One night stand

Venna autoga ringi kimades ja käike laksides annab autode siduri erinevus kohe kõvasti tunda. Venna autol on selline mõnus sidur, äkiline. Autokoolis annab juba tunda kui retsitud see auto ikka on. Alguses liigutad jalga mingi pool meetrit tühja maad ja siis järsku ja ootamatult hakkab sidur reageerima. Oleks seal ka natukene äkilisem sidur, siis ma polekski kunagi pidanud seal autoga sõitmise pärast muretsema. Nüüdseks olen juba ära harjunud, aga ebamugav on ikka.

If I could run through the woods and speed like the light
I'd find the answers to why and be back by tonight

Viimane kohustuslik kirjandus, mida ma lugesin, oli Remarque "Läänerindel muutuseta". Ma tahtsin selle juba pikka aega tagasi lugeda, aga kui ma teada sain, et see tuleb 11. klassis kohustusliku kirjandusse, siis otsustasin oodata lugemisega. See on selline raamat, mille kohta ma olen hästi palju head igalt poolt kuulnud. Iseasi, kas ta nüüd nii hea oli, aga ei ütleks, et ta ka halb oli. Täitsa väärt lugemist. Aga mulle eriti meeldis see, kuidas terve raamatu vältel suutis ta ühte sama pinget ja mõtet üleval hoida, terve raamatut läbis ühesugune stiil:

"Let the months and years come, they can take nothing from me, they can take nothing more. I am so alone, and so without hope that I can confront them without fear. The life that has borne me through these years is still in my hands and my eyes. Whether I have subdued it, I know not. But so long as it is there it will seek its own way out, heedless of the will that is within me."

Ehk siis psühholoogiale ja sõjakoledustele rõhuv tunne oli kogu aeg üleval, ma vahepeal imestusin isegi, kuidas ta seda suudab hoida. Aga muidugi nagu selleks oleks vähe olnud, ta suutis kuidagi komöödia sisse sulatada:

"Bertnickil on rinnahaav. Natukese aja pärast virutab mürsukild ta lõua ära. Samal killul on veel nii palju jõudu, et see Leeril puusa lõhki rebib. Leer oigab ja toetub kätele; ta jookseb kiiresti verest tühjaks, keegi ei saa teda aidata. Justkui tühjaksjooksnud voolik vajub ta paari minuti pärast kokku. Mis tal sellest nüüd kasu, et ta koolis nii hea matemaatik oli!"

Julm huumor, ma tean. Aga mulle lihtsalt tundub nii naljakas, et kui silme ees mängib pilt, kuidas puusk lõhki lendab (üpriski rõve ja verine vaatepilt), ning siis autor kõrvalseisjana siukse kommentaari sekka viskab. Hahaha, päris mitu sellist verise nalja kohta oli, kus mul oli imelik naerma hakata, aga ma lihtsalt ei suutnud parata.

When I see lightning feels like my buzz heightening
Every time I feel the sun I can smell the love
And when I smell the air I can hear a child trying
But every time I hear a river I think the mother is crying

And every time I see her I feel a part of me dying.

Selle külma ilma ja jaheda tuulega on mul hakanud põlved valutama. Imelik on see, et mõlemad põlved valutavad, kuigi parema jalaga käisin suve algul ka opil, aga see siiski annab tunda. Kui ma õues natukene kõnnin, siis pole hullu midagi, aga kui ma öösel siis magama üritan minna, siis annab alles valu tunda ja vahepeal segab isegi magamist. Kohutav on. Kui ma oleks üks nendest, kes ei viitsi ajateenistusse minna, siis ma saaksin end vabalt sealt ära küsida. Aga praegu ma muretsen pigem sellepärast, kuidas ma seal hakkama saan. Päris vigasena ka seal ringi roomata ei tahaks.
Ja nagu sellest vähe oleks, siis täna kehalises mängisime saalihokit ja kui mu jalg oli natukene imelikus asendis, siis suutis keegi selle peale astuda. Kukkusin pikali, hüppeliigas oli viga saanud. Õnneks palli suutsin omadele ikka kätte võidelda, aga pidin administraatori juurde lonkama ja jääkotti küsima, lootsin, et see aitas natukene. Praegu on ka jalg kinni mässitud, aegajalt panen jäägeeli peale. Aga paites on ja kohutavalt valus on, isegi istudes, kõndimisest rääkimata. Üritan seda hetkel võimalikult hästi hoida ja ravida, sest muidu pean selle lahasesse panema ja siis jälle ühe karguga kooli tulema. Ning muidugi just siis, kui ma tahtsin hakata korralikult kehkas käima. Eelmine aasta käisin ma seal ainult aasta algul, see aasta on ka vaikselt sama jama olnud.
Ning mina olin muidugi see, kes alati imestas, kuidas kõigil luumurrud ja muud mured on samal ajal, kui mul pole elu sees ühtegi mure nendega olnud. Ja nüüd on mõlemad põlved haiged ning teist korda juba hüppeliiges ära venitatud. Kui luud juba korra viga saavad, siis järgmised mured tulevadki palju kergemalt. Ja kui noorena juba sellised mured on, mis siis vanemana veel tulevad?

