Eile oli minu senise elu kõige raskem orienteerumine. Toimus Pahklas, kus iseenesest peaks palju teid olema, aga kõik oli lume all. Ma ise olin ka kogu aeg lume all, see oli normaalne, kui igal sammul oli lumi põlvine. Astun ühest august välja, otse järgmisesse, täiesti läbi võttis. Kui lumi oli kõigest saapa ülemise ääreni, siis oli hea kerge olla. Ja nii me tammusime kahekesi läbi metsade ja põldude, kus polnud ainsatki rada ette kõnnitud. Seljas veel ääreni täis rakmed ning AK4, et raskem oleks. Alguses polnud veel tegelikult hullu, aga siis hakkas pimedaks minema. Kaarti ei näinud, kompassi ei näinud ja kohe kindlasti ei näinud me metsas valgeid lipikuid, mida otsime pidime. Lisaks kõigele kallas veel vihma/lörtsi sarnast asja, mis sugugi asja paremaks ei teinud. Õnneks võttis lõpuks mu reisikaaslane enda rakmetest välja taskulambi sarnase asja, millega me saime vahepeal kaarti ja kompassi vaadata. Orienteerumine algus umbes kella 6 paiku, aga ma ei tea, mis kell me metsas välja jõudsime. Oli vist umbes 10 läbi, moraal oli selleks ajaks täitsa null. Kõik asjad olid läbimärjad, jalad väsinud sellest pidevast tõstmisest ja küünitamisest läbi paksu sula ning peas käis mõte, et ei oleks pidanud veel eile jalatrenni tegema. Aga hakkama sain ja umbes südaööks jõudsin koju ja siis oli hea olla.
Ja täna ma otsustasin endale vaba päeva võtta. Hommikul jätsin trenni ära, et ületreeningut ei tekiks ning täna oli esimene "vaheaja päev", mil ma endale äratust ei pannud. TAvaliselt ma panen alati endale vähemalt mingikski kellaks äratuse, sest minu loogika on see, et mida varem ma ärkan, seda rohkem jõuan ma päeva jooksul ära teha. Ja mul on alati kohutavalt palju teha, ma ei saa ju unel lasta ette jääda. Ja muidu ma olen üldse üritanud tubli olla, sain kõik õppetööd tehtud, mis nad enda streigi väljendamiseks mulle ette viskasid. Kuigi natukene ärritas see, et puhkepäevadel tuli ekooli veel ennekuulmatut materjali juurde, aga pole vast hullu.
Ja nüüd ma ütlen midagi, mida tänavapildis eriti ei kuule: ma olen tolerantne äärmuste vastu. Lihtsalt kuidagi on nii väljakujunenud, et palju inimesi on juba ebatolerantsed tolerantsuse vastu. Minu arust on need homod, lesbid, zoofiilid, necrofiilid, mis iganes nimedega olendid täitsa toredad asjad. Tegelikult on loogika nende asjadega taga üldiselt lihtne. Kui ma käsiksin sul teha midagi, mida ükski inimene tegema ei peaks, kas sa teeksid seda? Ei, sa ei saaks seda teha, sest inimesena ei ole sa üldse suutlik tegema seda, mida sa tegema ei peaks. Ehk teisisõnu, kui me suudame seda teha, siis me ka võime seda teha. Või võtame asja teistmoodi. Kas sa usuksid midagi südamest, kui sa kindlalt teaksid, et see mida sa usud on vale või olematu? Sa ei saa midagi uskuda, kui sa oled kindel, et see on vale. Loogikaga järeldub see, et kui kasvõi üks inimene usub midagi, siis järelikult on see tõsi. Iga uskumus on tõsi, vot.
Ärge nüüd mind ainult liiga tõsiselt ka võtke, eks.
0 kommentaar(i):
Post a Comment