Istun võõras tänavas inimtühjas pubis,
võõras Tartu linnas.
Ainult mina, baarnaine ja tema sõbrad.
Nina ees kolm õlleklaasi,
2 tühjad, üks veel täis.
Mulle meeldib Tartus, ma olen siin üksi.
Võõras linn, võõrad inimesed ja
ma ei tea isegi, kuidas ma siit pubist koju jalutan.
Mul on loll kalduvus käituda inimeste ees nii,
nagu minu olemus nende mõistuses on,
isegi kui see on vale,
ikka ma käitun nii.
Aga kui keegi mind ei tunne, siis olen vaba.
Ma kaotasin enda mõistuse õllepudeli põhja,
nüüd otsin seda taga,
ühe kruusi kaupa.
"Mulle palun veel üks."
Ma tean küll, mis värvi armastus on.
Aga minu käest ei küsi keegi.
Ning kui sa tõesti arvad, et ma kuhugi kaon,
siis tea, et ma oleksin juba ammu seal.
Ja kui maasikad maitsevad nagu huuled,
siis see õlu maitseb nagu armastus.
Ning homme hommikul ärkan vara,
vale tee õigel teeserval.
Siis panen ülikonna selga ja lähen
Teadus- ja Haridusministeeriumisse ning
pean seal kõne ja tunnen end mõnda aega
kõnepuldis tähtsana. Pole varem
üheski ministeeriumis käinudki.
Ning siis see eluaegne sõit tagasi Kohilasse,
kus avan alati õllepudeleid,
aga mitte kunagi šampuseid.
0 kommentaar(i):
Post a Comment