Siil jääb ööseks.

Veel üks tavaline päev, veel üks tavaline öö
jälle ärkasin vara, jälle ees mind ootab töö.


Mu muusikaline maitse on jälle laienenud. Ma suudan nüüd kuulata sellist muusikat, millest ma varem mõeldagi ei tahtnud. Eriti ma mõtlen selle all stiile nagu darkstep või siis gorestep. Varem olid need minu jaoks lihtsalt puhtad tagumised, aga nüüd hakkan neid juba vaikselt mõistma. Alguses sattusin lihtsalt youtube's mõnele loole peale, mängis alla minuti ja siis ma ei suutnud kuulata ning panin kinni. Paar päeva hiljem hakkas lampi kummitama mingi lugu, läksin tagasi youtube, kuulasin lõpuni ja lisasingi playlisti.


Darkstepi tegelt ma ei kuulagi eriti palju. Aga ma avastasin, et kui kõrvaklapid on peas, siis selle saatel on hea õppida, nagu neutraalsemat sorti muusika. Lemmik lugu on ilmselt Idoleast - Gygawatts of suckers. Kuigi see on selline lahjem.







Ja siis veel gorestep.. Ainuke artist, keda ma kuulan on Borgore ja ta tõesti on hea. Kuigi tal on kõik laulud nii vasakule kui vähegi olla saavad. Lemmiklaulu ma öelda ei oska - kõik on head. Aga kõige esimene lugu, mida ma kuulsin oli "Love":





Need on lihtsalt äärmuslikumad stiilid, mida olen kuulama hakanud. Muidugi on maailmas veel mitu sada žanrit, mida ma kuulata ei suuda. Ja kes teab, ehk harjun ühel päeval nende kõigiga ära?


I fuckin swear that I care,
but it's hard when you stare
into the bottom of a bottle that is empty and bare.
I can't think of a reason to get the fuck out of bed,
curtains closed, lights are off, am I alive or dead?

I don't wanna be like this.

[Loo lõpp ehk kuu aega hiljem]  Sõitsin eile öösel Mälli juurest rattaga koju. Hakkasin kell 2 koju minema, sest pidin hommikul vara ärkama ning tööle minema. Tohisoo pargist oli natukene jama läbi sõita. Kuigi ma näen tavaliselt pimedas üpriski hästi, oli mul siiski seekord raskusi tee peal püsimisega. Praegu ongi ju täpselt kella 2 ajal kõige pimedam aeg, ehk mängisid isegi õlled selles oma osa. Lõpuks nägin mingit laiku istumas jõeäärse pingi peal. Lähemale jõudes tundsin ta ära. Jälle need heledad lokkis juuksed ja justkui pimedas helendavad hallikad silmad. Sõitsin ta kõrvale ning panin pidurid blokki. Ta vahtis jõe poole ning teretas mind. Ma olin liiga väsinud, et viisakas olla ning ütlesin pool-ülbe häälega "Noh?". Mees tõstis pilgu, vaatas mulle otsa ja küsis:
"On sul mulle ühtegi küsimust?"
"Ei, aga ma tahan sulle näidata tulemust.
Mu veri on nagu sinulgi - süsimust."
Mulle tõesti meeldis selle mehega rääkida. Me tõesti suutsime koos riimudes rääkida.
Aga mu silmad on tumedamaks muutunud, on keegi märganud?

I'm sorry