Do you ever get the feeling that god has a plan? And you're the only one who can stop it?

Unustasin eelmises postituses kõige tähtsamat rääkida. Nimelt kandideerisin Tartu Ülikooli füüsika erialale ning samal päeval võeti mind juba vastu ning ma kinnitasin ära, et tulen sinna õppima. Super! Pole ootamist, ega muretsemist ning tean, et koht on olemas. Lisaks minule on sinna veel sisse saanud 26 inimest ning päris mitmel neist on üliandekad e. humoorikad nimed. Üks sarnaneb õlule, teine on nagu keeleväänaja. Mulle on alati inimeste nimed meeldinud, sellised huvitavad loomakesed need.

Täna käisin ka kooli kantseleis, kuna mulle oli sinna kiri tulnud. Põnevusega sain kirja kätte, sest ma ei teadnud, mida oodata. Selgus, et see on Tartu Ülikoolist.. Nimelt oli see kutse tulla õppima nende ülikooli ning väitsid, et võin vabalt valida endale eriala 60 õppekava vahelt ning saan eritingimustega sisse. Anna andeks kallis kirjakirjutaja, aga sa jäid hiljaks, nimelt olen juba teie ülikooli õpilaste nimekirjas. Aga vähemalt käis kirjaga kaasas selline lahe magnet-järjehoidja. Aitäh!


Otsustasin ka sel suvel libedasõidu ära teha, sest järgnev aasta ei pruugi mul nii palju aega olla. Teooria sooritan e-õppes, mis tähendab, et ma saan selle koolituse ühe päeva ära teha. Täna-homme teen e-õppe ära ja seejärel viiendal lähen libedasõitu ja ökosõitu tegema. Super...

I act like I am here

Eile käisin eksamikeskuses enda töödega tutvumas ja sain teada, kuidas need parandajad mäkra panevad. Matemaatika ja füüsika hindamises oli kõik korras. Füüsikas läks üks punkt ära, kuna kui ma arvutasin välja rõhu 99,9 kPa ja järgmises ülesandes tuli see sama rõhk andmetesse välja kirjutada, siis ma kirjutasingi sinna 99,9 kPa, aga oleks pidanud tegelikult kirjutama 99900 Pa. Loll viga, ma tean, aga mis parata.

Inglise keeles oli hästi palju debiilsusi, eriti ühes kuulamisülesandes, mis oli teatud lindude kohta. Kui küsiti, mis toidust nad enda toitaineid kätte ei saa, siis ma vastasin “Processed foods” ning vastustelehel seisis samamoodi “processed foods”, isegi kirjapildi kontrollisin üle ja see oli õige. Siis oli küsitud, et miks inimesed ei pruugi neid enda aedadesse tahta.  Ma vastasin, et “they look big and scary” (nad näevad suured ja hirmsad välja). Vastuste lehel oli ka sama vastus, ainult, et seal ütles, et big’I võib asendada ka muu sõnaga (fierce, intimidating jms.) ning samuti, et “they look scary / they might scare people”. Aga vot, punkti ei saanud.

And if you're still breathing, you're the lucky ones.
Because most of us are heaving through corrupted lungs.
Setting fire to our insides for fun

Eesti keeles oli mulle üks jama parandaja sattus. Lugemise osa läks hästi, 4 punkti kaotasin esimese vastuse eest ja 1 punkti, kuna üks koma oli puudu. Ning kuna ma kirjandi ja lugemise tegin mõlemad sama ülesande ehk kultuuriteemalise ülesande järgi, siis mõtlesin alustada kirjandit kultuuri definitsiooniga, mis ma lugemisülesande tekstist sõna-sõnalt maha kirjutasin. Ja teate mis juhtus? Nad märkisid ainuüksi selles lauses 3 stiiliviga ära! Mis sellest, et ma selle sõnasõnalt mingi targa mehe tekstist maha kirjutasin, mis oli veel lisaks nende endi antud… Ning iga lõigu algusesse oli tehtud linnuke, et taandread võiksid natukene väiksemad olla.. No kamoon, mulle on terve gümnasiumiaja seletatud, et taandridasid peab olema selgelt näha ja ega nad mingi poole lehekülge ei olnud, et nad häirima oleks hakkanud. Debiilseid asju oli veelgi, aga kahjuks ei lubatud seal pilti ka teha, et kõik meelde jääks. Mul pole muidugi hullu, aga paljudel sõltub nendest punktidest ülikooli sissesaamine ning kui neil on samamoodi parandatud, siis nende suhtes on küll ülekohtut tehtud.

