Veel üks omapärane film, mille ma ära vaatasin oli "Nümfomaani päevik (Diary of a sex addict)". Kuna tegu oli Hispaania filmiga, mis oli veel täielikult hispaania keelne ning kuna pealkiri kõlas juba kutsuvalt, siis ma arvasin, et tegu on jälle ühe kunstilise filmiga. Aga ei olnudki. Oli hoopis kurb porn, mis oli õnneliku lõpuga.
Bang! Bang!
She shot me down.
Bang! Bang!
I hit the ground.
Bang! Bang!
That awful sound.
Täna oli mul kohutavalt suur ja väsitav šoppamise päev. Tõusis hommikul üles, vanemad hakkasid linna minema ning ma hüppasin muidugi kaasa. Nii kaua kuni ma nendega koos elan, peaksin selliseid võimalusi kasutama. Algul käisin nii paljudes kinga- ja riidepoodides, et pea hakkas valutama ning kõht läks tühjaks. Siis läksime Bristoosse sööma, mulle alati meeldib nendes süüa, seal on kodune toit. Veel kodusem, kui kodus, sest kodus on mul alati mingid kiirtoidud, Rimi valmistoidud vms. Ja ma ostsin endale ühe nendest metallist puzzledest ka, mida tänapäeval kõikjal juba leidub. Ma tükk aega olin juba endale ühte sellist otsinud. See, mille ma sain, on level 6. Ma mõtlesin, et see on 10-ballisüsteemis, aga tuli välja, et 6's ongi kõige raskem. See on selline imelik kujund, mille ma pean lahti võtma ning siis teistmoodi tagasi kokku panema. Ma olen üritanud juba seda tükk aega lahti teha, heal juhul see asi ainult liigub paar millimeetrit, kui sedagi. Ma juba tunnen, kuidas aju sellega ära sulab. Aga ma luban, et ma järgmise viie aasta jooksul saan sellega hakkama!
Samuti üks huvitav asi, mille ma ostsin on selline raamat nagu "Loogika. Argumentatsioon. Mõtlemiskultuur.", üks naine müüs raamatuid ühel koolilaadal ning mu ema luges seda ja küsis müüjalt, kas see on hea raamat, sest ta ei saanud sellest midagi aru. Müüja ütles, et ta ei tea, ta on ka proovinud seda sirvida, aga tema jaoks oli see liiga segane. Minu jaoks pidi see raamat muidugi ideaalne olema ning see maksis ainult 20.- Ma pole see suvi mitte ühtegi raamatut lugenud, nii et järelikult on see üks esimesi raamatuid, mille ma läbi sirvin. Natukene ma olen seda juba tegelikult sirvinud ning nii palju kui mina aru saan, siis põhiliselt räägib see mingist haiglasest loogikast ning kuidas ka sellele teistele ära panna. Ma kunagi topin ehk mingeid hullemaid lauseid raamatust siia.
Enda ostetud riideid jms. asju ma kommenteerima ega kritiseerima ei hakka, selle jaoks pole mul moemaailmas piisavalt autoriteeti. Aga tehnikat võin küll! Esimese poena, kui ma Kristiinesse jõudsin passis mulle vastu Euronics. Läksin sinna, sest mul läks vaja hiirematti ja klaviatuuri. Hiirematte seal polnud, aga klaviatuuride hulgas passis mulle esimese asjana vastu Logitech'i K300. See on täpselt selline klaviatuur, mida mul vaja läkski, nagu ideaalne. Kui ma klaviatuuri endale vahepeal otsisin netist, siis üritasingi otsida, kus seda klaviatuuri müüakse. Vedas mul. Praegu kirjutan sellega ning see vajab natukene harjumist. Nupud on kõvasti väiksemad ning madalamad kui mu eelmisel klaviatuuril, mis oli päris mitu-mitu aastat vana ning uuel klaviatuuril on ka tagasi surve kõvasti suurem. Veits vajab tõesti harjumist, aga vähemalt on palju mugavam.
