Dies ist das Ende meiner Reprise.

Lõpetame siis selle repriisi ära, et saaks edasi liikuda.


Peale eelmise postituse lõpetamist hakkasin mõtlema. Paar lauset läksid minust mööda. "Võib-olla ma tõesti olengi pessimist, sest minu arust kaaluvad halvad asjad kõik need head hetked üle." Ma ei ole kohe kaugeltki mitte pessimist ja mis halvad asjad? Minu elus pole halbu asju. On ainult need asjad, mis peavad juhtuda ja asjad, millel ma lasen juhtuda. Minu elus ei ole halba ja head. Minul pole musta ja valget. Kõik on hallikas ja neutraalne, täpselt nagu mulle meeldib. Ja kui ma juba enda eelmiseid postitusi ümber hakkan lükkama, siis on vist asjad juba isegi minu jaoks väga imelikuks muutunud.

Heaven ain't something someone else can give. It's all inside of me.

Ma ei mõista enam, miks ma enam üldse seda blogi kirjutan. Alguses kirjutasin seda puhtalt endale. Mitu kuud olin ma siin ainuke külastaja. Siis andsin ma lingi ühele inimesele ja ma suutsin niimoodi veel mitu kuud edasi kirjutada. Alles jõululaupäeval otsustasin lingi msn-i nimeks panna ja edasi läks sealt kõik oma rada. Enam mul pole aimugi, kes seda loeb. Ma isegi ei teadvusta endale, et keegi peaks sellist asja lugema. Aga aina rohkem ja rohkem painavad mind inimesed, kes meeleheitlikult topivad minu nime google'isse. Mida nad leida üritavad? Ja ma ei teagi, miks ma siin ikka midagi edasi sonin. Mul on tunne nagu ma ei teeks seda enam enda pärast. Ja kohe kindlasti ei tee ma seda kellegi teise pärast. Ehk on asi lihtsalt harjumuses? Sõltuvuses? Äkki mul on lihtsalt vajadus endast jälg maha jätta? Et ma saaks 10 aasta pärast siia tagasi tulla ja avastada, et selline isik nagu Holger Saare oli olemas ja tal oli lapsepõlv? Isegi kui ta seda ei mäleta. Isegi, kui ta on selle ära unustanud. Pole suuremat jalajälge, kui tükike enda hingest.


Kõik ei ole nii nagu näib.
Sinul.
Eriti minul.
Kuhu edasi?
Ma olen juba alguses tagasi.
Ainult, et enam ei ole ma mina ise.
Ma olen nüüd Sina.
Sa ei tea, kes Sa isegi oled.
Alguses tagasi.
Sest kõik ei ole nii nagu näib.
Isegi kellaosuti juba tagurpidi käib.


Päike on juba väljas, peaks magama minema. Aga ma ei saa, tänasest alates ma enam ei maga. Ma ei suuda. Ma ei taha. See pole seda väärt.

Mängime mängu: Mina olen kontrolör ja Sina oled piletita.