And if you're still bleeding, you're the lucky ones.

Because most of our feelings, they are dead and they are gone.
We're setting fire to our insides for fun.

Vahepealne jaanipäev oli tore. Minu päev algas joonistamise, meisterdamise ja “Pikachu” valmistamisega.

Kui “Pikachu” oli valmis, kohv sees ja tuli süüdatud, siis käisin kodust läbi ja seejärel laia ilma rändama. Ööga sai üle 200 kilomeetri läbi sõidetud ning igast huvitavaid asju nähtud, sh. ka Jüriööpargis , mida ma varem näinud ei olnud.  Kuigi see ei olnud plaanis, aga kuna sõitsime mööda ja see läks päeva temaatikaga enamvähem kokku, siis miks mitte.  Ilmselt oleks tahtnud ka vabaõhumuusemi jaanipeole jõuda, aga sain alles hiljem Kohilas teada, et seal ka tähistatakse. Minu jaoks üsna ebaharilik Jaaniöö, võrreldes varasematega.

And if you're in love, then you are the lucky one, 
Because most of us are bitter over someone.
Setting fire to our insides for fun, 
To distract our hearts from ever missing them.

Nüüd pean hakkama üpriski palju tööd tegema. Üheltpoolt kuna venda ei ole see suvi kodus ja selle võrra peab ka tema töö ära tegema. Teisalt aga seepärast, et kuna mind ise järgmisest aastast eriti Kohilas ei ole, siis peab ka selle töö ette ära tegema. Juuli lõpu poole pean ka Tartusse minema, enda korterit korrastama. Plaan on hakata asju üle värvima, tapeedid ära vahetama, võib-olla ka põrandaliistu vahetama, aga eks näis.

Ja päikest ning korralikus suveilma ootan ka, sest tõesti pole nagu suve olnudki veel. Täna lootsin grillides samal ajal päikest võtta, aga vot, üpriski jahe oli veel väljas ning ma olen suutnud juba nädal aega üpriski tõbine olla, aga ega mul ei ole aega ega tahtmist end ravida. Ainuke kord, mil ma päikest olen saanud, oli klassireisi ajal Lätis. Ja siiani ongi ainult korralikud randid ehk joodiku päevitus. Muidugi loodan, et koos korraliku ilmaga saabub töö kõrvalt ka üks korralik võrkpallihooaeg. Nagu iga aasta, jep jep jep.

Kui luule suudaks kirjeldada minu tundeid, oleks luuletused illegaalsed.

Sa jätsid mind seisma jõe kaldale,
nemad kõik lahkusid Rooma,
mina ei saanud kätte passi.
Kõndisin valitususe ametniku juurde,
küsisin, kui kähku on mul võimalik saada pilet,
millega lahkuda, sellelt tobedalt lõbusõidult.
Ta vastas, et neil on order minu arreteerimiseks ja nad ei lase mul lahkuda.
"Okei," vastasin mina. "Ma lihtsalt ootan."


Saada mulle kaunis postkaart Roomast,
räägi mulle kenadest neidudest, keda kohtad.
Osta mulle pudel veini ja saada see mulle postiga,
ma joon seda üksi enda kodus, koos kõige selle segadusega
ja ma tänan sind, et sa ei lahkunud öösel,
et ma vähemalt sain sinuga hüvasti jätta ja enda väärikuse alles jätta.
Ja ma tean, et ma olen lihtsalt väike õnnetu segadusehunnik,
kes rikub kõik selle looga, mis tantsib minu peas.
Aga kui ma ärkan, ärkan enda voodis
ja sina oled läinud...


Siis ei ole mul midagi muud teha kui seista õues
ja lehvitada nendele lindudele, kes lendavad üle minu maja
lõunasse, Rooma poole.
Ma ainult magan, joon ja loendal liiste seintel, põrandal.
Vahel istun voodis ja võib-olla üritan ka manada naeratust,
aga iga päev ma laman ja mõtlen, et mis sa hetkel teed.
Ma tean, et ma olen kõigest hale vabadandus, sellele liha- ja nahahunnikule,
sestap jäingi siia Keila jõe kaldale, mil sa lendasid paradiisilinna Rooma
ja mina siin üksi, kõngen, koos kõige selle segadusega.

