[Avasõna] -
Rahumeelselt kulistan õlle sisse,
Pea saab täis, aga hing jääb ikka tühjaks.
Söön terve paki peelmene ära,
kõht saab täis, aga nälg on alles.
[Sissejuhatus] - Ma leian, et blogi peaks olema just see koht, kuhu ma võiksin kirjutada kõik enda lood, seiklused ja mõtisklused, ilma midagi kartmata. Ükskõik, kui fucked up need mõnikord kõlavad. Igastahes, nädal või isegi rohkem tagasi oli mul üks õhtu, kui ma lihtsalt igavlesin kodus. Osad olid Taneli juures peol, osad ilmselt juba ammu magasid enda kodudes. Ja mul tuli järsku geniaalne mõte minna jalutama. Kuna lambid ei põle suvel, siis kõik tänavad ja kohad v.a alevi keskplats on kottpimedad. Mõeldud - tehtud! Mobla tasku, kõrvaklapid pähe ning just in case zippo ka tasku. Inimesi mulle vastu ei kõndinud, ainult aeg-ajalt sõitsid mõned autod mööda, mis tegid hetkeks terve tänava nähtavaks. Ainult alevis oli paari inimest näha. Suundusin ka tohisoole, kuid seal ei paistnud ka midagi erilist olevat. Taipasin siis, et Kohilas sees ei leiagi midagi huvitavat, otsustasin, kuhugile Kohilast väljaspoole minna. Ja siis algaski õhtu kõige huvitavam osa.
[Riimluule] -
Ma kohtasin üht meest,
enda kodust mitte väga kaugel:
vaid üle Viljandi maantee.
Jalutasin üksi mööda põlluäärt,
silmapiir oli kottpime,
kuuldes vaid kõrvaklappidest tulevat häält.
Kuid kui jõudsin metsatukani,
juhtus ime.
Kõrvaklapid jäid täiesti vait,
ma kuulsin puude kohinat.
Kuid siis muutus asi veidraks -
kõrvaklapidest tuli valju sahinat.
Tirisin nad välja kõrvast,
sahin oli liiga vali.
Võtsin mobla kätte,
mõtlesin, et järjekordne pleieri nali.
Kuid mobiil ei töödanud,
terve ekraan oli täiesti sassis.
Järsku oli kõhe, tõstsin pilgu üles.
Mingi mees mulle otsa passis.
Ehmusin, karjusin: "Kes sa oled?"
Ta naeratas ja oli rahulik:
"Rahu Holger, ära kisa.
Me oleme su tegelik suguvõsa,
ma olen sinu vaarvaarvaarisa
ja midagi veel sinna otsa lisa."
[Miniatuur] - Rahunesin maha. Kuna ta teadis mu nime, siis sain aru, et ta ei kujuta mulle mingit ohtu. Ta istus maha. Otsisin võimalikult kuiva murumätta ning istusin selle peale. Muidugi oli see murumätas ikka läbimärg, aga seda olin ka mina. Kuiva kohta polnudki võimalik leida - vihma sadas. Mulle on alati meeldinud olla vihma käes, nokamüts peas. Ka seekord nautisin igat piiska, mis noka peale langesid. Vaatasin enda ümber ringi. Tänu vihmale ja udule ei olnud kaugele võimalik näha. Õrnalt paistsid lähedal asuva metsatuka puuladvad. Kõikjal enda ümbervaadates oli näha vaid rukkiheina. Tekkis tunne nagu ma oleksin udumulli sees, mis ei luba mul kaugemale vaadata. Ainult aeg-ajalt sõitsid mõned üksikud autod Viljandi maanteel ja valgustasid terve põllu ära. Mulle meeldis neid valguskiiri vaadata. Kuigi ükski neist ei jõudnud minuni, oli mul ikkagi selline tunne, nagu nad oleksid minu ümbert udumulli ära lõhkunud ning valgustasid mu ümbert kõik ära. Oli näha tervet rukkipõldu ning ka meeletutes kogustes vihmapiisku. Ma täiesti nautisin seda kaunist loodust. Ma olin juba liialt mõttesse vajunud, kuid need samused valguskiired valgustasid ka võõra näo ära. Mulle tuli meelde, et ma ei istu siin üksi. Vaatasin talle otsa. Ta ei tundunud mulle üldsegi hirmus, isegi pimedas mitte. Ta nägi mulle tuttav välja, justkui oleks ta kedagi mulle meenutanud. Heledad lokkis juuksed, kandilisevõitu nägu ning hallikad silmad, mis justkui helendasid pimedas. Ta vahtis enda ümber olevat udu. Mina vahtisin teda ja sain aru, et seekord oli see tema, kes mõttesse vajus. Me istusime niimoodi vähemalt tunnikese, ilma, et kumbki meist oleks sõnakestki lausunud. Sain aru, et ta tõesti on minu sarnane, sest keegi teine ei suuda niimoodi vaikuses istuda.
[Vabavärss/Riimluule I] -
Tõusis ta järsku, ja sõnas siis valjult:
"Õues läheb valgeks, räägin sulle kähku.
Ma olen tõesti su pere.
