiühendus.
See on vaba, see on võimalus kättemaksuks.
See on avalik hukkamine, see on vaimne saastatus.
See on vabadus, see on võimalus minna süüa end paksuks.
See on naelad, mis hoiavad mu käsi ja jalgu sellel plangul.
See on poole kohaga töökohad.
See on lumi, külmetus, see on köha.
See on hirm, see on võltsing, see on lõks.
See on tunnipalk su töö eest.
See on midagi, mida Sa ei leia teiste seest.
See on kroon, dollar, yen, see on nominaalväärtus.
See suudab peatada aja.
See suudab Sind jätta lõksu eelmisesse aastasse.
See on õhus, see on vees, see on lihas.

See ulatub nii kaugele kui silm näeb.
See on kõik peale minu enese.
Ja see veel edasi läeb.
See läheb edasi ja edasi.
Nimekiri läheb edasi ja edasi.

Sinu näol, Sinu silmil.
See on kõik, mis on Sinuga seotud.
Sest see ei ole mina.
See ei saa mina olla.
Ei ole mina...
Ei.

Nimekiri läheb veel edasi ja edasi.
See läheb aina edasi ja edasi.
Edasi ja edasi.
Edasi...
Ei.

Kiri Jumalalt inimesele.

Ma mõtlesin päris tükk aega, kas teha seda postitust siia, või mitte. Üks öö enda mälus ringi kaevates leidsin sealt ühe laulu, mille ma olin ära unustanud ja ma ei teadnudki, et ma seda klaveril mängida oskan ning leidsin ka ühe pooliku luuletuse. Laulu õppisin klaveril uuesti selgeks ning luule panen kirja. Sellega on selline lugu, et ma otsustasin juba eelmise aasta augustis selle mõtte kirja panna, aga siis jäi see poolikuks. Ma imestan, et see mul ikka veel meeles on. Inspiratsiooni ja mõtte sain David Peter Meadsilt, nii et mõnes mõttes võib seda isegi nimetada tõlkelooks. Kuigi ma kärpisin suure osa sellest, mis mul meeles oli välja. Eelmise aasta augustis oleks seda olnud palju lihtsam siia toppida.

Kiri Jumalalt Inimesele.

Terekest seal,

pole ammu näinud.

On hulgi aastaid möödas sellest,

mil olen viimati Maa peal käinud.

Ja kui isegi saatsin teile sõnumi,

siis teis polnud piisavalt baptisti.

Piinasite teda jõhkralt

ning lõpuks lõite ka risti.

Aga ma olen teil silma peal hoidnud

ja see on hämmastav, kui kiirelt olete arenenud.

Kõik see kaunis kunst, kõik tehnoloogiaimed,

kõik need leiutised ja kuidas arstiabi on paranenud.

Aga on asju, mis mulle meeldivad vähem,

võib öelda, et teevad mu isegi kurvaks.

Teis on peidus ka teine pool - pahem,

miski on muutnud teid pahuraks, kurjaks.

Minu sõnumit tõlgiti valesti

ja sellest algas teie patustus.

Kuigi see polnud see, mida tahtsin,

tunnen, et peaksin kandma vastutust.

Kontekst tiriti minu tekstidest välja,

"peidetud mõtteid" avastati.

Hakati valama verd

ning kõik see minu nimele lavastati.

Kõik selged mõtted viidi ekstreemsusteni,

ja terve sõnum oli korrumpeerunud

ja kõik see muutus palju hullemaks hetkel,

mil organiseeritud religioon oli kulmineerunud.

Religioonist sai justkui relv,

millega nõrgad said kontrollida tugevaid.

Ja ka kõige tugevamad tegid seda mida kästi,

kui neile anti luba vaid.

Minu nimel tehti palju valet

ja ma tõesti olen imestunud.

Algul tundus kõik jäädavalt püsiv.

Kus ma olen libestunud?

Kõike seda luues, tundus vundament olevat tugev.

Kõik elemendid olid juba siin, ma olin pigem looduse kuraator.

Ma ei mõelnud pika-ajalist plaani, ma lihtsalt segasin kõik kokku.

Ja varsti saigi minust paljude jaoks diktaator.

Ma panin Päikese sobivalt kaugele

ning laotasin tähed üle taeva,

et saaksite öösel nautida nende ilu,

või nende abil navigeerida laeva.

Lõin ka Kuu ja panin taeva ringlema,

et imetleda saaks koidukuma.

Seltsiks lõin teile loomad,

katsin maa taimede ning toiduga.

Lõin kõik elusa erilise ja ainulaadsena,

et saaksite üksteist aidata, parandada.

Lõin teid vaba ja muutlikutena,

andsin piisavalt ruumi, et saaksite end arendada.

Ma ei teadnud, et selline areng paneb teid sõdima.

Tekitades teis üksteise vastu kadedust ja viha.

Teie olete nüüd need, kes peaksid tõdema,

et selline lõputu võitlus, vaid kasvatab teis võimuiha.

Ma olin lihtne olend,

teile vaid maa laotasin.

Teie olite need, kes alustasid sõdu

ja hiljem need ise kaotasid.