Lõpp on siiski selline,
et ma tõusen just siin, see kõik on lihtsalt uni,
ärkan sinu kõrval, sinu hinge juures ja enda voodi sees,
enda kodus Kohilas, kust keegi ei lahku kuhugi
ja mul siiani ei ole passi, ega piletit, millega lahkuda sellelt tobedalt lõbusõidult.
Aga kuradile sellega, sest tõde on see,
et ma jalutan siin jõekaldal
terve oma elu.





 http://coloursofblood.wordpress.com/2012/06/24/kuratkull/  (varjatud postitus)

It's funny how some people have a way of making the milky-way look tiny.

Täna tulid ka viimased eksamitulemused ning nende ootamispinge on nüüd möödas. Ootama peab veel vaid vastuvõtte ja meie lõpuaktust ja seejärel juba jaanipäeva ning siis tuleb töökas suvi.

Esimesena tuli eesti keele eksami tulemus. See oli üpriski niru, aga samas kui klassis oli küsitlus, siis ma kirjutasin sinna, et ma olen rahul juba 65 (või oli see 68 hoopis?) punktiga. Aga vot, sain 66 punkti. Pole midagi muud öelda.

Seejärel hakkasin ootama kõige tähtsamat tulemust - füüsika riigieksami tulemust. Ja siis see saabus smsiga ja süda peksles... Mis te arvate palju see tuli? 85? 90? 95 punkti? Ei, üksi polnud õige. 99 punkti tuli! Naljakas on see, et ma vist isegi tean, millises küsimuses mul see 1 punkt maha läks. Ning äge on ka see, et statistikat näitab, et Kohila Gümnaasiumi selle aasta keskmine tulemus füüsika riigieksamis on 99 punkti. Päris äge, mis?


Miskipärast ma ei ole seda eriti kellegile rääkinud, aga umbes kuu aega tagasi vestlesin meie direktoriga ning ta ütles mulle sellise super-uudise, et nad on otsustanud mulle teenetemedali anda. See teade tegi tõesti tuju heaks ning tekitas tunde, et minu eesmärk on täidetud, nüüd võin õnnelikult edasi tiksuda.

Vahepeal käisime ka lennuga 2-öösel lõpureisil Lätis. Midagi muud ei oska, ega ei olegi vaja öelda - super äge oli. Lahedad inimesed teevad ka laheda reisi. Täna sain ka meie lõpuraamatu kätte ning mõned ütlused on tõesti humoorikad - lihtsalt lugesin ja itsitasin. Siis andsin teistele ka lugeda ja itsitasin nendega koos.



Gerd Kanter - kõik teavad teda. Miks? Sest ta püstitas maailmarekordi. Aga kui paljud teavad teist, kes on Alex-Edward Raus? Suhteliselt vähesed. Tegu on klassikalise jõutõstjaga, kes eelmine nädala tuli juunioride Euroopa absoluutseks meistriks. Ning lisaks sellele püstitas kükis maailmarekordi - 325kg! Täiesti uskumatu, eriti veel, et tegu on võistlusega, kus ei tohi mingit toetavat ega muud varustust kasutada. Hämmastavam veel on see, et ta ise kaalub alla 100 kg. Ja veel hämmastavam on see, et ta on minu vanune! Paneb mõtlema, et mida ma juba kõike oleks pidanud ära tegema nende 19 aastaga.. Ta on tõeline tulevane Eesti nokia.

Aeg peatub ainult kunstis ja mõtteis

Viimasel ajal on igasugu huvitavaid asju juhtunud.

Alguses sain teada enda matemaatika riigieksami punktisumma - 95 punkti. Super! Üks loll viga oli küll sees, aga mul ei ole mõtet enam seda taga ka kiruda.

Ja siis saabus peagi mulle kiri - kutse maavanemalt parimate lõpetajate vastuvõtule.

Ja siis päev hiljem lugesin fitness.ee uudiseid ja selgus, et ma olin võitnud 10€ kinkekaardi! Jeii!! Muidugi saan valida ka klubikaardi, aga kuna see maksab ainult 6.39€, siis ilmselgelt ma võtan kinkekaardi ja hiljem võin soovi korral lihtsalt klubikaardi osta ja raha jääb ülegi!

Ja siis... samal päeval... õhtupoole.. sain veel ühe kirja - presidendilt!! Tegin aga usinaga ümbriku lahti ja seal sees oli kutse vastuvõtule, Presidendilossi roosiaeda!! - Super!