Dressing them up all sexy and stuff. You know.

Väike ego-kommertslik postitus.

Käisin vahepeal Pranglimise võistlusel. Esimesed 3 kohta võisin juba enne kohale minekut nimetada ning endale pakkusin 4-5 kohta. Võistluse lõppudes tuli top 3 nagu tulema pidin ja ma jäin viiendaks. Ega ma rohkem ei lootnudki, aga neljandast kohast jäi kohutavalt vähe puudu. Võistluseks oli viievõistlus ja mul oli neljanda koha omanikust igas alas rohkem punkte, välja arvatud kõige viimasest, võrdlemisest. See peaks just kõige kergem olema, aga mul oli viga selles, et aeg sai just enne seda läbi, kui ma jõudsin seda teist korda teha. Kui oli kümme minutit lõpuni oli mul valida, kas teen liitmise või võrdlemise uuesti. Valisin liitmise kuigi oleks pidanud võrdlemise valima. Aga rahul olen ikkagi, sain tassi, helkuri ja šokolaadi.

Ja lõpetuseks väikene artikkel tänasest Kohila lehest:

While the city sleeps

Täna toimus Uwe sünnipäev. Tore oli, vähemalt seni, kuni see kestis. Algul mõtlesin, et olen seal umbes kella 11-12 hommikul, kuna sealt pole mingit probleemi koju saamisega. Aga kui kell oli juba umbes kell 1:00 läbi, siis inimesed tõmbasid enda istuvasse olekusse ära ja ma tõesti ei viitsinud kuulata jutte nende "sügavatest filosoofilistest teemadest" famiilia, sõprade või teiste inimeste ära tagumise kohta. Ma vahepeal isegi imestasin, kuidas nad ise viitsivad iga pidu üht ja sama teksti koguaeg rääkida ja siis samas selle nii filosoofilise ja sügava tooniga kõlavaks muuta. Tundus, et ega inimesed rohkem ennast käima ei tõmba ja mina ei suuda seal enam niimoodi kauem istuda. Natukene aega kõndisin veel tubade vahelt, et midagi huvitavat leida, aga ei midagi... Läksin õue ja taevast nähes meenus mulle, et täna on täiskuu. Võinoh, 99,9% kuu, kui väga täpne olla. Taevas oli kohutavalt kaunis. Kuu juures olid sellised laigulised, tavalised pilved ja täppidena. Tuul oli väga õrn ja pilved seisid enamvähem paigal. Kuust eemal, teisel pool taevas olid pikkade triipudena hajusamad pilved. Kuigi ma mäletan, et me põhikooli keskel õppisime erinevate pilvede nimesid, siis kahjuks ei ole mul need enam meeles. Taevas oli ka paar heledamat täppi näha. Tükk aega mõtlesin, et kas need on lihtsalt heledamad tähed, mis paistavad või on osad neist ka planeedid. Kindlale otsusele ei jõudnudki, sest taevas oli ainult paar täppi näha, see on kuidagi imelik tavaliste tähtede kohta. Uwe juurest lahkudes, pidin jõudma otsusele, kas minna otse ja kiiresti koju või siis kaunist ilma nautida ja suure kaarega ja aeglaselt koju minna. Neljal erineval põhjusel otsustasin minna ikkagi otse koju, aga aeglasemalt kui muidu. Esimene põhjus oli see, et õues oli kohutavalt külm. Teiseks on mul mõlemad põlved suht haiged ja mul on külmaga lihtsalt valus kõndida, seekord oli valuallikaks parem põlv. Kolmandaks oli mul parem käsi seoses vahepeal koduaias kukkumisega paarist kohast lõhki ja kuigi see eriti hullusti lõhki ei olnud, siis sellele ajati vahepeal alkoholi peale ja see kipitas üpriski rõvedalt. Neljandaks hakkas mul mobiili aku tühjaks saama ja ilma muusikata ma ei viitsi mingil juhul õues jõlkuda. Aiast välja astudes avastasin, et kuna mul on enda valge jope seljas, siis sellel olid taskus ka kõrvaklapid õnneks kaasas. Senikaua kui ma neid lahku harutasin, mängis muusika mobiilist. Alevi juures sain lõpuks kõrvaklapid lahti harutatud, kõnd sinna kestis ligikaudu 3 lugu, ehk natukene alla 15 minuti. Vot see on aeglane kõnd.

