See on minu repriis.

Pajatades edasi...

Kõik sai tegelikult minu jaoks juba alguse eelmise aasta kevadel. Ma hakkasin siis mõistma, et midagi on tõesti valesti ja midagi peaks muutma. Need mõtteid aina süvenesid ning kui 9. klass lõppes ja ma pidin sügisel gümnaasiumisse minema, siis pidin kohe kindlasti midagi muutma. Gümnaasiumis peakski kõik teistsugune olema. Niimoodi algaski minu "The Dive" [Vaata 2 postitust tagasi]. Seda tunnet ei anna lihtsalt enam täpselt seletada. Suve keskpaigaks jõudis mu segane olek tipp-punkti. Hõljusin nagu vaim, kõik tundus olevat vaid illusioon ja ma olin enda mõtetes kinni. Kasvõi Nõva rand, kus ma kõndisin tund aega mööda rannaäärt üksinda edasi, lihtsalt, et mõelda. See aasta tegin samasuguse jalutuskäigu ja imelikul kombel oli mul sama küsimus peas, mis eelmine kordki, ainult et seekord oli ta aasta jagu edasi arenenud. Ja muidugi ma jällegi sain enda mõttele vastuse. Mul lihtsalt läheb sellised "šamaanirännakuid" vaja. Nõvas on lihtsalt ideaalne neid teha. Imelik on see, et ma ei kartnud üldse üksinda mööda kottpimedat rannaäärt käia. Muidugi ma oleksin peaaegu luige laibale peale astunud aga see selleks.. Kui ma varem olingi päikeselaps, siis nüüd armastan ma kuud. Pimedas on palju kodusem. Ja muidugi oleks Norras parem olnud šamaaniretk teha, aga ma ei saanud seal minna lihtsalt üksi südaöösel kuhugile mäetippu jalutama. Kodus ma muidugi ei saa selliseid rännakuid teha, õnneks ongi mul selle jaoks roller ja ma saan alati vajadusel teise linna ära sõita.  Ja kõik need ööd, kui ma kella viie paiku koju kõndisin, minikõlarist mängis mingi kümne minutine liquid lugu ja ma nautisin ilma ning seda õhku. Kasvõi istusin Bussika ees pingipeal, sest ma ei tahtnud koju veel minna. Kodus magades ei saanudki ometigi ju mõelda ja mõtlemiseks oli niigi aega liiga vähe. Sellistel päevadel üritasingi ma tunnist 65 minutit välja pigistada. Ma polnudki vist kunagi varem enda psüühikas või vaimses seisundis kahelnud. Muidugi teatud suve sündmused veel aina süvendasid seda ning lõpuks mõistsingi, et kõik ei ole must-valge. Kõik on läbipaistev ja selle tagant peegelduv sõltub sinu vaatenurgast. Aga ma ei olnud sugugi rahul enda vaatenurgaga ning sel hetkel ma otsustasingi lõpetada vaimu kombel ringi lendamast ning hakata otsima endale sobivat vaatenurka. Ning lõpuks ma kujunesingi välja selliseks nagu ma olen praegu. Aga mu mõtted muutusid aina tumedamaks ja ma teadsin, et kui ma nii edasi jätkan, siis ma keeran veel midagi väga pekki. Järsku tekkiski mul enda isiklik koodeks (ning ei, ma polnud seehetk veel "Dexterit"näinud). Seal koodeksis oli kirjas kõik, mida oli vajalik selle jaoks, et kõik läheks mul hästi ja ma saavutaks seda, mida mul oli vaja saavutada. Aga ma sellest räägin ehk järgmises postituses täpsemalt.

Imelikul kombel on ka see suvi sarnane tunne, ainult et nõrgem. Taas ma tunnen, et ma pole selline nagu ma olema peaks. Aga ma tunnen ka, et ma olen liiga nõrk, et lihtsalt muutuda. Liialt saamatu.. Ehk aeg aitab jälle? Peaks proovima seekord tunnist vähemalt 70 minutit välja pigistada. Imelik on ka see, et see tunne tuli jälle suvel. Ehk on viga selles, et muul ajal surub koguaeg kool peale ja pole aega mõelda enda mõtteid, peab mõtlema kooliainete mõtteid. Suvel on aga nädalas 168 tundi mõtlemisaega ning ehk siis ongi piisavalt aega mõtlemiseks, et lõpuks taibata, et midagi on jälle valesti? Praegu jooksis ka suve algus kahtlaselt täpselt kokku ka eelmisega. Ja ma ei kujuta ettegi, mis edasi juhtuma hakkab. Ehk muutun jällegi teistsuguseks. Ehk tunnen end siis täielikuna?