Coffee in flames

Täna sain teada hulganisti asju, mida ma sel nädalal tegema pean. Ehk järgmised päevad tulevad kiired. Hetkel näeb seis välja selline:

Teisipäev - Kuna meil toimub viimane ühiskonna tund, siis meil on kontrolltöö terve aasta materjali peale. Kuna tavaliselt unustatakse kõik õpitu pärast kontrolltöö tegemist ära ja mulle meeldivad sellised kõikehõlmavad tööd, siis mõtlen, et võiks endale asja kuidagi põnevaks teha. Et näiteks läheks sinna ja lihtsalt prooviks, palju ma mäletan. Või siis luban endale ainult 3 teema materjali selgeks õppida, eks näis.

Kolmapäev - Lõunal algab Raplas mingi keemiamälumäng. Jälle see keemia - asi, mida ma ei mõista. Ja kuna koolil on säästurežiim peal, siis pean vist enda autoga mina ja teised ka peale võtma.

Neljapäev - Lõunal toimub Märjamaal pranglimise Raplamaa finaal. Kuna ma eelvoorus jäin 4., mis on täitsa hea tulemus arvestades seda, kes seal veel võistlevad. Siis ma olen täitsa rahul kui top 5 sisse võistluses jään. Ja kohe pärast seda pean sõitma otse Tallinna hambaarsti juurde jälle.

Reede - Toimub 6-tunnine eesti keele proovieksam. Ilmselt tuleb suht kirves.

Laupäev - Hommikul sõidan EBS'i riiklikule majandusolümpiaadile. Teooria ei tohiks nii raske olla, aga Titan mulle kohe üldse ei meeldi.

Ma pole siia ammu kirjutanud, mis ma unenägudes ja sarnastes näinud olen. Täna öösel oli kuum ja ergutav unenägu - kui silmad lahti tegin oli minu juures kohvimasin. Luuk või kuidasiganes seda lahtikäivat asja kutsutakse oli lahti, seal sees oli filter ja kohvipuru.  Järsku hakkas see puru suitsema ja siis pahvatas terve see filter leekidesse. Põles veits aega ja siis haihtus koos kohvikannuga koos ära. Vot.

Keep calm and go home

Võimalikult lühidalt eelnevatest päevadest. Tartus kaitses enda uurimistööd esimesena samuti mürateemaline töö (mis, muide, jäi lõpuks viimaseks) ja mind pisteti kõige viimasena esinema. Ehk siis ma istusin ja ootasin seal ~5 tundi enne kui sain enda asjad ära seletatud. Muidugi teisi kuulata ei olnud nii igav, aga põhikooli tasemel oli palju Narvast pärit noori, kes ei vallanud eesti keelt ja seletasid suurema osa enda kõnest vene keeles. Muidugi naljakas oli see, et keegi oli neile vigase sissejuhatuse ja kokkuvõtte eesti keeles ette kirjutanud ja nad veerisid seda mingit moodi maha.
Ning autasustamine oli põnev. Kui 6. koht teadvustati, olin ma täiesti õnnes ja mõtlesin, et minu eesmärk on saavutatud. Kui 4. koht oli teadvustatud, siis ma ei uskunud, et ma olin top 3 saanud. Ning kui 3. koht ka teadvustati, siis ma olin valmis juba kohe püsti tõusma, kui ta hakkas teist kohta välja kuulutama. Ning kui siis ka minu nimi ei olnud, siis ma olin veendunud, et nad olid mu vahele jätnud või ära unustanud. Aga minu nimi ikkagi tuli ja tol hetkel tuli isegi väikene pisar silmanurka. True story.

Ja õhtul kui tahtsin hakata koju sõitma Tartust ei läinud auto tööle. Lõpuks tuli üks Tartus elav tuttav appi, kes töötab automehaanikuna ning proovisime akut laadida, vahetada ning autot käima lükata, aga ei midagi. Ja siis tuli appi ka tema isa, kes on täielik mehaanik, ta oli kunagi ka vormelimehaanik ning on seekaudu peretuttav. Lükkasime kolmekesi minu auto mööda Tartu tänavaid tema garaaži ning seal nad kahekesi võtsid mu autot 3 tundi lahti ning leidsid, et starter on vigane. Tegid nii, et ma saaksin veel ühe korra auto tööle panna, ma sõitsin otse koju ja hiljem see ka enam tööle ei läinud ning viisin parandusse.

We don't have enough time to even find the first one.