But the alcohol doesn't make me forget about it all.
Doesn't matter the season the leaves can still fall.
 
Alevisse jõudes avastasin, et kaks tüdrukud olid minu taga kõndinud. Võib-olla tulid nad ka sünnipäevalt, ma ei tea, ma isegi ei vaevanud tähelepanelikult vaatama, kes nad on. Vahepeal avastasin, et mobiil mängib maselugusid, ilma, et ma seda ise tähele oleks pannud, panin natukene rõõmsamad lood. Mõtlesin, et oleks tore, kui mu mobiilil diktofon oleks. Mul jookseb lihtsalt nii palju mõtteid peast läbi, et ma ei suuda neid isegi korralikult läbi mõelda. Kui ma suudaks kõik vähegi huvitava kirja panna, siis ma teeksin ilmselt mitu blogi sissekannet päevas. Aga ma lihtsalt ei jõua, ma ei saa endalt liiga palju ka nõuda. Vahepeal ilma nautides ning silla peale jõudes nägin seda, mida ma kõige vähem näha loota tahtsin. Politseibuss, sõitis spordihoone parkla juures umbes 20-30km/h. Ilmselgelt olid need reede õhtused mendid, kes terve Kohila aeglaselt läbi sõidavad ning iga isiku üle kontrollivad ja puhuma panevad. Seda mul küll nüüd vaja ei olnud. Teadsin, et siukse tempo juures nad vaatavad koguaeg vasakule ja paremale, aga ma ei teadnud, kas nad kavatsevad ka sillast üle sõita või lähevad siis alevi poole. 50-50 võimalus igastahes, mulle see ei meeldinud. Kui nad puude varju kadusid, siis hakkasin jooksma. Jooksin hästi lühikese maa, Veski baari kõrvale, sealt kõndisin rahulikult edasi, sest teadsin, et sinna tänavale nad ei tule elu sees. Võisin rahulikult edasi kõndida ja jõge koos taevaga nautida. Varsti jõudsin väiksele lumisele kõnniteele. Kuna kõnnitee oli ebatasane ja selles oli raske kõndida, siis teadsin, et lumi peaks praegu üpriski jääs olla ning üritasin tasakaalukalt selle peal kõndida. Palju mugavam, kui tee peal. Peagi jõudsin ka kodu juurde, kuigi ma ei kujuta ette, kui kaua ma sinna kõndisin. Aega mõõdan ma enamasti lugude arvu järgi, aga paljud laulud läksid lihtsalt märkamatult minu kõrvast mööda, niiet mul polnud õrna aimugi, kuidas aeg lendas. Koduaeda jõudes andis mobiil märku, et aku saab kohe varsti tühjaks. Vedas mul, et ta varem ära ei kustunud.
 
We keep burning the dawn, just to keep the day hot.
 