Teie lõite aatompommid

ja hirmu, mis kaasneb nendega.

Teie lõite tänaval müüdavad kommid,

sõltuvused ja alkoholi.

Teie olite need,

kes lõid raha ja korrumpeerunud majandussüsteemid.

Teie olite need,

kes kaasasid sellega majandusprobleemid.

Teie lõite terminid nagu "sõda",

termini nagu "lihahaav".

Teie kasutasite minu õpetusi enda huvide jaoks.

Teile ise sai omaks selline hävitav elulaad,

isegi kui seda tehti minu nimele.

Teie ei teadnud, millal lõpetada kõrgemaks ehitamine,

millal lõpetada sügavamaks kaevamine,

millal lõpetada varade raisakamine.

Ja peale seda ootasite minult ikka taevaime.

Ma kirjutangi, et vabandada,

kui minu sõnu võidi valesti mõista.

Aga see vabandus on emake loodusele,

sest mina lõin Sinu.

Peaks vist natukene selgitama seda teksti. Kui lugeda ridade vahelt (või siis antud juhul võtta terve teksti tervikuna), siis ei ole sellel Jumala, kui sellisega, mingit pistmist. Ning religiooniga palju vähem kui arvata võiks. Pigem on põhisõnum öelda, et me hävitame ennast ise. Ja me hävitame end liigselt. Ning kõige selle juures me suudame veel ennast põhjendada ning ajendiks nimetada kellegi teise, kelle peale süü veereteda. Ning kui süü on eemale veeretatud, laseme ikka sama moodi laastavalt edasi. Ja kõige hullem on see, et me ei hävita mitte ainult endid vaid ka põrmustame kõik, mis on meie ümber.
Muidugi võib tahtmise korral siit veel palju erinevaid mõtteid avastada. Mina näiteks avastasin.

When the devil wants to dance with you, you better say never

,because the dance with the devil might last you forever.


Veel üks omapärane film, mille ma ära vaatasin oli "Nümfomaani päevik (Diary of a sex addict)". Kuna tegu oli Hispaania filmiga, mis oli veel täielikult hispaania keelne ning kuna pealkiri kõlas juba kutsuvalt, siis ma arvasin, et tegu on jälle ühe kunstilise filmiga. Aga ei olnudki. Oli hoopis kurb porn, mis oli õnneliku lõpuga.

Bang! Bang!
She shot me down.
Bang! Bang!
I hit the ground.
Bang! Bang!
That awful sound.



Täna oli mul kohutavalt suur ja väsitav šoppamise päev. Tõusis hommikul üles, vanemad hakkasid linna minema ning ma hüppasin muidugi kaasa. Nii kaua kuni ma nendega koos elan, peaksin selliseid võimalusi kasutama. Algul käisin nii paljudes kinga- ja riidepoodides, et pea hakkas valutama ning kõht läks tühjaks. Siis läksime Bristoosse sööma, mulle alati meeldib nendes süüa, seal on kodune toit. Veel kodusem, kui kodus, sest kodus on mul alati mingid kiirtoidud, Rimi valmistoidud vms. Ja ma ostsin endale ühe nendest metallist puzzledest ka, mida tänapäeval kõikjal juba leidub. Ma tükk aega olin juba endale ühte sellist otsinud. See, mille ma sain, on level 6. Ma mõtlesin, et see on 10-ballisüsteemis, aga tuli välja, et 6's ongi kõige raskem. See on selline imelik kujund, mille ma pean lahti võtma ning siis teistmoodi tagasi kokku panema. Ma olen üritanud juba seda tükk aega lahti teha, heal juhul see asi ainult liigub paar millimeetrit, kui sedagi. Ma juba tunnen, kuidas aju sellega ära sulab. Aga ma luban, et ma järgmise viie aasta jooksul saan sellega hakkama!
Samuti üks huvitav asi, mille ma ostsin on selline raamat nagu "Loogika. Argumentatsioon. Mõtlemiskultuur.", üks naine müüs raamatuid ühel koolilaadal ning mu ema luges seda ja küsis müüjalt, kas see on hea raamat, sest ta ei saanud sellest midagi aru. Müüja ütles, et ta ei tea, ta on ka proovinud seda sirvida, aga tema jaoks oli see liiga segane. Minu jaoks pidi see raamat muidugi ideaalne olema ning see maksis ainult 20.- Ma pole see suvi mitte ühtegi raamatut lugenud, nii et järelikult on see üks esimesi raamatuid, mille ma läbi sirvin. Natukene ma olen seda juba tegelikult sirvinud ning nii palju kui mina aru saan, siis põhiliselt räägib see mingist haiglasest loogikast ning kuidas ka sellele teistele ära panna. Ma kunagi topin ehk mingeid hullemaid lauseid raamatust siia.


