This is my reprise.

Nii alustame siis otsast pihta ja hakkame vaikselt tõelõnga lahti harutama...

Alustame millegi kergega, näiteks psüühiliste haigustega, tänapäeval on juttude järgi neid igal inimesel mingi 100 tükki. Sümptomite järgi peaks mul vapsjee olema nõrgaloomuline OCD ja ka nõrgaloomuline eristumatu skisofreenia. Muidugi nendega on ka niimoodi, et on võetud loomulikud asjad ja järsku pandud need vaimsete haiguste alla ning järsku on kõik puuetega. Ja siis panevadki need hullud inimesed normaalseid inimesi vaimuhaiglatesse. Aga minu OCD ehk counting-u juurde tagasi minnes. Ükskord vaatasin telekas mingit filmi, kus keegi küsis, et kas sa countid. Ja talle vastati, et jah mul on see viga blablabla. Ja siis sain teada, et see on mingi OCD sümptom. Mul tekkis selline asi juba enne 7. klassi. Minu põhimõte seisnes selles, et kui ma mõtlesin sõnadega, siis ma loendasin seda näppudega kaasa ja kui ma mõtlemise lõpetasin, siis pidi olema kümnendik tähti kokku. Ehk 10, 20, 30, 40 jne.. Kui ei olnud, siis ma pidin sõnu edasi mõtlema või lisasin lõppu lihtsalt sõnu nagu "ju", "onju" jms.  Kuskil 8-9 klassis arenes see asi edasi. Ma hakkasin panema seda sõrme pingesse, millega ma klaviatuuril mingit tähte vajutasin, kui see täht kordus, siis ma sain selle sama näpu arvele panna. Aga kui tuli mingi teine täht, siis pidin teise näpu arvele panema. Ja lõpuks pidin ikka kuidagi 10 sõrme pingesse saama. Väga lihtne näide: "Ega ta nii olegi." 8 näppu saab sellega hõivatud, panen ühe "jah" lõppu ning saangi "mängu võidetud". Aga ma muidugi teen seda enamasti endale teadmatult. Mingil hetkel vaatan lihtsalt, et mingi mõte on poolik ning osad sõrmed on kronksus.

Nii.. lähme nende ülestunnistustega edasi.. Järgmine teema: Kool - ehk "Miks sul kõik viied olid?"

Üks peamiseid põhjuseid on ilmselt lihtsalt inspiratsioon, varem mul seda polnud. Ma polnud varem lollim, kui olen praegu. Kui mul oleks seitsmendas klassis antud 10. klassi füüsika õpik kätte, oleks ma seda sama palju mõistnud, kui praegugi. Lihtsalt mul puudus inspiratsioon seda kõike meelde jätta. Füüsika inspiratsiooni alge saingi 8.klassi lõpul või 9.klassi algul, kui järsku öeldi, et minu töö oli klassi parim. Edasi läkski mul füüsika nii kergelt, ma pole kunagi pidanud seda õppima. Ainult, et enne seda "inspiratsiooni" ei mäleta ma midagi, ehk mul pole aimugi 8. klassi füüsikast, aga see sellest. Ja ülejäänud inspiratsiooni sain eelmiselt suvelt, aga sellest ma praegu rääkima ei hakka. Lihtsalt sellest piisas, et saada esimesel tsüklil kõik viied ja edasi...

