Mulle meeldib siin olla, aga mulle meeldib ka surra

Üks asi, mida ma eelmises ja üle-eelmises postituses mainida unustasin, on see, et mulle kingiti Fort Minori albumi "The Rising Tied". Ehk siis minu jaoks on tegu lugudega, mida ma kuulasin juba siis, kui ma 11 aastane olin ja kuulan siiamaani. Fort Minor koos Linkin Parkiga on ilmselt ainuke band, mida ma olen suutnud juba üle 7 aasta kuulata.

Uurimistöö sai juba ammu koolis ära kaitstud ja hinnatud, aga siiamaani pean sellega edasi tegelema. Nimelt, sain täna teada, et minu uurimistöö valiti ühel võistlusel top 11 sekka ja ma pean juba see esmaspäev minema Tartu Haridus- ja Teadusministeeriumisse seda kaitsma. Ilmselt lähen öö või kaks enne oma korterisse ja magan seal, et võistlushommikul vara ei peaks hakkama Tartu poole sõitma. Kui seal väga hästi läheb, siis peab lendama Türki seda kaitsma. Ja kui läheb enam-vähem, siis ma saan Tartu Ülikooli vabalt valitud erialale sisse. Kuigi erilist muret selle sissesaamisega niikuinii ei ole olnud, aga tore siiski.



Üldiselt mulle meeldib käia trennis sellisel kellaajal, mil on võimalikult vähe inimesi või eelistatavalt on saal isegi tühi. Aga viimasel ajal on üha raskem sellist aega leida, sest rohkem inimesi on hakkanud jõusaalis käima. Mina kutsun neid kevadekuulutajateks ehk nad tulevad spordisaalidesse kuulutama, et päike ja soojus on peagi saabumas. Ehk nad on sellised inimesed, kes paar nädalat või kuu enne sooja tulekut (ehk praeguste ilmadega, mil on juba koolis palavam istuda) otsustavad hakata trennis käima. Kusjuures, ainuke asi, mida nad treenivad on biitsepts ja kõhulihased (mõnel juhul vähemalt ka rinnalihaseid), lootes sellega saada korraliku sixpacki ja suured biitseptsid, mida rannaperioodil demonstreerida. Hiljem lähevad muidugi koju ja tõmbavad friikad ning burksi sisse, sest "lihas vajab kasvamiseks toitu". Aga muidugi hiljem, kui õues juba täitsa soe on, siis nad lõpetavad trennis käimise ära. Ilmselt lähevad randa enda värskeid "lihased demonstreerima" ning toimub see igal kevadel.