Enda ostetud riideid jms. asju ma kommenteerima ega kritiseerima ei hakka, selle jaoks pole mul moemaailmas piisavalt autoriteeti. Aga tehnikat võin küll! Esimese poena, kui ma Kristiinesse jõudsin passis mulle vastu Euronics. Läksin sinna, sest mul läks vaja hiirematti ja klaviatuuri. Hiirematte seal polnud, aga klaviatuuride hulgas passis mulle esimese asjana vastu Logitech'i K300. See on täpselt selline klaviatuur, mida mul vaja läkski, nagu ideaalne. Kui ma klaviatuuri endale vahepeal otsisin netist, siis üritasingi otsida, kus seda klaviatuuri müüakse. Vedas mul. Praegu kirjutan sellega ning see vajab natukene harjumist. Nupud on kõvasti väiksemad ning madalamad kui mu eelmisel klaviatuuril, mis oli päris mitu-mitu aastat vana ning uuel klaviatuuril on ka tagasi surve kõvasti suurem. Veits vajab tõesti harjumist, aga vähemalt on palju mugavam.
Samuti läks mul vaja mobiili jaoks ekraani kaitsekilesid. Irooniline nendega oli see, et ma ostsin lõpuks iPhone omad. iPhone ekraan on küll kõvasti suurem ja ka kiled on kõvasti suuremad, mis tähendab et ma pean sealt endale sobivad suurused välja lõikama, aga imelikul kombel olid need poole odavamad, kui mulle sobival suurusel kiled. See on see kui sul iPhone pole...
Samuti üks asi, mida ma otsisin poest oli hiirematt. Mõnele võib tunduda see irooniliselt, aga mul oli netist otsides raskusi leida normaalset hiirematti, mis maksaks alla 200.- krooni. Ma olen tükk aega üritanud otsida foorumitest, ehk äkki keegi paneb enda hiiremati müüki. Aga nagu näha, siis inimesed ei müü eriti enda hiirematte ning isegi kui müüvad, siis ostetakse need kiiresti ära. Poodi minnes mõtlesin, et kui seal on ühtegi normaalset hiirematti, siis võin isegi üle 200.- vajadusel maksta. Käisin siis arvutipoodides ja taipasin, et ainuke koht, kus Eestis hiirematte saadakse ongi enamasti netist või väga spetsaliseeritud poodidest. Lõpuks viskas otsimine kopa ette ning ostsin mingi 30 krooni maksva defenderi hiiremati, mis pidi sobima kõigile hiirtele ning pidi kleepuva põhjaga olema. Praegu seda kasutades on kleepuvast põhjast asi kaugel. Ma saan aru, et mu eelmine hiirematt oli vapsjee liimiga, aga see ei kleepu tõesti üldse. Ja hiirt liigutas teeb see suuremat lärmi, kui mu klaviatuuri tüppimine ja hiir liigub selle peal nagu tal oleks lihtsalt pikad juhtmed. Ainuke hea asi sellel hiirematil on see, et ta on õhuke. Ja selle poolest on ta lauast parem, et  vähemalt ei kuluta hiir lauda ning ka laud hiirt. Ma ikkagi otsin, äkki müüb keegi kuskil kasutatud hiirematti.

I want to suck out all of your junk and
Kiss it back into the parts of your heart that you keep locked up.



