Võimalikult lühidalt eelnevatest päevadest. Tartus kaitses enda uurimistööd esimesena samuti mürateemaline töö (mis, muide, jäi lõpuks viimaseks) ja mind pisteti kõige viimasena esinema. Ehk siis ma istusin ja ootasin seal ~5 tundi enne kui sain enda asjad ära seletatud. Muidugi teisi kuulata ei olnud nii igav, aga põhikooli tasemel oli palju Narvast pärit noori, kes ei vallanud eesti keelt ja seletasid suurema osa enda kõnest vene keeles. Muidugi naljakas oli see, et keegi oli neile vigase sissejuhatuse ja kokkuvõtte eesti keeles ette kirjutanud ja nad veerisid seda mingit moodi maha.
Ning autasustamine oli põnev. Kui 6. koht teadvustati, olin ma täiesti õnnes ja mõtlesin, et minu eesmärk on saavutatud. Kui 4. koht oli teadvustatud, siis ma ei uskunud, et ma olin top 3 saanud. Ning kui 3. koht ka teadvustati, siis ma olin valmis juba kohe püsti tõusma, kui ta hakkas teist kohta välja kuulutama. Ning kui siis ka minu nimi ei olnud, siis ma olin veendunud, et nad olid mu vahele jätnud või ära unustanud. Aga minu nimi ikkagi tuli ja tol hetkel tuli isegi väikene pisar silmanurka. True story.
Ja õhtul kui tahtsin hakata koju sõitma Tartust ei läinud auto tööle. Lõpuks tuli üks Tartus elav tuttav appi, kes töötab automehaanikuna ning proovisime akut laadida, vahetada ning autot käima lükata, aga ei midagi. Ja siis tuli appi ka tema isa, kes on täielik mehaanik, ta oli kunagi ka vormelimehaanik ning on seekaudu peretuttav. Lükkasime kolmekesi minu auto mööda Tartu tänavaid tema garaaži ning seal nad kahekesi võtsid mu autot 3 tundi lahti ning leidsid, et starter on vigane. Tegid nii, et ma saaksin veel ühe korra auto tööle panna, ma sõitsin otse koju ja hiljem see ka enam tööle ei läinud ning viisin parandusse.
 |
| We don't have enough time to even find the first one. |
Ning eile (või kella järgi pigem üleeile) käisin Tallinnas. Alguses hambaarsti juures, seal puuriti ja pandi 2 plommi ning tehti vasakule poolele täielik tuimestus. Ma ei tundnud isegi enda vasakut kõrvanibu mitu tundi pärast seda. Aga me plaanisime ka ema sünnipäeva minna tähistama (geniaalne mõte pärast hambaarsti) ning emal oli reserveeritud laud india restorani. Seal kõik rääkisid, kui piprane ja vürtsikas toit on, aga ma ei tundnud midagi, isegi maitset mitte. Korra suutsin isegi enda igemesse hammustada, aga õnneks sellega midagi ei juhtunud. Ning kohvi ja teed jõin lüristades, sest muud moodi ma aru ei saanud, kas see vedelik jõudis minu suhu või mitte. Vot.
Pärast seda läksime ujuma ning seal küsis mingi mees minult saunas, et kas ma olen maadleja, et mul sellised õlalihased on. Veerand tundi hiljem oli ta ületreeningu tõttu vetsus ning oksendas seal tükk aega, aga see on juba teine lugu.
Here's an inspiring story:
Once upon a time you lived and then you died, but everyone else lived happily ever after without even noticing that you're gone.
Homme saan ka tõendi eksamikeskuse jaoks, et ma saaksin matemaatika lisaeksamile minna. Mis isegi on mingil määral kergem kui tavaline eksam. Samas ma ei tea, ma ei tunne üldse erilist vajadust neid eksameid teha. Tartu Ülikooli ma pääsen hetkeseisuga ükskõik, mis valitud erialale tingimusteta sisse. Samas kuldmedali jaoks läheb neid punkte vaja, tahaks selle ilusa asjakese siiski saada.
http://coloursofblood.wordpress.com/2012/03/24/kuidas-elad-holger/ (varjatud postitus)
0 kommentaar(i):
Post a Comment