Tämä on minun repriisi.

Ehk siis paar sõna sellest koodeksist.Koodeks oli asi, mis pidi mind hoidma elus ning aitama saavutada mul seda, mida mul sel hetkel just vaja läks. Ning ausalt öeldes ma ei tea, kuidas see tekkis. Ma ei istunud ega mõelnud mingeid asju välja, ma üldse ei tahtnudki sellist asja. Mingi hetk oli mul lihtsalt hunnik asju, mida ma pidin endale teadmatul põhjusel järgima. Ja kõik need olid seotud minu nõrgustega. Ma ei tea palju neist ma siin nimetama peaks, aga üks oli selline, et ma ei tohi tõmmata kuni gümnaasiumi lõpuni kanepit. Muidugi enamus mõtlevad, et savi see kanep ju, see ei tee niikuinii midagi. Aga ma tean kui nõrk ma olen. Ma satun ääretult kergesti sõltuvustesse ning minu mentaliteet on juba selline, et kui ma kanepit tõmban, siis ma lähen sealt edasi. Järgmise asjana oleks ilmselt LSD'd proovinud, sest tänapäeval on ääretult kerge selliseid asju kasvõi internetist leida. Mulle meeldiks nendega eksperimenteerida ning avastada. Aga ma ei saa minna millegile kangemale üle, enne kui ma ei ole kanepit tõmmanud, selline ma juba olen. Aga iroonilisel kombel on tänapäeval kanepil palju aseaineid. Koodeks ei ütle nende kohta midagi ja ma ei tea, mida ma teen.
Koodeks pidi mind tervena hoidma ning üks koodeksi reegel ongi väga lihtne - "ma ei tohi enesetappu teha". Põhimõte on selles, et ma ei tohi ennast näiteks relvaga maha lasta. Aga ma tohin kellegile teisele relva anda ja paluda end maha lasta. Muidugi on ääretult raske leida kedagi, kes seda palvet täidaks. Või on pigem asi selles, et ma ei paluks kelleltki sellist asja. Ma ei tea kui palju ma peaksin selle kohta seletamisega minema.. Mitte vist eriti kaugele? Mul pole kunagi seda otsest eluisu olnud. Muidugi räägitakse ka, et iga aastaga läheb kõik halvemaks. Ja nad ei valetagi. Miks peaks keegi tahtma seda sitta kogu aeg taluda? Võib-olla ma tõesti olengi pessimist, sest minu arust kaaluvad halvad asjad kõik need head hetked üle. Muidugi on viga ainult minus, et ma ei suuda teist moodi elada. Ma ei suuda muuta kõike enda jaoks meeldivaks. Ning mingi hetk tuligi mul siis mõte, et võiks EST*OF-i minna. Lihtsustatud eesti keeles olekski see lihtsalt Eesti Er*vägi. Muidugi sinna saamine oleks kõige ülim ka, ehk siis sellest paremat varianti ei ole. Praegu tuleb lihtsalt natukene trenni teha ja vaadata, et väga käest ära ei läheks, sest ehk mu tee viib mind kunagi E*TSOF-i. Aga muidugi see on nii tore koht, et enamus ilmselt ei teakski, kus ma olen. Muidugi siia tuleb see fakt, et ma tahaks pigem füüsikuks minna. Tahaks vähemalt magistrikraadi kätte saada ja siis võiks ES*SOF-i minna. Kuid siis tulevad ette juba muud faktid. Et kas ma vastan nõuetele ning magistrikraadi saamise ajaks võib äärmisel juhul isegi midagi abielu või pere sarnast olla. Ja muidugi selleks ajaks on pataljonide süsteem ja ülesanded kindlasti muutunud ka, sest ESTS*F kuulub hetkel ju tegelikult luurepataljoni alla.

Tegelikult ma armastan enda elu. Kui ma siin üldse midagi olen kunagi saavutanud, siis ongi see elu ise. Viimse terani lihvitud minu väljanägemise järgi, kõik on läinud nii nagu peab. Isegi, kui see algul mulle ei meeldi. Ma armastan, kuidas ma saan seda muuta. Ükskõik mida. Ma tunnen end vabana.

Kuigi tegelikult on mu elu vaid üks suur platseebo efekt. Täpselt nagu valuvaigistidki. Mõlemad on tehtud jahust, kuid mida kallim, seda paremini töötab. Nimelt ma suudangi ainult siis midagi saavutada, kui ma endale valetan. Ma valetan endale, et asjad on nii nagu ma tahan, et nad oleks. Ja mingi hetk nad muutuvadki siis selliseks. Ma valetan, et ma olengi selline, ja mingi hetk ma muutungi selliseks. Mind nähakse ka sellisena, nagu mind tahetakse näha, mitte sellisena, nagu mind peaks nägema. Ehk ma tekitan kõigil teistel ka platseebo. Ma käitun täpselt sellisena, nagu keegi arvab, kuidas ma käituma peaksin. Ja ma täiesti armastan seda enda loodud maailma! Kõik tundub nii teistsugune. Nagu tõeline Alice In Wonderland. Aeg-ajalt ma ei saa ise ka aru, mis siin toimub, aga ju mind siis eriti ei huvita ka. Ainuke asi, mida ma veel kardan on tulevik. Sest temaga tuleb kaasa minevik ja ma pole kunagi oleviku eest kunagi head hoolt kandnud.


Excuses are lame, because life is what happens while you're busy making excuses.