Ma räägin siia ühe loo, mida ma polegi vist kunagi kellegile terviklikult rääkinud. Ja ega ma selle loo üle väga uhke ka pole. See juhtus mitu aastat tagasi. Enda haugimäluga ei suuda ma täpselt öelda, aga äkki see oli 2 aastat tagasi? Igastahes olime mingi tüübi juures, kelle nime ma ka ei tea. Tõmbasime vessarit, jõime õlut ning ka gini. Ehk siis kõike läbi-segi, kuigi gini ja õlut oli vähe - ainult paar pudelit. Mul polnud isegi mingit sakki sees ega midagi, kui vesipiibu laksimise välja arvata. Siis kõndisime sealt Eriku juurde ja ta isa oli lahke ja tegi ettepaneku, et viib meid Route 66 sööma (vähemalt praegu on selle nimi Route 66). Hüppasime auto peale, ma istusin taha-vasakule, ehk olin Eriku isa taga. Hakkasime sõitma ning kui ta gaasi andis oli mul selline tunne nagu ma oleksin ameerikamäel. Tal oli vist mingi 50 sees, kuid mul oli kõht räigelt õõnes ning mõtlesin, et sõidab mingi 150 ja lootsin, et ta laksu ei paneks. Kui ta alevi ringteele jõudis, siis mul oli tõesti tunne nagu ta oleks ringteelt kahe sottiga läbi tõmmanud. Ta pööras Välja tänavale ning siis tekkis mul tunnelieffekt. Vaatasin aknast välja, midagi ei saanud aru, kõik oli ühtseks massiks nagu sulanud. Lambivalgustid olid pikad triibud nagu ta tõesti kihutaks valguskiirusel. Kõht oli ikka õõnes. Siis jõudsime tohka sillast natukene maad edasi ja seal see siis juhtuski. Ma oksendasin autosse. Ma ei tea kui palju, ma ei tea kuhu kohta ja ma ei tea kas Eriku isa sai pihta. Ja tal oli see auto isegi üpriski uus.. Räige. Igastahes ma jooksin autost välja ning oksendasin edasi. Keegi küsis, kas mul on kõik korras. Ja siis juhtuski kõige rõvedam koht. Keegi andis mulle nätsu. Ma võtsin selle vastu, närisin seda ja see oli kõige rõvedam näts, mida ma eales saanud olen. Aga ma lihtsalt närisin seda edasi. Nad puhastasid auto ära ning sõitsin Route 66 poole edasi. Kuna mul kodu oli üpriski lähedal, siis ma hakkasin sinna poole kõndima. Kuigi ma kõndisin üle poole tunni koju. Vahepeal lihtsalt seisin kükkis ja oksendasin ning siis liikusin aeglaselt edasi. Jõudsin koju, riided olid oksesed ning vanematele ütlesin, et mul on paha olla, olen vist haige. Läksin enda voodisse pikali. Nad tulid lihtsalt irvasid mulle näkku, arvata on, et nad teavad, milline on gini või õlle hais. Mul oli liiga rõve olla, et midagi sel hetkel mõelda. Üritasin räigelt magada, vahepeal käisin vetsus kettimas.
Järgmine hommik kui üles tõusin oli ikka veel halb olla. Käisin jälle vetsus kettimas. Siis lamasin voodis pool päeva edasi. Voodi kõrval oli joogitops ning vahepeal mängisin enda moblaga. Korraga libises mobla käest ära ning kukkus täpselt väiksesse joogitopsi, kuhu sisse ta vaevu ära mahtus. Ebareaalne. Võtsin ta topsist välja ning võtsin juppideks ja hakkasin fööniga kuivatama. Samal ajal mõtlesin, miks mul nii sitt olla on. Ma ju ei joonud eriti? Ma ei teagi tegelt, miks mul nii halb oli peale seda mitu päeva. Aga tegelikult see muutis palju. Ma ei suutnud mitu kuud vessarit teha. Mitte üldse. Siiamaani sellest saati tegelikult eriti ei suuda. Vahel harva võib-olla suudan heal juhul 2-3 väiksemat kõssi tõmmata, mitte rohkem. Lihtsalt ei suuda.
Ja peale seda ei suutnud ma ka pikka aega juua. Lihtsalt ei suutnud. Näiteks ostsmine mingi kuu või nii hiljem viina. Ma ei suutnud seda juua. Lõpuks tegin mingeid lahjasid kokse ning nautisin neid. Viina paljalt ma lihtsalt ei suutnud. Ja tegelt siiamaani on mul see joomine erinev, isegi täisjäämine on muutunud. Absoluutselt teistsugune tunne on midagi juua või täis olla. Ma justkui kardaks. Nagu vaimne plokk oleks mõnikord ees.

Aga kõige hullem asi selle asja jooksul on see näts, mis keegi mulle andis. See muutis asja kõige rõvedamaks. Ma ei närinud mitu kuud peale seda nätsu. Mitte üldse. Ja sellest päevast saati ma pole suutnud normaalselt ka hambaid pesta. Ma ei tea, kust see tuli. Kui ma näiteks pesen õhtutel hambaid, siis mul tekib kohutav dehüdratsioon ja ma võin lihtsalt 2-3 tassi vett kinni tõmmata. Ja öösiti tõusen lampi üles, ma tunnen, et suus ja kurgus on räigelt rõve olla ja lähen lihtsalt joon vett. Ma ei suuda isegi terve öö järjest magada peale seda, kui ma olen hambaid pestnud. Ja kõik sellest päevast saati. Koolipäevadel kui ma hommikuti hambaid pesen, siis ma tõmban ka räigelt vett endale sisse, et ajutiselt nii rõve olla ei oleks. Ja tavaliselt võtan mingit nätsu, eclipse vms. ka peale, et esimestes tundides juba rõve olla ei oleks. Ma ei tea, miks see nii on. Lihtsalt rõve on peale hambapesu olla.

We only have everyone else to blame.

Siil jääb ööseks.

Veel üks tavaline päev, veel üks tavaline öö
jälle ärkasin vara, jälle ees mind ootab töö.


Mu muusikaline maitse on jälle laienenud. Ma suudan nüüd kuulata sellist muusikat, millest ma varem mõeldagi ei tahtnud. Eriti ma mõtlen selle all stiile nagu darkstep või siis gorestep. Varem olid need minu jaoks lihtsalt puhtad tagumised, aga nüüd hakkan neid juba vaikselt mõistma. Alguses sattusin lihtsalt youtube's mõnele loole peale, mängis alla minuti ja siis ma ei suutnud kuulata ning panin kinni. Paar päeva hiljem hakkas lampi kummitama mingi lugu, läksin tagasi youtube, kuulasin lõpuni ja lisasingi playlisti.


Darkstepi tegelt ma ei kuulagi eriti palju. Aga ma avastasin, et kui kõrvaklapid on peas, siis selle saatel on hea õppida, nagu neutraalsemat sorti muusika. Lemmik lugu on ilmselt Idoleast - Gygawatts of suckers. Kuigi see on selline lahjem.







