Kiri Jumalalt inimesele.

Ma mõtlesin päris tükk aega, kas teha seda postitust siia, või mitte. Üks öö enda mälus ringi kaevates leidsin sealt ühe laulu, mille ma olin ära unustanud ja ma ei teadnudki, et ma seda klaveril mängida oskan ning leidsin ka ühe pooliku luuletuse. Laulu õppisin klaveril uuesti selgeks ning luule panen kirja. Sellega on selline lugu, et ma otsustasin juba eelmise aasta augustis selle mõtte kirja panna, aga siis jäi see poolikuks. Ma imestan, et see mul ikka veel meeles on. Inspiratsiooni ja mõtte sain David Peter Meadsilt, nii et mõnes mõttes võib seda isegi nimetada tõlkelooks. Kuigi ma kärpisin suure osa sellest, mis mul meeles oli välja. Eelmise aasta augustis oleks seda olnud palju lihtsam siia toppida.

Kiri Jumalalt Inimesele.

Terekest seal,

pole ammu näinud.

On hulgi aastaid möödas sellest,

mil olen viimati Maa peal käinud.

Ja kui isegi saatsin teile sõnumi,

siis teis polnud piisavalt baptisti.

Piinasite teda jõhkralt

ning lõpuks lõite ka risti.

Aga ma olen teil silma peal hoidnud

ja see on hämmastav, kui kiirelt olete arenenud.

Kõik see kaunis kunst, kõik tehnoloogiaimed,

kõik need leiutised ja kuidas arstiabi on paranenud.

Aga on asju, mis mulle meeldivad vähem,

võib öelda, et teevad mu isegi kurvaks.

Teis on peidus ka teine pool - pahem,

miski on muutnud teid pahuraks, kurjaks.

Minu sõnumit tõlgiti valesti

ja sellest algas teie patustus.

Kuigi see polnud see, mida tahtsin,

tunnen, et peaksin kandma vastutust.

Kontekst tiriti minu tekstidest välja,

"peidetud mõtteid" avastati.

Hakati valama verd

ning kõik see minu nimele lavastati.

Kõik selged mõtted viidi ekstreemsusteni,

ja terve sõnum oli korrumpeerunud

ja kõik see muutus palju hullemaks hetkel,

mil organiseeritud religioon oli kulmineerunud.

Religioonist sai justkui relv,

millega nõrgad said kontrollida tugevaid.

Ja ka kõige tugevamad tegid seda mida kästi,

kui neile anti luba vaid.

Minu nimel tehti palju valet

ja ma tõesti olen imestunud.

Algul tundus kõik jäädavalt püsiv.

Kus ma olen libestunud?

Kõike seda luues, tundus vundament olevat tugev.

Kõik elemendid olid juba siin, ma olin pigem looduse kuraator.

Ma ei mõelnud pika-ajalist plaani, ma lihtsalt segasin kõik kokku.

Ja varsti saigi minust paljude jaoks diktaator.

Ma panin Päikese sobivalt kaugele

ning laotasin tähed üle taeva,

et saaksite öösel nautida nende ilu,

või nende abil navigeerida laeva.

Lõin ka Kuu ja panin taeva ringlema,

et imetleda saaks koidukuma.

Seltsiks lõin teile loomad,

katsin maa taimede ning toiduga.

Lõin kõik elusa erilise ja ainulaadsena,

et saaksite üksteist aidata, parandada.

Lõin teid vaba ja muutlikutena,

andsin piisavalt ruumi, et saaksite end arendada.

Ma ei teadnud, et selline areng paneb teid sõdima.

Tekitades teis üksteise vastu kadedust ja viha.

Teie olete nüüd need, kes peaksid tõdema,

et selline lõputu võitlus, vaid kasvatab teis võimuiha.

Ma olin lihtne olend,

teile vaid maa laotasin.

Teie olite need, kes alustasid sõdu

ja hiljem need ise kaotasid.

Teie lõite aatompommid

ja hirmu, mis kaasneb nendega.

Teie lõite tänaval müüdavad kommid,

sõltuvused ja alkoholi.

Teie olite need,

kes lõid raha ja korrumpeerunud majandussüsteemid.

Teie olite need,

kes kaasasid sellega majandusprobleemid.

Teie lõite terminid nagu "sõda",

termini nagu "lihahaav".

Teie kasutasite minu õpetusi enda huvide jaoks.

Teile ise sai omaks selline hävitav elulaad,

isegi kui seda tehti minu nimele.

Teie ei teadnud, millal lõpetada kõrgemaks ehitamine,

millal lõpetada sügavamaks kaevamine,

millal lõpetada varade raisakamine.

Ja peale seda ootasite minult ikka taevaime.

Ma kirjutangi, et vabandada,

kui minu sõnu võidi valesti mõista.

Aga see vabandus on emake loodusele,

sest mina lõin Sinu.

Peaks vist natukene selgitama seda teksti. Kui lugeda ridade vahelt (või siis antud juhul võtta terve teksti tervikuna), siis ei ole sellel Jumala, kui sellisega, mingit pistmist. Ning religiooniga palju vähem kui arvata võiks. Pigem on põhisõnum öelda, et me hävitame ennast ise. Ja me hävitame end liigselt. Ning kõige selle juures me suudame veel ennast põhjendada ning ajendiks nimetada kellegi teise, kelle peale süü veereteda. Ning kui süü on eemale veeretatud, laseme ikka sama moodi laastavalt edasi. Ja kõige hullem on see, et me ei hävita mitte ainult endid vaid ka põrmustame kõik, mis on meie ümber.
Muidugi võib tahtmise korral siit veel palju erinevaid mõtteid avastada. Mina näiteks avastasin.