Ja praegu? Ausalt öeldes, ma ei ole veel koju läinud. Otsustasin minna sauna, et mitte magavaid vanemaid segada. Las nad naudivad enda und. Natukene aega tagasi helistati mulle ka, küsiti, kus ma olen. Kui ma sealt lahkusin, ütlesin ma vist ainult 2 inimesele head aega. Paljudel ikka vaja on teada, et ma olen otsustanud ära kaduda. Neid see ei mõjuta, nad saavad ilma minuta väga hästi enda elu elatud.
Kuigi ausalt öeldes, ei meeldi mulle eriti öösiti siin saunas olla. Mul tulevad selle ülakorrusega seotud parakad peale. Ma olen seal proovinud ainult ühe korra üksi saunas olles magada ja siis lõppes see ka niimoodi, et hommikul tõusin ma ikka allkorrusel üles. Ma olen vist siia juba postitanud, kuidas sinna keset ööd tuli illusioonina hunnik inimesi ja eriti see üks kääbus, kes mind alla ajas. Mul on ta siiamaani hästi meeles. Praegu ma istun all ka kõige äärmise diivani peal, sest siit ei näe üles. Lihtsalt nii igaksjuhuks.

I don't know what this means, but I know that I mean it.

Kui süüdatakse tähti laotuses,

siis tähendab, et neid kellelgi on tarvis?

Siis tähendab, neid keegi tõesti vajab

ning nimetab neid süljepiisku pärliteks?

Kui süüdatakse tähti laotuses,

siis tähendab, neid kellelgi on tarvis?

Siis tähendab – ilmtingimata vaja on,

et igal õhtul

üle katuste

üksainus tähekildki laotusesse tõuseks.

Kui ma olen ikka veel elus,

siis tähendab, et kellegi jaoks olen olemas?

Siis tähendab, minust keegi aru saab

ning nimetab seda roiskunud lihahunnikut inimeseks?

Kui ma olen ikka veel elus,

siis tähendab, et kellegi jaoks olen olemas?

Siis tähendab - mind kellelgi vaja on,

et üksi öösel

teki all

üksainuski suutäis hingetõmbena toimuks.

Eelmisel reedel sain enda suureks üllatuseks teada, et järgmine reede algab juba vaheaeg. Ja ma miskipärast valmistusin juba selleks, et see veerand kestab veel tükk aega edasi. Tuju muutus selle uudise tõttu kohe palju paremaks. Aga see viimane nädal tuleb muidugi raske. Eelmine reede pidi olema 3 tööd, aga kõik lükkusid edasi kolmapäevale. Ja nüüd ongi uuel nädalal iga päev 1-3 tööd. Kõige hullem on kolmapäev, mil on lugemiskontroll, füüsika kontrolltöö ja geograafia kontrolltöö. Ainuke asi, mis raskust valmistab on geograafia kt, 6 A4, mis on mõlemalt poolt keerulist teksti ja mõisteid täis. Ning samuti pidime kolmapäeval võib-olla riigikaitse tunniga lasketiiru minema. Aga mis asja veel hullemaks muudab on see, et kolmapäeval on Varbolas pranglimise finaal. Kõik asjad oleks justkui ühe päeva peale lükatud.
Ning eelmine nädal sain ka teada, et ma olen enda klassist ainuke, kes ei tee see aasta ühtegi riigieksamit. Ma oleks küll arvanud, et neid on palju rohkem. Aga geograafias pean ikka sellevõrra rohkem õppima, sest me kordame iga tund riigieksami asju ja kuigi ma eksamit ei tee, pean materjali ikka läbi töötama ja töid nende kohta tegema.




Silme ees, taevas sajab tähti,
meie jaoks nad tehti, et meil oleks millest rääkida.
Vaatan Sind ja salamisi mõtlen,
et oleks tore see, kui Sa igavesti naerataks.
Väikseid asju märgata ja Sinu kõrval ärgata, tahaksin,
sest oled lihtsalt hea.
Väikseid asju märgata ja Sinu kõrval ärgata, tahaksin,
sest oled lihtsalt hea.