Ja siis veel gorestep.. Ainuke artist, keda ma kuulan on Borgore ja ta tõesti on hea. Kuigi tal on kõik laulud nii vasakule kui vähegi olla saavad. Lemmiklaulu ma öelda ei oska - kõik on head. Aga kõige esimene lugu, mida ma kuulsin oli "Love":





Need on lihtsalt äärmuslikumad stiilid, mida olen kuulama hakanud. Muidugi on maailmas veel mitu sada žanrit, mida ma kuulata ei suuda. Ja kes teab, ehk harjun ühel päeval nende kõigiga ära?


I fuckin swear that I care,
but it's hard when you stare
into the bottom of a bottle that is empty and bare.
I can't think of a reason to get the fuck out of bed,
curtains closed, lights are off, am I alive or dead?

I don't wanna be like this.

[Loo lõpp ehk kuu aega hiljem]  Sõitsin eile öösel Mälli juurest rattaga koju. Hakkasin kell 2 koju minema, sest pidin hommikul vara ärkama ning tööle minema. Tohisoo pargist oli natukene jama läbi sõita. Kuigi ma näen tavaliselt pimedas üpriski hästi, oli mul siiski seekord raskusi tee peal püsimisega. Praegu ongi ju täpselt kella 2 ajal kõige pimedam aeg, ehk mängisid isegi õlled selles oma osa. Lõpuks nägin mingit laiku istumas jõeäärse pingi peal. Lähemale jõudes tundsin ta ära. Jälle need heledad lokkis juuksed ja justkui pimedas helendavad hallikad silmad. Sõitsin ta kõrvale ning panin pidurid blokki. Ta vahtis jõe poole ning teretas mind. Ma olin liiga väsinud, et viisakas olla ning ütlesin pool-ülbe häälega "Noh?". Mees tõstis pilgu, vaatas mulle otsa ja küsis:
"On sul mulle ühtegi küsimust?"
"Ei, aga ma tahan sulle näidata tulemust.
Mu veri on nagu sinulgi - süsimust."
Mulle tõesti meeldis selle mehega rääkida. Me tõesti suutsime koos riimudes rääkida.
Aga mu silmad on tumedamaks muutunud, on keegi märganud?

I'm sorry

Olen vaid üks hääl.

Veel üks tavaline päev, veel üks tavaline öö
jälle ärkasin vara, jälle meenus eilne öö.

Mõtlesin, et olen ka lahe ja laen ka enda haavast pildi üles:

Ehk siis tegu on paari päeva vanuse põletushaavaga, mis asetseb mu reie külje peal. Lugu on siis selline, et olime Jonsteri saunas ning tal on leiliruumis üks metallist kraan, mis lihtsalt seisab seal. Tahtsin lavale minna, üritasin inimestest mööda triblada, aga siis läksin kogemata selle vastu. Natukene küll kipitas, aga ronisin ikkagi lavale ja istusin maha. Olin natukene laval ja siis tundsin, kuidas see hakkas kuumusega rõvedalt kipitama. Läksin leiliruumist välja, nägin valges seda haava (algul oli see hoopis teistsugune kui praegu) ja mõtlesin minna külma dušši alla. Aga see vesi kipitas nii palju, et ma ei suutnud seal all olla. Kastsin siis rätiku märjaks, hoidsin põletuse peal ning ronisin koos rätikuga tagasi leiliruumi lavale. Peale seda suundusin jõkke ja ulpisin seal niisama, lootes, et vesi võtab põletust alla. Väga kaua ma jões ei suutnud ulpida, raisk hakkas jälle kipitama. Ning see hakkab siiamaani kohe kipitama kui vett saab. Ja öösiti olen ma seni maganud ainule ühe külje peal.

"When I was a little kid my mother told me not to stare into the sun. So once when I was six, I did.
 At first the brightness was overwhelming, but I had seen that before. I kept looking, forcing myself not to blink, and then the brightness began to dissolve. My pupils shrunk to pinholes and everything came into focus and for a moment I understood. The doctors didn't know if my eyes would ever heal. I was terrified, alone in that darkness. Slowly daylight crept in through the bandages, and I could see, but something else had changed inside of me. That day I had my first headache."

 - Kui mingi film algab sellise jutuga, siis see tähendab, et tuleb hea film. Seekord oli selleks filmiks "Pii". Algus meenutas mulle miskipärast "Sin Cityt", aga värve oli veel vähem. Nojah, film oli ju must-valge. Mulle on alati sellised kunstlikumad psühholoogilised thrillerid meeldinud. Sobivad ideaalselt üksi pimedas kodus vaatamiseks. Muidugi kinos oleks veel parem vaadata. Pimedas, paremad kõlarid, suurelt ekraanilt. Aga kinos tahaks siiski seda üksi vaadata, seda oleks kuidagi imelik mingi massiga koos vaadata. Mingit erilist pointi filmil ei olnud ja mingit actionit ka ei toimunud. Puhtalt psühholoogia peale mängitud.