Ning eile (või kella järgi pigem üleeile) käisin Tallinnas. Alguses hambaarsti juures, seal puuriti ja pandi 2 plommi ning tehti vasakule poolele täielik tuimestus. Ma ei tundnud isegi enda vasakut kõrvanibu mitu tundi pärast seda. Aga me plaanisime ka ema sünnipäeva minna tähistama (geniaalne mõte pärast hambaarsti) ning emal oli reserveeritud laud india restorani. Seal kõik rääkisid, kui piprane ja vürtsikas toit on, aga ma ei tundnud midagi, isegi maitset mitte. Korra suutsin isegi enda igemesse hammustada, aga õnneks sellega midagi ei juhtunud. Ning kohvi ja teed jõin lüristades, sest muud moodi ma aru ei saanud, kas see vedelik jõudis minu suhu või mitte. Vot.
Pärast seda läksime ujuma ning seal küsis mingi mees minult saunas, et kas ma olen maadleja, et mul sellised õlalihased on. Veerand tundi hiljem oli ta ületreeningu tõttu vetsus ning oksendas seal tükk aega, aga see on juba teine lugu.


Here's an inspiring story:
Once upon a time you lived and then you died, but everyone else lived happily ever after without even noticing that you're gone.


Homme saan ka tõendi eksamikeskuse jaoks, et ma saaksin matemaatika lisaeksamile minna. Mis isegi on mingil määral kergem kui tavaline eksam. Samas ma ei tea, ma ei tunne üldse erilist vajadust neid eksameid teha. Tartu Ülikooli ma pääsen hetkeseisuga ükskõik, mis valitud erialale tingimusteta sisse. Samas kuldmedali jaoks läheb neid punkte vaja, tahaks selle ilusa asjakese siiski saada.




http://coloursofblood.wordpress.com/2012/03/24/kuidas-elad-holger/ (varjatud postitus)

Tartus on täitsa tore elada

Tegelikult oleks mul kohutavalt paljust rääkida, aga ma võtan kõik lühidalt kokku ja ma alustan sellega, kui häppi ma praegu olen, sest


MA VÕITSIN UURIMISTÖÖDE VÕISTLUSE JA MA SÕIDAN TÜRKI EESTIT ESINDAMA!!




Ainuke jama asi on see, et see toimub viis päeva, mille sisse mahub ka matemaatika riigieksam. Aga ma proovin eksamikeskusega ühendust saada, et taotleda lisaeksamile. Mis samas annaks mulle ka natukene lisaaega selle jaoks valmistumiseks. AGA VAHET EI OLE, MA OLEN NII VÕIDUJOOVASTUSES!

Tell her that she's more than a one night stand.

Istun võõras tänavas inimtühjas pubis,
võõras Tartu linnas.
Ainult mina, baarnaine ja tema sõbrad.
Nina ees kolm õlleklaasi,
2 tühjad, üks veel täis.
Mulle meeldib Tartus, ma olen siin üksi.
Võõras linn, võõrad inimesed ja
ma ei tea isegi, kuidas ma siit pubist koju jalutan.
Mul on loll kalduvus käituda inimeste ees nii,
nagu minu olemus nende mõistuses on,
isegi kui see on vale,
ikka ma käitun nii.
Aga kui keegi mind ei tunne, siis olen vaba.
Ma kaotasin enda mõistuse õllepudeli põhja,
nüüd otsin seda taga,
ühe kruusi kaupa.
"Mulle palun veel üks."


Ma tean küll, mis värvi armastus on.
Aga minu käest ei küsi keegi.
Ning kui sa tõesti arvad, et ma kuhugi kaon,
siis tea, et ma oleksin juba ammu seal.
Ja kui maasikad maitsevad nagu huuled,
siis see õlu maitseb nagu armastus.
Ning homme hommikul ärkan vara,
vale tee õigel teeserval.
Siis panen ülikonna selga ja lähen
Teadus- ja Haridusministeeriumisse ning
pean seal kõne ja tunnen end mõnda aega
kõnepuldis tähtsana. Pole varem
üheski ministeeriumis käinudki.
Ning siis see eluaegne sõit tagasi Kohilasse,
kus avan alati õllepudeleid,
aga mitte kunagi šampuseid.

Mulle meeldib siin olla, aga mulle meeldib ka surra

Üks asi, mida ma eelmises ja üle-eelmises postituses mainida unustasin, on see, et mulle kingiti Fort Minori albumi "The Rising Tied". Ehk siis minu jaoks on tegu lugudega, mida ma kuulasin juba siis, kui ma 11 aastane olin ja kuulan siiamaani. Fort Minor koos Linkin Parkiga on ilmselt ainuke band, mida ma olen suutnud juba üle 7 aasta kuulata.