Samuti läks mul vaja mobiili jaoks ekraani kaitsekilesid. Irooniline nendega oli see, et ma ostsin lõpuks iPhone omad. iPhone ekraan on küll kõvasti suurem ja ka kiled on kõvasti suuremad, mis tähendab et ma pean sealt endale sobivad suurused välja lõikama, aga imelikul kombel olid need poole odavamad, kui mulle sobival suurusel kiled. See on see kui sul iPhone pole...
Samuti üks asi, mida ma otsisin poest oli hiirematt. Mõnele võib tunduda see irooniliselt, aga mul oli netist otsides raskusi leida normaalset hiirematti, mis maksaks alla 200.- krooni. Ma olen tükk aega üritanud otsida foorumitest, ehk äkki keegi paneb enda hiiremati müüki. Aga nagu näha, siis inimesed ei müü eriti enda hiirematte ning isegi kui müüvad, siis ostetakse need kiiresti ära. Poodi minnes mõtlesin, et kui seal on ühtegi normaalset hiirematti, siis võin isegi üle 200.- vajadusel maksta. Käisin siis arvutipoodides ja taipasin, et ainuke koht, kus Eestis hiirematte saadakse ongi enamasti netist või väga spetsaliseeritud poodidest. Lõpuks viskas otsimine kopa ette ning ostsin mingi 30 krooni maksva defenderi hiiremati, mis pidi sobima kõigile hiirtele ning pidi kleepuva põhjaga olema. Praegu seda kasutades on kleepuvast põhjast asi kaugel. Ma saan aru, et mu eelmine hiirematt oli vapsjee liimiga, aga see ei kleepu tõesti üldse. Ja hiirt liigutas teeb see suuremat lärmi, kui mu klaviatuuri tüppimine ja hiir liigub selle peal nagu tal oleks lihtsalt pikad juhtmed. Ainuke hea asi sellel hiirematil on see, et ta on õhuke. Ja selle poolest on ta lauast parem, et vähemalt ei kuluta hiir lauda ning ka laud hiirt. Ma ikkagi otsin, äkki müüb keegi kuskil kasutatud hiirematti.
I want to suck out all of your junk and
Kiss it back into the parts of your heart that you keep locked up.
Ma räägin siia ühe loo, mida ma polegi vist kunagi kellegile terviklikult rääkinud. Ja ega ma selle loo üle väga uhke ka pole. See juhtus mitu aastat tagasi. Enda haugimäluga ei suuda ma täpselt öelda, aga äkki see oli 2 aastat tagasi? Igastahes olime mingi tüübi juures, kelle nime ma ka ei tea. Tõmbasime vessarit, jõime õlut ning ka gini. Ehk siis kõike läbi-segi, kuigi gini ja õlut oli vähe - ainult paar pudelit. Mul polnud isegi mingit sakki sees ega midagi, kui vesipiibu laksimise välja arvata. Siis kõndisime sealt Eriku juurde ja ta isa oli lahke ja tegi ettepaneku, et viib meid Route 66 sööma (vähemalt praegu on selle nimi Route 66). Hüppasime auto peale, ma istusin taha-vasakule, ehk olin Eriku isa taga. Hakkasime sõitma ning kui ta gaasi andis oli mul selline tunne nagu ma oleksin ameerikamäel. Tal oli vist mingi 50 sees, kuid mul oli kõht räigelt õõnes ning mõtlesin, et sõidab mingi 150 ja lootsin, et ta laksu ei paneks. Kui ta alevi ringteele jõudis, siis mul oli tõesti tunne nagu ta oleks ringteelt kahe sottiga läbi tõmmanud. Ta pööras Välja tänavale ning siis tekkis mul tunnelieffekt. Vaatasin aknast välja, midagi ei saanud aru, kõik oli ühtseks massiks nagu sulanud. Lambivalgustid olid pikad triibud nagu ta tõesti kihutaks valguskiirusel. Kõht oli ikka õõnes. Siis jõudsime tohka sillast natukene maad edasi ja seal see siis juhtuski. Ma oksendasin autosse. Ma ei tea kui palju, ma ei tea kuhu kohta ja ma ei tea kas Eriku isa sai pihta. Ja tal oli see auto isegi üpriski uus.. Räige. Igastahes ma jooksin autost välja ning oksendasin edasi. Keegi küsis, kas mul on kõik korras. Ja siis juhtuski kõige rõvedam koht. Keegi andis mulle nätsu. Ma võtsin selle vastu, närisin seda ja see oli kõige rõvedam näts, mida ma eales saanud olen. Aga ma lihtsalt närisin seda edasi. Nad puhastasid auto ära ning sõitsin Route 66 poole edasi. Kuna mul kodu oli üpriski lähedal, siis ma hakkasin sinna poole kõndima. Kuigi ma kõndisin üle poole tunni koju. Vahepeal lihtsalt seisin kükkis ja oksendasin ning siis liikusin aeglaselt edasi. Jõudsin koju, riided olid oksesed ning vanematele ütlesin, et mul on paha olla, olen vist haige. Läksin enda voodisse pikali. Nad tulid lihtsalt irvasid mulle näkku, arvata on, et nad teavad, milline on gini või õlle hais. Mul oli liiga rõve olla, et midagi sel hetkel mõelda. Üritasin räigelt magada, vahepeal käisin vetsus kettimas.