Filmi peategelane meenutas mulle ühte vene matemaatikut (Grigori mingi..), kes lahendas sajandite vanuse matemaatilise probleemi ning talle määrati selle eest miljoni dollarine preemia. Aga selle asemel, et rikkalt edasi elada, lukustas ta hoopis end oma korterisse (ja ta elab veel koos oma emaga...) ning keeldus raha võtmast.

Filmi peategelane oli ka matemaatik, kes elas üksi korteris ning ei suhelnud peaaegu mitte kellegagi. Ajas lihtsalt terve filmi mingit numbrit taga, ise teadmata, mis number see on. Ja kui ta lõpuks selle numbri leidis, sai ta ka teada, et see number on vastus kõigele siin universiumis. Aga siis lasi ta akutrelliga endal ajust tüki välja ja muutus lolliks. Film oli päris pointless, aga kuradi diip...

Samuti teine hea film, mida ma vaatasin oli "The Exorcist". Enamus on seda ilmselt juba ammu näinud, 2007. aastal valiti  see parimaks õudusfilmiks ning kunagi oli see üks enim müüvaid filme. Ja kuna ma olen filmide suhtes tihti eelarvamustega, siis ma juba üllatusin hetkel, mil ma seda filmi vaatama hakkasin. Mind üllatas asjaolu, et filmi kvaliteet oli hea ning kaameratöö oli ka üllatavalt osav. Kuna film valmis 1973. aastal, siis ma miskipärast arvasin, et see on kohutava kvaliteediga. Aga kvaliteet oli palju parem kui osadel 2005. aasta filmidel. Ja filmi sisu oli ka uskumatult hea, ma saan täitsa aru, miks see nii hinnatud film on. Ma pole nii ammu ühtegi korraliku õudusfilmi näinud, tavaliselt ma hakkan nende ajal naerma või siis lihtsalt vahin tuima pilguga ekraani. Seda filmi oli tõesti põnev vaadata.


Ära pahanda,
lähen jooma.

Hot-dogi maitseline gaseeritud vesi.

Pikk teekond punktist A punkti B. Kõik lihtsalt selleks, et avastada, et A ja B on samad asjad.

    Eilne öö oli väga imelik. Ärkasin selle peale üles, et telekas läks käima ning terve tuba oli järsku valge. Siis avastasin järsku, et seisan püsti ning olin astunud telekapuldi peale. Korjasin puldi üles, lülitasin teleka välja, läksin tagasi voodi ning jäin uuesti magama.

Vahel kõneleb vaikus rohkem kui sõnad, vähemalt mulle kõneles.

    Samuti tegin järsku avastuse, et enamus mu asjad on punased, mustad ja/või valged. Alates koolikotist lõpetades rolleriga. Muidugi ka paljud riided. Kõik lühkad, mis mul on. Enamus t-särgid ja ehk isegi pusad. Kõik skeidid, mis mul siiamaani on olnud välja arvatud ühed. Isegi hiir on punane-must. Jõle huvitavalt on ikka asjad välja kujunenud.


    Uipo Camp toimus suht ammu ja tavaliselt ma olen enda blogis vältinud selliseid teemasid, aga ma arvan, et Nõva rannas kummitab. Lugu on siis selline, et tšillisin pikki rannaäärt ringi. Järsku märkasin, et mingi tüdruk on põlvini vees, kõndis just ranna poole. Kuna seal oli just surfi laager ka just ligidal, siis ma ei imestanud, et keegi neist ka öösel ujumas käiks. Ja kuna ma kõndisin sellele tüdrukule aina lähemale, siis võtsin taskust mobla välja ning keerasin viisakusest muusika kinni. See tüdruk hakkas juba merest välja jõudma ja pigistas enda juuksed veest tühjaks. Aga hetkel, mil ta jõudis täitsa veest välja ning puudutas rannaliiva, siis ta lihtsalt kadus. Olin veidi pahane, et ma muusika pidin vait panema. Võtsin mobla taskust välja, panin muusika tagasi mängima ning kõndisin edasi. Muidugi see tüdruk võis olla ka järjekordne meelepete, hallutsinatsioon või lihtsalt varjude mäng. Aga asi on tegelikult selles, et kui ma eelmine aasta käisin Nõval jaanipäeva tähistamas, siis ma käisin sama moodi öösel ringi jõlkumas. Ja ma nägin täpselt seda sama tüdrukut. Ta jalutas jälle ranna poole, pigistas enda tumedaid juukseid ning randa jõudes lihtsalt haihtus. Ja ma tahtsin veel talle tere öelda.. pff..

Hope is necessary in every condition - http://web.zone.ee/darkcloud/hopeisnecessaryineverycondition.html

Colours Of Blood

Avastasin enda moblast sellise asja nagu "Audio Booster". Põhimõtteliselt sama effektiga nagu ekvalaiser, mis töötaba ainult siis, kui kõrvaklapid on ühendatud. Panin bassi natukene juurde ja kuna praegused koss kõrvaklapid on täitsa normaalsed, siis oli erinevust räigelt tunda. Kui korralik bassline tuli, siis oli tunda kuidas kõrvas värisevad bassi lained, nagu kõrvaklapid oleks ise tahtnud ka iga löögiga kaasa väriseda. Kaif.