Vaatan Sind ja salamisi mõtlen,

et oleks tore see, kui Sinu kõrval ärgata saaks.

http://coloursofblood.wordpress.com/2011/03/12/imleavingmyhomebehind/ (varjatud postitus)

Infrapunased roosid

kõigile inimhingedele

Me oleme kõik sündinud siia jõkke teadmiseta kuidas ujuda.
Aga lõpuks me õpime, kuidas hoida seda vett allapoole lõuga.
Mõnikord on selles jões jäine olla,
külmutamas mu hinge, kangestamas mu nahka.
Ja ükskõik kui kaugele ma ka ei näeks, jõe lõpp ei paista kuskilt.
Meid kannab vool, meid juhib tuul.
Maastikut, millest me mööda triivime, ei kohta me enam iial.
Seepärast me salvestamegi need mälestustena ja ei lase neist eal lahti.
Kõik eeldavad, et jõgi peaks voolama otse,
me püsistame eesmärgid ja unistused, et kontrollida iseendi saatust.
Aga kõik piin, mis tuleb on meie endi liigsete ootuste tulemus.
Sest see on jõe loomus loogelda ja väänelda.
Ja see võib valustalt põletada,
usu mind,
mul on samad konfliktid.
Aga ma üritan olla rahulik ja minna kaasa jõe looduslike protsessidega.
Ja kui ma mõnikord vaatan ennast ulpimas allavoolu,
ma näen selle kõige ilu, see tundub nagu uni.
Ja sel hetkel, ma hindan jõe kulgu.
Ma vahin üles täiskuu poole, ja tema vahib alla minu poole.
Universum ei ole midagi, mis erineks sinust.
Sina oled tema ja tema on sina.
Ma tean, et sa tunned end üksikuna, aga seepärast ma olengi siin, et aidata.
Ma tean, et sa tunned end üksikuna, aga lihtsalt vaata üles tähtede poole
ja kõik, mida sa seal näed, on kõik, kes sa tegelikult oled.

Me peame õppima nägema ilu igas elu hetkes.
Kõigil on erinevad rajad ja me otsime valgust.
Maailm on jagatud talupoegade ja kuningate vahel.
Aga tõde on see, et kõik otsivad üht ja sama asja.
Ja ma tahan, et sa teaks, et roll, mida sa mängid on osa tervikust.
Ja ilma sinuta ei saaks olla ka tervikut,
niiet, kui sa midagi vajad, ükskõik mida.
Ma olen siin sinu jaoks, sa pead ainult küsima.
Ma olen siin sinu jaoks, samamoodi nagu sina oled siin minu jaoks.
Iga inimene on keerukas jupp lõpmatusest.
Mul on tunne, et kui sa näeksid seda kõike nii nagu mina,
siis suudaks me inimkonnana olla vabad.
Ma olen siin sinu jaoks, mitte mingil enesekesksel põhjusel.
Sest eksistenst on vastastikuses sõltuvuses ja kõik on omavahel seotud.
Ühendatud erinevate ilmingutena ühes ainsas mõistuses.
Sa ei ole isoleeritud maailmast, isegi kui sulle vahel nii tundub.

Ma näen valu, kui ma vaatan su silma.
Kuidas sa vaevled, et hoida ja aheldada seda enda sisse.
See ajab mind nutma, see surub nüridat nuga sügavale minu südamesse.
Seetõttu pakkungi sulle enda kätt, et aidata puhastada pilvised taevalaotused.
Ma jooksen sõnadest tühjaks, aga ma pole sulle ikka suutnud anda sõnumit, mida ma olen üritanud edastada.
Niiet, kui mittemiski siin ei tundu loogiline ega arusaadav,
siis ma tahan, et sa teaks, et ma olen siin sinu jaoks.
Sõbrana, inimesena, õpetajana või õpilasena.
Et kasvada ja taibata, et kõik on osa lõpmatust liikumisest.
Ja iga probleem, mida me kohtame on osa sellest liikumisest.
See paistab küll lootusetu, aga kui me kokku jääme, siis saame kõigega hakkama.
Ja lähme tagasi põhiolemusse, kust meid nagu juuri välja tõmmati.
Ja äratame inimkonna nendest illusioonidest.

Sel hetkel, kui vaatad üles taevasse ja näed sealt enda peegeldust.
Tead, et oled õigel teel.
Jõgi ei ole alati sujuv, aga me peame sellega koos elama.
Kõik on ideaalne, sellisena nagu nad on.