Eile tegin Raplas füüsikaeksamit, kell 10 hakkas, algul läksin kella 9.45ks Ühisgümnaasiumi, sealt küsisin, kus  ruumis see toimub, nad läksid uurima ja ütlesid mulle, et hoopis Vesiroosis toimub. Vesiroosi jõudes nägin pidulikes riietes tüdrukut, mõtlesin, et ta teeb ka raudselt füüsikaeksamit ja läksin talle järgi. Lõpuks, kui olin teda 2 korrust ülespoole stalkinud, siis ta läks mingi lampi vene keele klassi ja minul polnud õrna aimu, kuhu ma minema pidin. Õnneks siiski nägin ühte õpetajat, kellelt ma abi palusin ja ta juhatas mind õigesse kohta. Muidu oli eksam natukene raskem kui ma ootasin, aga midagi ennustada veel ei julge, eks näis.



Homme me läheme klassireisile Lätti - ja nagu viimane klassireis ikka, tuleb käituda, nagu me käitusime enda esimese klassireisi ajal. Ning kuna ma ei saa 3 päeva trennis käia (kohutav, ma tean :D), siis otsustasin täna teha korraliku trenni - ainult viis baasharjutust, kõigil 2 soojendusseeriat ja siis 5 tööseeriat.

Alustasin jõutõmbega ja tegin kuni 135kg - siis andis reie kakspealihas tunda, aga ta on üllatavalt kähku paranenud. Ma saan lühikesi seeriaid teha, juhul kui ma neid suutlikuseni ei tee. Aga sprintida veel ei julge, ega ei tahakski, see nõuabki liialtki pikka pingutust.
Seejärel tegin õlgadelt surumist, mis polnud küll algul plaanis, aga kuna Kohila päästeamet hõivas kangi ära, siis polnud mul muud võimalust. Seejärel laialihast. Ning siis kükke - neid suutsin teha kuni 75kg, siis andis reielihas tunda, et edasi ei tohiks minna, aga see oli tõeliselt üllatav, ma ei uskunud, et ma neid üldse teha saan. Ja lõppu rinnalt surumist, mis oli tõesti harjumatu, tavaliselt on see ju siiski esimene harjutus. Nüüd saan vähemalt 3 päeva taastuda ja homme võib-olla iseendale vaikselt kurta, et kõndides on lihased valusad. Aga sellest tuleb tore reis - tegin isegi 2 võikut juba kaasa.

Aeg-ajalt mängin ka malet

Minu odad on mu sõnad,

ei kunagi nad otsesed.

Minu ratsud kui mu valed,

ainult vingerdades tulevad.

Minu lipp, nagu Sina,

paistab kõikvõimas ta.

Mu etturid - mu meeled,

pimedana langevad.

Minu vankur, minu aju,

käsib vangerdada mul.

Mu kuningas on minu süda,

Sulle langenud on ta.

You got the credit for my kill

3 päeva tagasi toimus mul Mainori koolis matemaatika riigieksam. Oli enamvähem sama raskusastmega, mis tavalinegi eksam, võib-olla isegi grammikese raskem. Aga muidugi suutsin kõige esimeses ülesandes vägagi debiilse vea sisse teha (liikumisgraafiku asemel tegin kiirusegraafiku!). Viimases ülesandes taheti ka mullegi üsna tundmatut asja ja midagi ma seal ka tegin, aga pole veel jõudnud välja uurida, kas tegin ka õigesti. Kõige kiuste siiski loodan 90+ punkti ära saada.
Huvitav oli ka see, et II osa poole peal hakkas mul kõht valutama/pistma. Muidu pidin pärast eksamit minema linnapeale endale lõpuülikonda ostma, aga kuna mul oli nii valus ja ma ei saanud normaalselt kõndida, siis see jäi ära. Nii me sõitsimegi tagasi Kohilasse: mina tagaistmel kerra tõmbunud, vahepeal pigistan silmi kinni, vahepeal surun kätt rusikasse ning vahepeal hoopis pigistan autoistet enda kätevahel. Koju jõudes heitsin voodisse pikali, üritasin magada. Õhtu poole läks paremaks kuigi mingid perioodilised pisted siiski sisse lõid.

Kõik, kes joovad

on juba purjus või magavad.

Kõik, kes on veel kained 

on liiga poliitilised, et nendega saaks rääkida.

Seega läksime järgnev päev lõpuülikonda ostma. Imelikul kombel ei sobi mulle ükski pintsak, kõik hoiavad imelikult. Kuni lõpuks läksime Moetänavale, kus müüakse defektiga või siis mannekeenidelt võetud riideid. Huvitaval kombel sobisid mulle seal kõik pintsakud - ilmselt ma olen vist mannakeeni kehaehitusega.