[Avasõna]  -
Rahumeelselt kulistan õlle sisse,
Pea saab täis, aga hing jääb ikka tühjaks.

Söön terve paki peelmene ära,
kõht saab täis, aga nälg on alles.

[Sissejuhatus] - Ma leian, et blogi peaks olema just see koht, kuhu ma võiksin kirjutada kõik enda lood, seiklused ja mõtisklused, ilma midagi kartmata. Ükskõik, kui fucked up need mõnikord kõlavad. Igastahes, nädal või isegi rohkem tagasi oli mul üks õhtu, kui ma lihtsalt igavlesin kodus. Osad olid Taneli juures peol, osad ilmselt juba ammu magasid enda kodudes. Ja mul tuli järsku geniaalne mõte minna jalutama. Kuna lambid ei põle suvel, siis kõik tänavad ja kohad v.a alevi keskplats on kottpimedad. Mõeldud - tehtud! Mobla tasku, kõrvaklapid pähe ning just in case zippo ka tasku. Inimesi mulle vastu ei kõndinud, ainult aeg-ajalt sõitsid mõned autod mööda, mis tegid hetkeks terve tänava nähtavaks. Ainult alevis oli paari inimest näha. Suundusin ka tohisoole, kuid seal ei paistnud ka midagi erilist olevat. Taipasin siis, et Kohilas sees ei leiagi midagi huvitavat, otsustasin, kuhugile Kohilast väljaspoole minna. Ja siis algaski õhtu kõige huvitavam osa.

[Riimluule]  -
Ma kohtasin üht meest,
enda kodust mitte väga kaugel:
vaid üle Viljandi maantee.
Jalutasin üksi mööda põlluäärt,
silmapiir oli kottpime,
kuuldes vaid kõrvaklappidest tulevat häält.
Kuid kui jõudsin metsatukani,
juhtus ime.
Kõrvaklapid jäid täiesti vait,
ma kuulsin puude kohinat.
Kuid siis muutus asi veidraks -
kõrvaklapidest tuli valju sahinat.
Tirisin nad välja kõrvast,
sahin oli liiga vali.
Võtsin mobla kätte,
mõtlesin, et järjekordne pleieri nali.
Kuid mobiil ei töödanud,
terve ekraan oli täiesti sassis.
Järsku oli kõhe, tõstsin pilgu üles.
Mingi mees mulle otsa passis.
Ehmusin, karjusin: "Kes sa oled?"
Ta naeratas ja oli rahulik:
"Rahu Holger, ära kisa.
Me oleme su tegelik suguvõsa,
ma olen sinu vaarvaarvaarisa
ja midagi veel sinna otsa lisa."

[Miniatuur] - Rahunesin maha. Kuna ta teadis mu nime, siis sain aru, et ta ei kujuta mulle mingit ohtu. Ta istus maha. Otsisin võimalikult kuiva murumätta ning istusin selle peale. Muidugi oli see murumätas ikka läbimärg, aga seda olin ka mina. Kuiva kohta polnudki võimalik leida - vihma sadas. Mulle on alati meeldinud olla vihma käes, nokamüts peas. Ka seekord nautisin igat piiska, mis noka peale langesid. Vaatasin enda ümber ringi. Tänu vihmale ja udule ei olnud kaugele võimalik näha. Õrnalt paistsid lähedal asuva metsatuka puuladvad. Kõikjal enda ümbervaadates oli näha vaid rukkiheina. Tekkis tunne nagu ma oleksin udumulli sees, mis ei luba mul kaugemale vaadata. Ainult aeg-ajalt sõitsid mõned üksikud autod Viljandi maanteel ja valgustasid terve põllu ära. Mulle meeldis neid valguskiiri vaadata. Kuigi ükski neist ei jõudnud minuni, oli mul ikkagi selline tunne, nagu nad oleksid minu ümbert udumulli ära lõhkunud ning valgustasid mu ümbert kõik ära. Oli näha tervet rukkipõldu ning ka meeletutes kogustes vihmapiisku. Ma täiesti nautisin seda kaunist loodust. Ma olin juba liialt mõttesse vajunud, kuid need samused valguskiired valgustasid ka võõra näo ära. Mulle tuli meelde, et ma ei istu siin üksi. Vaatasin talle otsa. Ta ei tundunud mulle üldsegi hirmus, isegi pimedas mitte. Ta nägi mulle tuttav välja, justkui oleks ta kedagi mulle meenutanud. Heledad lokkis juuksed, kandilisevõitu nägu ning hallikad silmad, mis justkui helendasid pimedas. Ta vahtis enda ümber olevat udu. Mina vahtisin teda ja sain aru, et seekord oli see tema, kes mõttesse vajus. Me istusime niimoodi vähemalt tunnikese, ilma, et kumbki meist oleks sõnakestki lausunud. Sain aru, et ta tõesti on minu sarnane, sest keegi teine ei suuda niimoodi vaikuses istuda.