Ja ma tahan, et sa teaks, et roll, mida sa mängid, on osa tervikust.

Ja ilma sinuta ei saaks olla ka tervikut,

niiet, kui sa midagi vajad, ükskõik mida.

Ma olen siin sinu jaoks, sa pead ainult küsima.

Ma olen siin sinu jaoks, sa pead ainult küsima.

Ma olen siin sinu jaoks, sa pead ainult küsima.

Ma olen siin sinu jaoks, sa pead ainult küsima.

Ma olen siin sinu jaoks, nagu sina oled siin minu jaoks.

Birds gotta fly. Fish gotta swim.

One more day

Vahepeal tegi matemaatikaõpetaja mulle meeldiva üllatuse - kinkis šokolaadi olümpiaadi eest. Kuigi ma poleks ealestemalt mitte midagi sellist oodanud.
Suutsin enda KOSS kõrvaklapid ka kuidagi katki teha. Võinoh, see tähendab, et panin need ühel päeval kõrva ja need lihtsalt ei mänginud ema. Ja pikema testimise ja katsetamise järgi avastasin, et juhe on katki just ühenduskohast. Garantii alla see ei lähe ja see on nii nõmedal kohal, et ise ma seda ära parandada ka ei saa. Isegi KOSSi kõrvaklapid lähevad mul nii kiiresti katki, ebareaalne.. Muidu mul oleks ammu korralikud Senheiserid, kui mul need koguaeg läbi ei läheks. Praegu kasutan tavalisi "äriklassi" kõrvaklappe. Need küll paari aasta jooksul katki ei suuda minna.


Sa oled 1 inimene, 7 miljardist inimesest.
Ühel planeedil, kaheksast.
Ühes tähtedesüsteemis, 100 miljardist tähesüsteemist.
Ühes galaktikas, 100 miljardist galaktikast.
Aga sa siiski oled tohutult tähtis.


Mul on selline imelik harjumus, et ma joon alati kohvi erinevatest tassidest. Ja iga erinev tass tekitab erineva tunde. Täna lõunal jõin ma sellise keskmise paksusega, keskmise suurusega tassist, mis läheb umbes 85 kraadise nurga alt ülevalt aina laiemaks. See on see tass, mis suvalt tassi võttes alati kätte satub. Ning kui kohvi sealt juua, siis kohvi on ka sellise keskmise magususe ja keskmise kangusega.
Samuti on kapis üpriski paksu seinaga tassid, mida on kohutavalt raske ümber ajada, enamustel neist on ka Kelloggsi kuke pildid peal. Need tassid on inspiratsiooni jaoks. Kui ma tunnen, et mul on vaja midagi, mis mõtte lendu viiks, siis ma joon alati nendest tassidest.
Siis on veel ühed õhukuse seinaga tassid, kuhu mahub hästi palju kohvi. Neid ma võtan hommikuti, kui ma olen väga väsinud või lõunal kui olen väga väsinud. Need on ergutava toimega ja kohvi on selles magusa maitsega.
Ja ühed tassid on sellised, mis altpoolt on sirged ja keskel läheb õrnalt kaarega laiemaks. Nendes on kohv mõrudama maitsega. Neist joon ma siis, kui ma pean kaua üleval püsima ja ma olen päevas veel enne seda juba ühe kohvi ära joonud.

Kuna meil on koolis koguaeg kõht tühi, siis me suutsime üks tund saksa keele õpetaja ära rääkida, et kõik tooksid kooli sööki kaasa ja siis räägiksid saksa keeles, kuidas nad seda tegid. Ning kuna ma olen ka koguaeg koolis näljane, siis otsustasin teha kohvimaitselisi brownies'id daimi šokolaadi kattega. Kuna see oli koogivormi sees ja ma ei saanud siis pilte teha kui see valmis sai, siis ei saanud just kõige parema kvaliteediga pilti sellest, aga päris elus nägi see ilusam välja, ausalt ka:

Ja siis veel lisasin šokolaadi-daimi-pähkli katte ka peale:

Ja üks mobiiliga tehtud pilt:

Tuleb ehk tore saksa keele tund isegi täna.