I wont be the same.
Praegune seisund? Üpriski kesine. Alustaks sellega, et eile oli operatsioon. Kella kümneks läksin haigla, vastasin narkoosiarsti küsimustele, ta tegi paar ettevalmistust ja ma lamasin siis operatsioonilauale maha. Paigaldati mulle kanüül veeni ja selle kaudu anti mulle mingit üldist rahustit. Varsti vahetati see pakike aine vastu, mis pidi mulle narkoosi tekitama (Thiopental?). Narkoosiarst pani mulle siis hapnikumaski suu juurde ja ütles, et ma hingaks. Mulle poldud varem anesteesiat tehtud ja siis ma arvasin, et algul lamad veits aega uimasena ja siis jääd magama. Aga ma hingasin korraks maski juurest hapnikku sisse ja siis laks olingi sügavas unes. Siis äratati mind mingi aeg üles ja mulle oli voodi kõrvale toodud, mulle öeldi, et ma läheks selle peale. Ma algul arvasin, et viiakse kuhugile edasi, sest minu jaoks ei olnud operatsioon veel alanudki. Silmad vajusid selle voodi peale kinni ja kui ma need uuesti lahti tegin, siis avastasin, et ma olengi juba palatis. Lamasin mõnda aega seal palatis ja varsti tuli õde ja ütles, et ma ei pea seal passima, kui ma ei taha. Ja muidugi ma ei tahtnudki, tõusin püsti, panin riide ja lonkasin ühe jala peal välja. Kell üks sain ma juba haiglast välja.
Arsti sõnul ongi täna kõige valusam päev. Käia ma inimese moodi ei saa, kööki minemiseks kulub palju aega ja see tekitab valu ka. 8-9 päeva pärast võetakse alles niidid välja. Ehk siis selliste ilmadega on päris õudne olla nii, et sa ei saa mitte kuhugile kõndida. Ja samuti on rõve see, et ma ei saa ujuma minna. Pean päikese käes kõrbema.
You can't fight the fact that
life goes black
when those lights go out.
when those lights go out.
0 kommentaar(i):
Post a Comment