Täna käisin ka aeroobset tegema - jooksin soojendusringid, hüppasin hüpenööriga, tegin venitusi ja siis hakkasin sprintima. Jooksin siis 3x korda 100m ära, kui neljandal korral lõi järsku valu jalga. Enesediagnoosi järgi on see parema jala reie kakspealihase venitus. Rebend see ilmselt ei ole, sest jalg liigub veel täitsa normaalselt, ainult valus on kõndida ja liigutada. Aga millest see tekkis? Venitasin ja soojendasin ju korralikult, aga kardan, et ehk ta ei olnud veel üleeilsest jalatrennist ära taastunud, sest tavaliselt ma hoian need puhkeintervallid palju pikemad. Kõige hullem ongi nüüd see, et ma pean laskma tal taastuda ja senikaua pean kõigi parimate harjutuste - kükkide ja jõutõmmetega - hüvasti jätma.

Muidugi trennis käies kohtub päris palju kokku ka nende väiksematega. Täna kogunesid päris paljud väikesed minu ümber ja jäid mind passima ning ootama, et ma neile midagi räägiks, samal ajal kui ma üritasin hüppenööriga hüpata. Siis sain aru, et neil on maastikumäng ning nad arvasid, et see lipp, mis staadionil on, tähistab mingit kontrollpunkti. Eks ma siis selgitasin neile, et siin ei ole midagi, et kuskil mujal on see punkt. Ja päris mitu gruppi jooksid minu juurde ja jäid mind passima.


Ja riietusruumides kuuleb ka igasugu huvitavaid asju. Üks näide algklasside poistest, kes tulid jalkatrenni, tähistame nad numbritega 1,2 ja 3:

Mingi väike poiss jookseb riietusruumi, karjub "Ment raisk!".
1 on hämmingus: "Kuulsid, mis ta ütles?"
*15 sekundit vaikust*
2: "Mis ta ütles siis?"
1: "Ment ütles!"
2: "Mida see tähendab?"
*15 sekundit vaikust
1: "Ma ei tea, aga ma olen seda varem ka kuulnud"
3: "Ment on ingliskeelne sõna. Mul vend mängis GTAd ja ütles ka seal politsei kohta ment. Inglisekeeles ongi politsei ment."

Seejärel riietuvad edasi ja räägivad omavahel karjudes. Järgmine teema neil.

3: "Ma läksin Liisbetiga lahku."
2: "Miks?"
3: "Ta oli liiga aeglane."
1: "Mis mõttes liiga aeglane?"
3: "Noh, oli liiga aeglane. Kõndis aeglaselt ja ta tegi töövihiku harjutusi ka hästi aeglaselt."
Seejärel nad jätkasid uhkustamist, kuidas neil kõigil on tüdrukud olemas, ainult et mitte Kohilas vaid mingites teistes koolides.

3: "Sa armastad Evelin Ilvest! Näed, armastadki, punastad!"
2: "Ei armasta! Tal on naine juba olemas!"

Hiljem hakkas üks teistele rääkima, kuidas ta ühele kümnendikule peksa andis (jalaga munadesse jms.) Siis nad hakkasid omavahel "sosistama".
1: "Vean kihla, et sa talle ei suuda peksa anda!" *viibutab minu poole*
2:"Suudan küll!"
1: "Näita!"
2: "Ma ei taha praegu."

Õnneks ta siiski mulle kallale ei tulnud ja ma peksa ei saanudki see päev, vaid läksin riietusruumist välja. Ka välja oli nende karjumist kuulda, siis nad rääkisid juba teineteisele, et "Sa oled seksikas ja sa tead seda!" ning ka administraatoril oli vist nende jutust kopp ees ja kuna ta märkas, et mina tulin sealt välja, siis ta läks ise sinna ja karjus neile: "Kuulge seksikad! Kes riides on läheb koju ära ja laske teistel ka rahus riietuda."

Vot, sellised põnevad asjad juhtuvad aegajalt seal.




Eile taipasin, et mul on füüsika eksam juba 9 päeva pärast. Otsustasin siis õppima hakata ja planeerisin niimoodi, et kuna kokku on 6 kursust, siis iga päev õpin vähemalt ühe neist selgeks. Eile õppisin selgeks mehaanika, täna soojusõpetuse, homme tuleb elektromagnetism ehk kõige pikem ja nõmedam osa. Füüsika konsultatsioonid toimuvad ka nüüd juba kella kaheksast, mis tähendab, et nendel päevadel ma suudan end eriti vara püsti ajada ja saab ka päeva jooksul palju ära tehtud. Näiteks nagu tänagi ja nüüd lohistan ühte jalga kaasas, vot.