Läbi liha, luu ja ka vere.
Me oleme surematud,
ja seda oled ka sina,
kui seda vaid soovid.
"Ei soovi, mind ei köida teie elustiil.
Lõpmatuseni elada oleks minu jaoks lihtsalt piin.
Ei tunneks millestki mõnu, isegi pähe ei hakka viin."
"Ja kas sinul on siis praegu olla parem?
iga öö mõtled, et võiksid surra varem.
Kui sa vaid seda surma vääriks.
Seest oled tühi, nagu vaglad soolikaid sul näriks.
Koguaeg halb olla, tahaksid oksendada.
Räägi, kuhu niimoodi sa jooksed ka?"
"Aitab sellest!
Räägi nüüd edasi,
räägi enda perest."
"Ma parem näitan sulle,
kõik on mu veres."
*Võtab vöölt noa.
Tõmbab risti üle veeni.*
[Dialoog] - "Sinu..veri.. on must?"
"Jah, las ma nüüd seletan." *Võtab taskust süstla, imeb verd täis ning katab riidejupiga veeni kinni.* "Me oleme tühjad ja näljased nagu sinagi. Aga me teame selle põhjuseid. Sa pead hakkama teiste verd ja hingi endasse püüdma. Kunagi oli ka minu veri punane. Segad oma verele liiga palju värve juurde ning see muutubki peagi mustaks."
"Niiet te olete nagu vampiirid? Tapate inimese ära, imete verest tühjaks ja hoiate hinge vangis?"
"Haha, ära ole rumal Holger. Vampiire ei ole olemas. Ning me ei tapa kedagi sunniviisiliselt ära. Las ma seletan sulle. Sa pead lihtsalt leidma kellegi, kes on nõus sulle enda hinge andma, veri tuleb vaid boonusena kaasa."
"Ja kuidas ma peaksin veel leidma kellegi, kes enda hinge loovutada tahab?"
"See on inimestega vägagi kerge. Sa ei usu, kui paljud on nõus, kui sa nende juurde lähed ja küsid, kas sa võid nad ära tappa." *Hoiab süstlast pingsalt kinni* "Siin süstlas on minu veri. Kui ma seda sulle silma süstin, näed sa kõike hoopis teise nurga alt. Sinust saab üks meist. Sinu nälg saab rahuldatud."
"Ja miks ma peaksin sul laskma ennast silma süstida?"
"Ma arvasin, et sulle meeldivad sellised süstlad."
"Meeldivadki, ainult mitte siis, kui nad mu silmamuna sees on."
"Nojah, aga ma kardan, et täna pole sul teist valikut."
[Vabavärss/Riimluule II] -
Tegin silmad lahti,
lebasin ikka märjal murul.
Kõrvaklapid ikka sahisesid.
Tõusin püsti, vaatasin ringi.
Mees oli kadunud,
tundub, et ta minema jalutas.
Hakkasin ka koju minema,
üks silm kohutavalt valutas.
Aga sees oli ikka tühi tunne.
Kuid järsku kohtasin tee peal siili,
mõtlesin, et võtaks endale ta hinge
ning tegingi temaga diili.
Talle üks õun, mulle tema hing ja veri.
Igaveseks.
Läksin edasi, tunne oli parem,
kuid see ei tunduvat olevat päris,
vaglad nagu ikka mu soolikaid näriks.
Kuid siis nägin jälle kedagi.
Hepast üle tee, metsa ääres.
See oli kährik.
Tegin talle lihtsalt ühe pai.
Ning sellega ta hinge endale sain.
Läksin veel edasi, ikka mööda sama teed.
Kui järsku tuli vastu mulle üks noorem mees.
Vaatas mulle otsa ja siis hakkas sonima häälega kõledalt:
"Saatanast! Su silmad ju pimedas põlevad!"
"Kas on midagi, mida sa tahad?"
"Ei. Mul on olemas kõik:
maja, auto ja raha."
Irooniline.
Siil tahtis õuna, kährik tahtis pai.
Kõik mis nad tahtsid, selle ka said.
Nagu ütleb telekas: "parimat võimalust kasuta."
Aga inimene loll loom, andis enda hinge ära tasuta.
Igaveseks.
Olin juba Grossi poe ees,
kui tuli vastu üks teine mees.
[Tanka] -
Tuigerdas aina
Keel pehme, liialt joogine
Teda ei puutu
Hinge tal endal ei ole
Andnud selle viinale
[Haiku] -
Viimaks enda toas
voodis laman, teesklen und
iial ma ei maga
[Kommentaarid] - Vaatasin msn'i chat logide abil järgi, et see ei olnudki mitte eelmine nädal, vaid hoopis 24. Juuli.
Ning ausalt öeldes ma ei tea, kas see oli kährik. Ma ise oleks arvanud, et see oli hõbedast värvi rebane, aga kuna ma ise pole nii eriline bioloog, siis mulle räägiti et hõberebased ei ela vabas looduses ning ma võisin lihtsalt rebase kährikuga sassi ajada.
[Lõpetuseks pilt] -
0 kommentaar(i):
Post a Comment