Järgmine hommik kui üles tõusin oli ikka veel halb olla. Käisin jälle vetsus kettimas. Siis lamasin voodis pool päeva edasi. Voodi kõrval oli joogitops ning vahepeal mängisin enda moblaga. Korraga libises mobla käest ära ning kukkus täpselt väiksesse joogitopsi, kuhu sisse ta vaevu ära mahtus. Ebareaalne. Võtsin ta topsist välja ning võtsin juppideks ja hakkasin fööniga kuivatama. Samal ajal mõtlesin, miks mul nii sitt olla on. Ma ju ei joonud eriti? Ma ei teagi tegelt, miks mul nii halb oli peale seda mitu päeva. Aga tegelikult see muutis palju. Ma ei suutnud mitu kuud vessarit teha. Mitte üldse. Siiamaani sellest saati tegelikult eriti ei suuda. Vahel harva võib-olla suudan heal juhul 2-3 väiksemat kõssi tõmmata, mitte rohkem. Lihtsalt ei suuda.
Ja peale seda ei suutnud ma ka pikka aega juua. Lihtsalt ei suutnud. Näiteks ostsmine mingi kuu või nii hiljem viina. Ma ei suutnud seda juua. Lõpuks tegin mingeid lahjasid kokse ning nautisin neid. Viina paljalt ma lihtsalt ei suutnud. Ja tegelt siiamaani on mul see joomine erinev, isegi täisjäämine on muutunud. Absoluutselt teistsugune tunne on midagi juua või täis olla. Ma justkui kardaks. Nagu vaimne plokk oleks mõnikord ees.
Aga kõige hullem asi selle asja jooksul on see näts, mis keegi mulle andis. See muutis asja kõige rõvedamaks. Ma ei närinud mitu kuud peale seda nätsu. Mitte üldse. Ja sellest päevast saati ma pole suutnud normaalselt ka hambaid pesta. Ma ei tea, kust see tuli. Kui ma näiteks pesen õhtutel hambaid, siis mul tekib kohutav dehüdratsioon ja ma võin lihtsalt 2-3 tassi vett kinni tõmmata. Ja öösiti tõusen lampi üles, ma tunnen, et suus ja kurgus on räigelt rõve olla ja lähen lihtsalt joon vett. Ma ei suuda isegi terve öö järjest magada peale seda, kui ma olen hambaid pestnud. Ja kõik sellest päevast saati. Koolipäevadel kui ma hommikuti hambaid pesen, siis ma tõmban ka räigelt vett endale sisse, et ajutiselt nii rõve olla ei oleks. Ja tavaliselt võtan mingit nätsu, eclipse vms. ka peale, et esimestes tundides juba rõve olla ei oleks. Ma ei tea, miks see nii on. Lihtsalt rõve on peale hambapesu olla.
We only have everyone else to blame.
0 kommentaar(i):
Post a Comment