jälle ärkasin vara, jälle meenus eilne öö.
Mõtlesin, et olen ka lahe ja laen ka enda haavast pildi üles:
Ehk siis tegu on paari päeva vanuse põletushaavaga, mis asetseb mu reie külje peal. Lugu on siis selline, et olime Jonsteri saunas ning tal on leiliruumis üks metallist kraan, mis lihtsalt seisab seal. Tahtsin lavale minna, üritasin inimestest mööda triblada, aga siis läksin kogemata selle vastu. Natukene küll kipitas, aga ronisin ikkagi lavale ja istusin maha. Olin natukene laval ja siis tundsin, kuidas see hakkas kuumusega rõvedalt kipitama. Läksin leiliruumist välja, nägin valges seda haava (algul oli see hoopis teistsugune kui praegu) ja mõtlesin minna külma dušši alla. Aga see vesi kipitas nii palju, et ma ei suutnud seal all olla. Kastsin siis rätiku märjaks, hoidsin põletuse peal ning ronisin koos rätikuga tagasi leiliruumi lavale. Peale seda suundusin jõkke ja ulpisin seal niisama, lootes, et vesi võtab põletust alla. Väga kaua ma jões ei suutnud ulpida, raisk hakkas jälle kipitama. Ning see hakkab siiamaani kohe kipitama kui vett saab. Ja öösiti olen ma seni maganud ainule ühe külje peal.
Samuti teine hea film, mida ma vaatasin oli "The Exorcist". Enamus on seda ilmselt juba ammu näinud, 2007. aastal valiti see parimaks õudusfilmiks ning kunagi oli see üks enim müüvaid filme. Ja kuna ma olen filmide suhtes tihti eelarvamustega, siis ma juba üllatusin hetkel, mil ma seda filmi vaatama hakkasin. Mind üllatas asjaolu, et filmi kvaliteet oli hea ning kaameratöö oli ka üllatavalt osav. Kuna film valmis 1973. aastal, siis ma miskipärast arvasin, et see on kohutava kvaliteediga. Aga kvaliteet oli palju parem kui osadel 2005. aasta filmidel. Ja filmi sisu oli ka uskumatult hea, ma saan täitsa aru, miks see nii hinnatud film on. Ma pole nii ammu ühtegi korraliku õudusfilmi näinud, tavaliselt ma hakkan nende ajal naerma või siis lihtsalt vahin tuima pilguga ekraani. Seda filmi oli tõesti põnev vaadata.
Ära pahanda,
lähen jooma.
"When I was a little kid my mother told me not to stare into the sun. So once when I was six, I did.
At first the brightness was overwhelming, but I had seen that before. I kept looking, forcing myself not to blink, and then the brightness began to dissolve. My pupils shrunk to pinholes and everything came into focus and for a moment I understood. The doctors didn't know if my eyes would ever heal. I was terrified, alone in that darkness. Slowly daylight crept in through the bandages, and I could see, but something else had changed inside of me. That day I had my first headache."
At first the brightness was overwhelming, but I had seen that before. I kept looking, forcing myself not to blink, and then the brightness began to dissolve. My pupils shrunk to pinholes and everything came into focus and for a moment I understood. The doctors didn't know if my eyes would ever heal. I was terrified, alone in that darkness. Slowly daylight crept in through the bandages, and I could see, but something else had changed inside of me. That day I had my first headache."
- Kui mingi film algab sellise jutuga, siis see tähendab, et tuleb hea film. Seekord oli selleks filmiks "Pii". Algus meenutas mulle miskipärast "Sin Cityt", aga värve oli veel vähem. Nojah, film oli ju must-valge. Mulle on alati sellised kunstlikumad psühholoogilised thrillerid meeldinud. Sobivad ideaalselt üksi pimedas kodus vaatamiseks. Muidugi kinos oleks veel parem vaadata. Pimedas, paremad kõlarid, suurelt ekraanilt. Aga kinos tahaks siiski seda üksi vaadata, seda oleks kuidagi imelik mingi massiga koos vaadata. Mingit erilist pointi filmil ei olnud ja mingit actionit ka ei toimunud. Puhtalt psühholoogia peale mängitud.
Filmi peategelane meenutas mulle ühte vene matemaatikut (Grigori mingi..), kes lahendas sajandite vanuse matemaatilise probleemi ning talle määrati selle eest miljoni dollarine preemia. Aga selle asemel, et rikkalt edasi elada, lukustas ta hoopis end oma korterisse (ja ta elab veel koos oma emaga...) ning keeldus raha võtmast.
Filmi peategelane oli ka matemaatik, kes elas üksi korteris ning ei suhelnud peaaegu mitte kellegagi. Ajas lihtsalt terve filmi mingit numbrit taga, ise teadmata, mis number see on. Ja kui ta lõpuks selle numbri leidis, sai ta ka teada, et see number on vastus kõigele siin universiumis. Aga siis lasi ta akutrelliga endal ajust tüki välja ja muutus lolliks. Film oli päris pointless, aga kuradi diip...
Samuti teine hea film, mida ma vaatasin oli "The Exorcist". Enamus on seda ilmselt juba ammu näinud, 2007. aastal valiti see parimaks õudusfilmiks ning kunagi oli see üks enim müüvaid filme. Ja kuna ma olen filmide suhtes tihti eelarvamustega, siis ma juba üllatusin hetkel, mil ma seda filmi vaatama hakkasin. Mind üllatas asjaolu, et filmi kvaliteet oli hea ning kaameratöö oli ka üllatavalt osav. Kuna film valmis 1973. aastal, siis ma miskipärast arvasin, et see on kohutava kvaliteediga. Aga kvaliteet oli palju parem kui osadel 2005. aasta filmidel. Ja filmi sisu oli ka uskumatult hea, ma saan täitsa aru, miks see nii hinnatud film on. Ma pole nii ammu ühtegi korraliku õudusfilmi näinud, tavaliselt ma hakkan nende ajal naerma või siis lihtsalt vahin tuima pilguga ekraani. Seda filmi oli tõesti põnev vaadata.
Ära pahanda,
lähen jooma.
0 kommentaar(i):
Post a Comment