Edasi lasin ma liugu enda sõltuvuse peal. Mul on sõltuvus nende numbrite ja nendega seotud saavutuste vastu. See sai ilmselt juba alguse lapsepõlves, kui tulid kõik need runescaped ja muud online mängud, kus oli vaja leveleid saada. Minu arust olid need tundide viisi pixlite klikkamised täitsa väärt seda, et saada mingile olematule asjale üks number juurde liida ja oled rõõmus, et oled nüüd üks level kõrgem. Palju õnne! Ja kuigi seda on natukene kurb öelda, siis ma olen siiamaani samasugune. Ma ei suuda lõpetada, see ongi minu needus. Kõik viied saada oli minu jaoks lihtsalt veel üks level up. See ongi kõik nagu üks suur mäng minu jaoks. Muidugi ma spikerdasin mõnikord ka üpriski palju. Ja ma tean, kes seda blogi loeb ja kui mõni austatud pedagoog ongi viitsinud nii palju lugeda, siis ma loodan, et te olete piisavalt mõistvad teadmaks, et mul tõesti ei lähe kõike fakte vaja. Kui mul midagi elus vaja läheb, siis ma selle ka jätan meelde. Ma ei õppinud tegelikult kodus üldse palju, kunagi õppisin isegi ilmselt rohkem. Enamustes ainetes sain loogikaga ikkagi läbi. Keemiat näiteks ma tegelikult ei oska vapsjee. Ma ei oskaks öelda, et aluse ja happe reageerimisel tekib sool ja vesi. Kui mulle antakse ette mingi alus ja hape reaktsioonivalemis, siis ma lihtsalt segan need kaks valemit kokku ja saangi kuidagi loogikaga õige tulemuse. Ainuke asi, millega loogika ei aidanud olid kirjandid. Ja raamatud ei aidanud ka, kuna ma olin üpriski kesise lugemusega. Aga asjad mis aitasid olid foorumid ning ka muusika. Tihti peale kummitas peas mingi lugu, kirjutasin selle loo põhjal midagi kirjandisse ja enamasti sellest piisas, et saada viie. Vahepeal mulle isegi tundub, et ma õpin netist rohkem kui koolist. Ütleme, et nädalas tuleb keskmiselt 100 googeldust, vähemalt 5 vikipeedia külastust ning lisaks veel kõik need foorumid ja inimesed. Aga muidugi aitas koolis kohutavalt palju ka psühholoogia. Õpetajad on ka ometigi inimesed. Käitud tunnis ilusti, räägid nendega viisakalt ja näitad, et sa tahad õppida. Muidu ma oleks ühe kirjanduse tsükli ja terve mata valiku aasta hinde nelja saanud. Aga tänu sellele sain ikkagi viie.

Muidugi paljud õpetajad on sellest rääkinud ja vanemad ka räigelt loodavad, et ma lõpetaks kuldmedaliga. Aga mul on järgmise kahe jooksul piisavalt aega, et seda kõik nende lootused ära rikkuda. Aga noh, ehk on see medal isegi tervet seda mõttetust väärt.

Aga kui juba mu "numbriga seotud saavutuste" sõltuvusest juttu tuli, siis peaks ka seda mainima, et mul tekkisid juba noorena sellised konservatiivse kapitalisti tunnused. Mängudes nägi see välja sellisena, et ma ei ostnud eriti asju, isegi kui need väga kasulikud olid, mulle lihtsalt meeldis näha suurt rahahunnikut kuskil lebamas. Päris elus oli see üpriski sarnane. Päris tihti jätsin jäätise või kommi ostmata ja panin raha lihtsalt põhimõtte pärast kõrvale. Mitte, et ma seda millegi jaoks säästnud oleks, vaid mulle lihtsalt meeldis näha kuidas see koguneb. Muidugi paistab natukene kurvalt, kui sa ise elad natukene rondimalt, kuna sa lihtsalt ei suuda raha kulutada. Ma siiamaani jätan päris tihti mingi asja ostmata, isegi siis kui see on praktiline ja vajalik. Aga see eest ma mõnikord ostan asja lihtsalt tema sentimentaalse väärtuse pärast. Kasvõi näiteks mu Zippo on üks mu neljast asjast, mida vaadates ma muutun natukene rõõmsamaks. Muidugi ma ei suitseta ja selle pärast ma väga palju Zippot ei kasutagi, aga seda on kasvõi niisama tore jälgida.


Ühele tahaks öelda, et mul on kahju, et nii läks. Ning teisele tahaks öelda, et mul on hea meel, et niimoodi läks. Aga ilmselt ma ei suuda kumbagile midagi öelda. Nõrk olen.

Kõige hullemad on need ööd, kui sa üritad meeleheitlikult magama jääda, aga lõpuks vahid  pool ööd lihtsalt lakke. Sellise öise ülemõtlemisega võib veel ära surra. Ja viimane kord, kui ma suutsin lõpuks magama jääda nägin ma unes, kuidas ma unetablette sisse tõmbasin.


Aitab küll praeguseks, ma seletan edasi kui ma Nõvalt tagasi jõuan.