Uurimistöö sai juba ammu koolis ära kaitstud ja hinnatud, aga siiamaani pean sellega edasi tegelema. Nimelt, sain täna teada, et minu uurimistöö valiti ühel võistlusel top 11 sekka ja ma pean juba see esmaspäev minema Tartu Haridus- ja Teadusministeeriumisse seda kaitsma. Ilmselt lähen öö või kaks enne oma korterisse ja magan seal, et võistlushommikul vara ei peaks hakkama Tartu poole sõitma. Kui seal väga hästi läheb, siis peab lendama Türki seda kaitsma. Ja kui läheb enam-vähem, siis ma saan Tartu Ülikooli vabalt valitud erialale sisse. Kuigi erilist muret selle sissesaamisega niikuinii ei ole olnud, aga tore siiski.



Üldiselt mulle meeldib käia trennis sellisel kellaajal, mil on võimalikult vähe inimesi või eelistatavalt on saal isegi tühi. Aga viimasel ajal on üha raskem sellist aega leida, sest rohkem inimesi on hakkanud jõusaalis käima. Mina kutsun neid kevadekuulutajateks ehk nad tulevad spordisaalidesse kuulutama, et päike ja soojus on peagi saabumas. Ehk nad on sellised inimesed, kes paar nädalat või kuu enne sooja tulekut (ehk praeguste ilmadega, mil on juba koolis palavam istuda) otsustavad hakata trennis käima. Kusjuures, ainuke asi, mida nad treenivad on biitsepts ja kõhulihased (mõnel juhul vähemalt ka rinnalihaseid), lootes sellega saada korraliku sixpacki ja suured biitseptsid, mida rannaperioodil demonstreerida. Hiljem lähevad muidugi koju ja tõmbavad friikad ning burksi sisse, sest "lihas vajab kasvamiseks toitu". Aga muidugi hiljem, kui õues juba täitsa soe on, siis nad lõpetavad trennis käimise ära. Ilmselt lähevad randa enda värskeid "lihased demonstreerima" ning toimub see igal kevadel.

You give me the kind of feelings I write novels about

Eile oli minu senise elu kõige raskem orienteerumine. Toimus Pahklas, kus iseenesest peaks palju teid olema, aga kõik oli lume all. Ma ise olin ka kogu aeg lume all, see oli normaalne, kui igal sammul oli lumi põlvine. Astun ühest august välja, otse järgmisesse, täiesti läbi võttis. Kui lumi oli kõigest saapa ülemise ääreni, siis oli hea kerge olla. Ja nii me tammusime kahekesi läbi metsade ja põldude, kus polnud ainsatki rada ette kõnnitud. Seljas veel ääreni täis rakmed ning AK4, et raskem oleks. Alguses polnud veel tegelikult hullu, aga siis hakkas pimedaks minema. Kaarti ei näinud, kompassi ei näinud ja kohe kindlasti ei näinud me metsas valgeid lipikuid, mida otsime pidime. Lisaks kõigele kallas veel vihma/lörtsi sarnast asja, mis sugugi asja paremaks ei teinud. Õnneks võttis lõpuks mu reisikaaslane enda rakmetest välja taskulambi sarnase asja, millega me saime vahepeal kaarti ja kompassi vaadata. Orienteerumine algus umbes kella 6 paiku, aga ma ei tea, mis kell me metsas välja jõudsime. Oli vist umbes 10 läbi, moraal oli selleks ajaks täitsa null. Kõik asjad olid läbimärjad, jalad väsinud sellest pidevast tõstmisest ja küünitamisest läbi paksu sula ning peas käis mõte, et ei oleks pidanud veel eile jalatrenni tegema. Aga hakkama sain ja umbes südaööks jõudsin koju ja siis oli hea olla.

Ja täna ma otsustasin endale vaba päeva võtta. Hommikul jätsin trenni ära, et ületreeningut ei tekiks ning täna oli esimene "vaheaja päev", mil ma endale äratust ei pannud. TAvaliselt ma panen alati endale vähemalt mingikski kellaks äratuse, sest minu loogika on see, et mida varem ma ärkan, seda rohkem jõuan ma päeva jooksul ära teha. Ja mul on alati kohutavalt palju teha, ma ei saa ju unel lasta ette jääda. Ja muidu ma olen üldse üritanud tubli olla, sain kõik õppetööd tehtud, mis nad enda streigi väljendamiseks mulle ette viskasid. Kuigi natukene ärritas see, et puhkepäevadel tuli ekooli veel ennekuulmatut materjali juurde, aga pole vast hullu.