[Vabavärss/Riimluule I] -
Tõusis ta järsku, ja sõnas siis valjult:
"Õues läheb valgeks, räägin sulle kähku.
Ma olen tõesti su pere.
Läbi liha, luu ja ka vere.
Me oleme surematud,
ja seda oled ka sina,
kui seda vaid soovid.
"Ei soovi, mind ei köida teie elustiil.
Lõpmatuseni elada oleks minu jaoks lihtsalt piin.
Ei tunneks millestki mõnu, isegi pähe ei hakka viin."
"Ja kas sinul on siis praegu olla parem?
iga öö mõtled, et võiksid surra varem.
Kui sa vaid seda surma vääriks.
Seest oled tühi, nagu vaglad soolikaid sul näriks.
Koguaeg halb olla, tahaksid oksendada.
Räägi, kuhu niimoodi sa jooksed ka?"
"Aitab sellest!
Räägi nüüd edasi,
räägi enda perest."
"Ma parem näitan sulle,
kõik on mu veres."
*Võtab vöölt noa.
Tõmbab risti üle veeni.*

[Dialoog] - "Sinu..veri.. on must?"
"Jah, las ma nüüd seletan." *Võtab taskust süstla, imeb verd täis ning katab riidejupiga veeni kinni.* "Me oleme tühjad ja näljased nagu sinagi. Aga me teame selle põhjuseid. Sa pead hakkama teiste verd ja hingi endasse püüdma. Kunagi oli ka minu veri punane. Segad oma verele liiga palju värve juurde ning see muutubki peagi mustaks."
"Niiet te olete nagu vampiirid? Tapate inimese ära, imete verest tühjaks ja hoiate hinge vangis?"
"Haha, ära ole rumal Holger. Vampiire ei ole olemas. Ning me ei tapa kedagi sunniviisiliselt ära. Las ma seletan sulle. Sa pead lihtsalt leidma kellegi, kes on nõus sulle enda hinge andma, veri tuleb vaid boonusena kaasa."
"Ja kuidas ma peaksin veel leidma kellegi, kes enda hinge loovutada tahab?"
"See on inimestega vägagi kerge. Sa ei usu, kui paljud on nõus, kui sa nende juurde lähed ja küsid, kas sa võid nad ära tappa." *Hoiab süstlast pingsalt kinni* "Siin süstlas on minu veri. Kui ma seda sulle silma süstin, näed sa kõike hoopis teise nurga alt. Sinust saab üks meist. Sinu nälg saab rahuldatud."
"Ja miks ma peaksin sul laskma ennast silma süstida?"
"Ma arvasin, et sulle meeldivad sellised süstlad."
"Meeldivadki, ainult mitte siis, kui nad mu silmamuna sees on."
"Nojah, aga ma kardan, et täna pole sul teist valikut."

[Vabavärss/Riimluule II] -
Tegin silmad lahti,
lebasin ikka märjal murul.
Kõrvaklapid ikka sahisesid.
Tõusin püsti, vaatasin ringi.
Mees oli kadunud,
tundub, et ta minema jalutas.
Hakkasin ka koju minema,
üks silm kohutavalt valutas.
Aga sees oli ikka tühi tunne.
Kuid järsku kohtasin tee peal siili,
mõtlesin, et võtaks endale ta hinge
ning tegingi temaga diili.
Talle üks õun, mulle tema hing ja veri.
Igaveseks.

Läksin edasi, tunne oli parem,
kuid see ei tunduvat olevat päris,
vaglad nagu ikka mu soolikaid näriks.
Kuid siis nägin jälle kedagi.
Hepast üle tee, metsa ääres.
See oli kährik.
Tegin talle lihtsalt ühe pai.
Ning sellega ta hinge endale sain.

Läksin veel edasi, ikka mööda sama teed.
Kui järsku tuli vastu mulle üks noorem mees.
Vaatas mulle otsa ja siis hakkas sonima häälega kõledalt:
"Saatanast! Su silmad ju pimedas põlevad!"
"Kas on midagi, mida sa tahad?"
"Ei. Mul on olemas kõik:
maja, auto ja raha."
Irooniline.
Siil tahtis õuna, kährik tahtis pai.
Kõik mis nad tahtsid, selle ka said.
Nagu ütleb telekas: "parimat võimalust kasuta."
Aga inimene loll loom, andis enda hinge ära tasuta.
Igaveseks.

Olin juba Grossi poe ees,
kui tuli vastu üks teine mees.

[Tanka] -
Tuigerdas aina
Keel pehme, liialt joogine
Teda ei puutu
Hinge tal endal ei ole
Andnud selle viinale

[Haiku] -
Viimaks enda toas
voodis laman, teesklen und
iial ma ei maga

[Kommentaarid] - Vaatasin msn'i chat logide abil järgi, et see ei olnudki mitte eelmine nädal, vaid hoopis 24. Juuli.
Ning ausalt öeldes ma ei tea, kas see oli kährik. Ma ise oleks arvanud, et see oli hõbedast värvi rebane, aga kuna ma ise pole nii eriline bioloog, siis mulle räägiti et hõberebased ei ela vabas looduses ning ma võisin lihtsalt rebase kährikuga sassi ajada.

[Lõpetuseks pilt] -