Ja nüüd ma ütlen midagi, mida tänavapildis eriti ei kuule: ma olen tolerantne äärmuste vastu. Lihtsalt kuidagi on nii väljakujunenud, et palju inimesi on juba ebatolerantsed tolerantsuse vastu. Minu arust on need homod, lesbid, zoofiilid, necrofiilid, mis iganes nimedega olendid täitsa toredad asjad. Tegelikult on loogika nende asjadega taga üldiselt lihtne. Kui ma käsiksin sul teha midagi, mida ükski inimene tegema ei peaks, kas sa teeksid seda? Ei, sa ei saaks seda teha, sest inimesena ei ole sa üldse suutlik tegema seda, mida sa tegema ei peaks. Ehk teisisõnu, kui me suudame seda teha, siis me ka võime seda teha. Või võtame asja teistmoodi. Kas sa usuksid midagi südamest, kui sa kindlalt teaksid, et see mida sa usud on vale või olematu? Sa ei saa midagi uskuda, kui sa oled kindel, et see on vale. Loogikaga järeldub see, et kui kasvõi üks inimene usub midagi, siis järelikult on see tõsi. Iga uskumus on tõsi, vot.
Ärge nüüd mind ainult liiga tõsiselt ka võtke, eks.

Miks lõpetada unenägu pärast üles tõustmist?

Täna hommikul nägin huvitavat unenägu. Olime vennaga kahekesi sellises GTA: San Andrease stiili maailmas. Kõik autod, motikad, relvad olid nagu selles mängus, ma isegi nägin ennast külgvaates. Aga huvitav asi oli see, et sündmustik ei toimunud mitte sugugi San Andreases vaid kõik kohad ja stseenid olid paigad minu kunagistest unenägudest. Äge.

Ja kui nüüd aega tagasi keerata, siis reedel käisin Tartus, enda korteris ja kesklinnas pubis. Korter on selline "tavaline", 1-toaline, aga see teeb asja ägedamaks, et köök ei ole kohe samas elutoas nähtaval, vaid on nurga taga peidus. Samuti on 2 katuse akent, mõlemad pimendusega, mis teeb ka toa ägedamaks. Aga kahjuks pilte pole siia panna, sest ühtegi kaamerat mul kaasa ei olnud ja mobiili mälukaart on rikkis - koos kõigi asjadega, mis seal peal oli...

Laupäeva hommikul oli maakondlik majandusolümpiaad, mis venis mõttetult kaua. Kuna see oli üle Eesti, siis oli palju ootamist, aga vähemalt olid kõik osalejad naljavennad :D
Ning olümpiaad  läks üllatavalt hästi, koosnes siis kahest osast: teoreetilisest (max. 30 punkti) ja Titanist (max. 10) ja ma sain teoreetilises osas 22 ja Titanis maksimumi ehk 10. Samas kui teine koht sai üldse kokku 22 punkti. Ning üllatavalt palju asju sai sealt ka kaasa (samas ma ei tea, majandusinimestel tundub alati palju asju olevat): sain valida ühe raamatu, 4GB mälupulga, kommikarbi, vaibadisaini näitekogumi (mille kinkisin emale) ja siis sain RAEK-i poolt karika ka. Ma kujutan ette, et sellist karikat on üpriski keeruline sepistada.
Ning 31. märtsil toimub EBS-is ka lõppvoor.

Ning kuna praegu õpetajad streigivad (mis iseenesest on mõningal määral tore), siis vaba aega on palju. Täna ma kavatsen selle Tallinna seltsis ära veeta. Kuigi nõme on see, et kuna kuskilt tuli käsk, et andke õpilastele streigi ajaks õppida ka, siis enamik õpetajaid võttis seda üpriski tõsiselt ja hetkel on minu seis selline: eesti keeles kirjand, saksas presentatsioon (äärepealt oleks seal essee ka saanud, aga selle suutsime ära kaubelda), inkas essee, matas 14 ülesannet, bioloogias tööleht, füüsika presentatsioon, ühiskonnas kodune KT. Aga õnneks need võtavad ajaliselt ikka vähem aega kui 7 ja poole tunnine koolipäev.

Ning muidugi, selle asemel, et enda kirjandit või esseed kirjutada, raiskan mina enda kirjutamishimu blogi peale.